Naistürannid. Helmut Werner
iseendastmõistetav, et suguvõsanõukogus istuvad naised. Noored mehed pidid abielludes kolima naise külasse. Perekonna elukorralduse määras naine, kuna ta võis abielu tühistada ja omas laste üle ainuõigust. Isegi äri teha võis mees vaid naise nõusolekul. Vastuteenena pidi aga naine meest toitma. Isegi seal, kus valitsejaks oligi mees, jäi tema kõrval ema – kes kandis austavat tiitlit „kuninganna-ema” – selleks õigeks valitsejannaks.
Ugandas, kirjutab Livingstone edasi, pandi kuningale kõrvale alati mõni õdedest kaasvalitseja ja nii nad valitsesidki koos ema ja õega kolmekesi. Kui õde jäi rasedaks, siis pidi ta maagiliste võimete kaotamise hirmus oma raseduse katkestama. Kuningliku suguseltsi vajaliku järelkasvu eest pidid hoolt kandma sama suguvõsa teised printsessid.
Ašantide hõimu juures Kullarannikul (praegu Ghana), nii kirjutab Livingstone, juhtivat riiki kuningliku suguvõsa vanim inimene, kuninganna-ema. Tema paneb paika kuninga, kes valitakse välja printsesside poegade hulgast. Üheks esmaseks kuninganna-ema kohuseks olevat väljavalitud kuninga vendade kui võimalike vastaste hukata laskmine. Kogu tema ametisoleku ajal olevat tal oma residents, ta pidavat õukonda ja valitsevat terve rea andamikohuslike külade üle. Kuninganna-ema ja kõik tema tütred omasid täielikku seksuaalse valiku vabadust. Emal olla olnud terve meeste haarem, kellest ta tosinkonna oli ka hukata lasknud. Isad olid nii tähtsusetud olendid, et printsessidel oli lapsele isa valikul täielik vabadus. Kui keegi printsessidest suri enne oma meest, siis pidi too sooritama naise haua juures enesetapu. Sama pidi tegema mees juhul, kui juhtus surema mõni tema vastsündinutest. Oma vastsündinute ees pidi mees põlvili langema ning tõotama truudust ja kuulekust.
Isegi siis, kui Aafrika kuningannadele oli pandud kõrvale meessoost kaasvalitseja, demonstreeris just paljude suguharude juures praktiseeritud „rituaalne kuningamõrv” seda, kui väike oli tema võim tegelikult. Selle tegelikult võimuta kuninga õdedel lasus kohustus vend teatud, nende poolt pühaks peetud arvu valitsemisaastate järel omakäeliselt ära kägistada. Mõningates suguharudes teostas selle mõrva kuninga ema vend.
Olgugi et kõrvalistel, kes on üles kasvanud euroopalikus ühiskonnas, on väga raske seda naiste võimustruktuuri mõista, ei tohi ka teha viga ja omistada naistele seda erilist positsiooni vaid sootunnuse alusel. Naised olid ikkagi valitsejannad, täpsemalt väljendudes võisid nad omistada kuningliku au ka meestele vaid seetõttu, et nad pärinesid valitsevast suguvõsast või perekonnast. Tõendeid naiste kõrgest positsioonist varastes kultuurides andsid ka hilisemate uuringute tulemused esiajaloost ja need olid Bachofenile alles täiesti tundmata. Arvukatest kohtadest nii Euroopas kui ka Ees-Aasias on leitud tuhandeid naiste kujutisi kas siis koopamaalingutel, keraamilistel nõudel või hoopis figuraalses plastikas, mis pärinevad vanema kiviaja nooremast perioodist (30 000 eKr) kuni noorema kiviajani (4000 eKr) ja dokumenteeritud ajaloolise perioodini välja. Nende kujutiste najal võib üsna üheselt oletada, et esiajaloolisel ajal austati naisjumalusi ja need olid arvatavasti ühise Suure Maaema kultuse variandid. Selle religiooni jäänukina võib võtta Vahemere maades säilinud Magnamateri (Suure Ema) austamist, mida võib samuti kohata teistes regioonides eri nimede all, nagu Maaema või Viljaema. Ka kõrgkultuurides võtab naine sisse üsna tähtsa koha, nagu näiteks jumalanna Isis vanade egiptlaste uskumustes ja Maarja Jumalaemana kristluses.
Mispärast sai naisest jumalanna? Tuhanded kujutised erakordselt lopsakatest või abstraktsetest naisekehadest näivad kinnitavat Bachofeni, selle „romantilise fantaseerija” printsiipi, et inimkonna ürgperioodil oli inimtegevust määravaks just mateeria, mida sümboliseeris naine. Naist võrdsustati maaga. Ema on Ürgema Maa järglane ja esindaja. Ürgaja inimesed, kes elasid tihedas sõltuvuses loodusest ja kelle elu sõltus saagist põldudelt, nägid vegetatsiooni laabumises nähtamatu jõu mõjutusi ja andsid sellele kehalise kuju. Arusaadavalt anti sellele saladuslikule olendile naise kuju, kuna ka naine on ju tulevase elu ja viljakuse kehastus.
Naisjumaluste kujutised on väga erinevad nii pooside kui ka vormi poolest. Aga suuremale osale nendest on omane alastus, mis võimaldab sugutunnuseid jõulisemalt toonitada. Silmatorkav on just loodet kandva keha ja rindade rõhutamine, mille kaudu kunstnikud üritasid ilmselt kujutada naist kui uue elu loojat. Kuna ürgajal arvatavasti loomapidamist ja jahti teostasid mehed, samas kui taimekasvatus, saagi kogumine ja töötlemine oli naiste osaks, tõusiski naine ürgaegse inimese maailmanägemuse ja kultuuri keskmesse.
Kuna naised olid nii silmatorkavalt esile tõstetud kunstis, siis kerkib üles ka küsimus, kas nad omasid ülevõimu ka ühiskonnas? Mitte ainult Bachofen, vaid ka paljud hilisemad õpetlased esindavad arvamust, et esiajaloolises ühiskonnas kesksel kohal olnud emadusse ja emasse uskumise toel omandasid naised valitseva rolli. Kui võrdluseks jõutakse ajaloos selliste riikideni ja ühiskondadeni, kus peamiselt austati meessoost jumalaid, siis määrasid poliitikat juba mehed ning ühiskondlikud ja õiguslikud suhted asetasid eelistatud seisundisse mehe. Kes on võimul, see määrab ka jumaluste soo.
Tänapäeva õpetlaste enamus esindab vaadet, et arvukad väljakaevamistelt leitud emakujud tõendavad seda, et selline ühiskond, kust need kujud pärinevad, võis olla organiseeritud küll emaõiguslikel alustel, aga ei pidanud seda tingimata olema. Kui eeldada emaõiguslikku struktuuri, siis tähendaks see, et olid võimalikud ka selle kõik vähegi mõeldavad naisliinis nimeandmise, pärimisõiguse ja naise järgi elukoha määramise vormid, mis laieneksid ühiskondliku domineerimiseni ja naiste valitsemiseni välja.
Kahtlemata on eeldus naiste ülevõimust, nagu selle püstitas Bachofen oma mahukas teoses, üldistatult paikapidav. Aga autori suureks teeneks on teadlaste pilgu suunamine ühiskondadele, kus sugupoolte rollid on jaotatud teisiti kui ajalooliselt dateeritud ja uusaegsetes ühiskondades. Paljud tema kriitikud ärritusid nendele silmade ette toodud võimalusest, et kunagi on olemas olnud ühiskonnad, milles valitses naiste ülevõim. Pead tõstvate naisõiguslaste vankumatud vastased tuginevad sellele, et meeste valitsemine on inimkonna arengu kõrgeim aste. Naiste valitsemine kuuluvat üksnes ürgaega.
II PEATÜKK
Amatsoonide maailmariik
Feministliku orientatsiooniga naisarheoloogid, kes on küll andnud vaieldamatult suure panuse matriarhaadi uurimisse, iseloomustavad seda kultuurilist seisundit ja ühiskondlikku organisatsiooni kui õitsvat ja rahumeelset tsivilisatsiooni. Sellesse maailmapilti ei passi sugugi sõjakad naised, kes antiikallikate järgi sandistasid oma poisslastest imikuid, et neist saaksid hiljem abitud ja kuulekad orjad.
Kreeka mütoloogia järgi olid amatsoonid omamoodi „meesnaised”, kelle kodumaa ei olnud Kreeka, vaid nad elasid Musta mere ümbruses ja Põhja-Türgis Thermodoni jõe kallastel, aga ka Liibüas ja Kirde-Aafrikas. Antiikaja ajaloolased tõlgitsesid nende nime kui „rinnatud”, sest pärimuse järgi olla tüdrukutena sündinud lastel parem rind ära kõrvetatud, et nad hiljem saaksid vabalt vibunööri pingutada. Ilmselt jäi see kirjeldus juba antiikajal arusaamatuks, nii et selle nimetuse mõtet on ümberkirjutatud tekstides erinevalt edasi antud. Hüüdnimed, mida nendele on kreeka luuletajad ja ajaloolased andnud, ulatuvad „meesteks kasvanutest” „mehi vihkavateni” ja isegi „mehi tapvateni” välja. Kreeklastele on amatsoonid jäänud üsna võõraks kõikidel aegadel ja nagu kõigile võõrastele, omistati ka nendele barbaarne kuulsus. Tänapäeva tõlgendused lähevad nende nimega tagasi armeeniakeelse sõna juurde, mille tähendus olevat „kuunaised”. Teiste arvates tulenevad silbid am ja azon foiniikia keelest, kus nendel on „ema-valitsejanna” tähendus.
Kui eeldatakse, et kirjeldused ja müüdid amatsoonidest omavad ka ajaloolist tõepõhja, siis kerkib küsimus ajalisest järjestusest. Luuletaja Homeros, keda arvatakse olevat elanud 750. a paiku eKr, mainib „Iliases” amatsoone kui naissõdalastest koosnevat rahvast, kellega olla tegemist olnud vaid esiisadel. Trooja kuningas Priamos olla Kesk-Anatoolias elanud früügialaste liitlasena võidelnud nooruses amatsoonide vastu Sangariose jõe ääres. Ühes „Iliase” teises kohas kirjutatakse Bellerophontesest, Korintose kuninga Glaukose pojast, et too olla pärast koletis Kimääri surmamist võitnud ka sõjakaid naisi nende sõjakäigul Lüükiasse.
Kreeka ajaloolase Diodoruse kirjelduse järgi elas Thermodoni jõe kallastel üsna Musta mere lähedal rahvas, keda valitsesid naised. Need naised osalesid sõdades samuti nagu mehed. Üks nendest naistest, kelle käes