Tundmatu peig. May Agnes Fleming
olen teie toatüdruku kohustes, teie teenistuses, miss; lõunaoode on valmis, kui olete ümber riietunud.”
Ekstaatilises vaikuses lubas miss Dane tüdrukul reisikostüümi seljast aidata ning riietuda lasuursinisesse siidi, mille värv oli vaid varjundi võrra kahvatum kui ta silmad.
Ta oli väga, väga ilus kõigi vabalt veerlevate kuldsete käevõrude ning briljantse põsepunaga; just niisugune oli missis Walraveni ja ta poja hinnang, kui neiu söögisaalis nende ette ilmus nagu kiirgav viirastus.
Pärastlõuna ja õhtu möödusid unenäolises rõõmuuimas, tutvudes maja ning kõige selles leiduva päratu luksusega. Miss Dane tõmbus varakult tagasi oma ruumidesse, kui eestkostja ning vanaema olid teda suudelnud, tundes peapööritust kõigist päevasündmustest.
Margareti ülesanded olid tol õhtul lihtsad; tema käskijanna ei pidanud teda hetkekski kinni. Kui toaneitsi oli läinud ning neiu end üksinduses priilt tundis, ta suisa lendles mööda tuba ja keerutas rõõmutantsu.
“Mõelda vaid!” rõkatas ta, “mõelda vaid, et mu kõige pöörasemad unistused võivad niiviisi teoks saada ja mu elu läheb nüüd edasi nagu muinasjutus! Siin nad kõik ju on – mister Walraven, kogu jutustuse headtegev vaim; missis Walraven, vana, kuid lahke meelega haldjas, ristiema; ja mina olen Tuhkatriinu, kelle närud ja räbalad muutuvad kuldseteks rõivasteks ja kel pole muud teha kui oodata muinasjutuprintsi, kes tuleb mu kätt ja südant paluma. Oh Tirtsuke! Tirtsuke! Sa oled kõige õnnelikum nõiamoori lapselaps, kes iganes on tema varjul tantsu löönud!”
III peatükk
MISTER WALRAVENI PULM
MOLLIE DANE SEADIS end Walravenite lossis päris mugavasti sisse. Selle maja võluvõim kestis vaevalt üle ühe päeva, või kui kestiski, siis mitte keegi ei täheldanud seda. Sest tõele au andes, miks ta pidigi ära võlutud olema? Ta oli olnud leedi Macbeth, kes omaenese väravas võttis vastu reeturliku Cawdori, oli olnud Julia, Capulettide pärijanna, oli kohanud üllaid aadlimehi, kes temalt ta voorusliku vaesuse kõrguselt armutult korvi said – laval mõistagi. Enne nädala lõppu oli Molliest saanud selle lossi tõeline valgus, kõigi siinsete elanike asendamatu õnnistaja.
Miss Dane viidi seltskonda ühel dineel, mille spetsiaalselt selleks puhuks korraldas la mama grande. Muinasjutuliselt kaunis oli seal nooruke débutante hõbedases siidis, õhkõrnades kardpaeltes ja pärlites, silmad säramas nagu sinised tähed, palged nagu juunikuu roosid.
Lühikeste detsembripäevade talvises hämus võttis missis Walraven külalisi vastu raamatukogutoas, imposantses avaras tammepaneelide, karmiinpunaste draperiidega ruumis, kus põrandast laeni ulatas ülimalt dekoratiivsete selgadega raamatute kollektsioon. Suured lumeräitsakad laperdasid vastu laiu klaaspaneele ning jäine tormlev sajuhoog huilgas piki avenüüd, ent sillerdavas söögisaalis olid lilled täies õies, linnud laulsid, troopilised puuviljad levitasid hõrke aroome; ning gaasivalguses särades välgutas kaunis miss Dane helklevaid sinisilmi; ta oli nagu armas väike haldjake muinasjutumaalt.
Miss Blanche Oleander, salapärane ja majesteetlik kunstsiidis ja juveelides, istus miss Dane’i paremal käel ning kõõritas teda külmalt armukadeda vastumeelsusega. Mollie mõistis seda pilku otsekohe.
“Juba ta vihkab mind,” mõtles mister Walraveni hoolealune, “ja need pikad, välkuvate mustade silmade ja sinimustade juustega naised kipuvad olema tublid vihkajad. Kena on, miss Oleander, kuidas soovite.”
Mollie teisel käel istus keegi dšentelmen – kena noor kunstnik – mister Hugh Ingelow, kes erksa hoolega kuulas miss Mollie ja sarkastilise miss Blanche’i vestlust, täheldades, et selles lahingus on jõud vähemalt võrdsed.
“See väike iludus pole mingi puupea,” mõtiskles mister Ingelow. “Miss Blanche on leidnud vastase, kes väärib ta parimast terasest relvi.”
Ja sellele järeldusele jõudnud, otsustas mister Ingelow sedamaid kauni lauanaabri sümpaatiat võitma hakata. Miss Oleander oli juhtumisi mister Ingelow’ antipaatia objekt ning see asjaolu sidus teda ja miss Väikest Vastasmängijat otsekohe.
“See oli üpris tubli jõukatsumine, miss Dane,” märkis kunstnik laisal aeglasel häälel. “Miss Oleander on taibukas naine, aga ta leidis väärilise vastase. Millest see võiks küll tulla? Teie kaks peaksite head sõbrad olema.”
Ta heitis väljendusrikka pilgu mister Walravenile, kes oli süvenenud vestlusse miss Oleanderiga, kuid Mollie vaid kehitas napilt valgeid õlgu.
“Kui ka peaksime olema, ikkagi ei ole kunagi. Tulevased sündmused heidavad varju olevikule, ja mina tean, et igal ajal jään põlgama minu üle võimutseda tahtvaid naisi. Kes on see mereröövli välimusega džentelmen seal, mister Ingelow? Ta on mind pingsalt vahtinud viimased kümme minutit.”
“Imetlusest kõnevõime kaotanud, kahtlemata. See džentelmen on kuulus doktor Oleander, meie toreda Blanche’i onupoeg.”
Kõnealune džentelmen tõepoolest vahtis neiut, kuid nende silmside katkestas üldine lauast tõusmine ja võõrastetuppa siirdumine justnimelt tol hetkel. Mister Ingelow, kelle käe Mollie vastu võttis, juhatas neiu otseteed klaveri juurde.
“Ma tean, et te laulate, missis Walraven juba rääkis. Palun tehke meile head meelt ja rõõmustage meid mõne lauluga, enne kui mõni vähem andekam esineja selle vaba koha hõivab.”
“Mida ma laulaksin?” küsis Mollie, kelle valged sõrmed libisesid üle klahvide.
“Mida iganes paremaks peate… mida iganes parimaks peate. Olen veendunud, et see meile meeldib.”
Mollie laulis nagu ingel ja ta oli tol hetkel parimas vormis. Ümberringi valitses hauavaikus; keegi poleks osanud oodata nii hurmavat häält kui see. Hugh Ingelow’ rabatud nägu väljendas kõiki ta tundeid, kui Mollie tõusis.
“Miss Dane peaks esinema suurel laval, sest siis oleks ta oma õnne tipul,” ütles kellegi madal hääl Mollie õla taga.
Neiu pöördus järsult ning kohtas tumedat, süngelt puurivat pilku ja kahvatut nägu – doktor Oleander.
“Miss Dane on mind ilmselt unustanud,” ütles mees sügava kummardusega, “nõnda paljude tutvustamiste hulgas. Ehk olete nii kena ja tutvustate mind taas, mister Ingelow?”
Mister Ingelow kuuletus veidi vastutahtsi; lummav sinisilmne kokett oli kunstniku südames juba pöörase tormi jõudnud tekitada.
“Missis Walraven avaldas soovi teid hetkeks tema juurde viia,” lausus doktor sundimatult, neiule oma käsivart pakkudes. “Kas mul oleks see au?”Mister Ingelow silmis välgatas viha ning Molliele ei jäänud see märkamata; sündinud koketeerijana võttis ta pakutud käe otsekohe.
La mama grande’i soov oli tühine pisiasi, kuid täitis oma otstarbe, doktor oli kaunitari kogu õhtuks enda valdusse saanud ning püüdis teda endale ka hoida.
Mollie kuulas mehe lõputu meelitava jutuvada voolu, kuni tüdines ning liugles ükskõikselt temast eemale, flirtima kolmanda austajaga, eduka noore advokaadiga, mister Joseph Sardonyx’ga.
Mollie lendles nende kolme vahel kogu õhtu, mis tundus täitvat tema elu; kord sümpaatne kunstnik, siis peente maneeridega doktor, seejärel teravmeelne, satiiriline advokaat, kes flirtis täiesti otsesel, varjamatul kombel.
Koguni mister Walraven oli veidi šokeeritud ning otsustas õhtu käigus, et pisike noomitus ei oleks kurjast.
“Väike edvistamine on igati kena, Mollie,” ütles ta, “aga tegelikult ei tohiks nii kaugele minna. Inimesed hakkavad märkusi tegema.”
“Kas tõesti?” küsis Mollie. “Mille pärast, kui tohib küsida? Sest tegelikult on nii, mu valvur, et teie olete meist kahest hullemini edvistanud.”
“Rumalus, Mollie! Kas mõtled miss Oleanderit, eks ole? See pole edvistamine.”
“Kas tõesti! Siis on lood halvemad… kas teil on tõsi taga?”
“Jah, kui seda on tahtmine temaga abielluda. Ja ta oli nõus, Mollie.”
Miss