Naistürannid. Helmut Werner
de Acuna, kes samuti reisis Amazonase jõe piirkonnas, ilustas kõiki neid juba tuntud kuuldusi ka omapoolse fantaasiaga ja lausa metsikute spekulatsioonidega. Acuna järgi elanud sealsed naised täielikus eraldatuses ja neid olla vaid kord aastas külastanud ühe naabersuguharu mehed, et neid järjekordselt käima peale panna. Sellest vahekorrast sündinud tüdrukud kasvatasid naised ise üles, aga poisslapsed anti järgmisel aastal meeste külla tulles nendele üle. Kuid oli ka kuuldusi, et nad olevat oma poegi tapnud.
Hiina kroonikud kirjeldasid I aastatuhandel naisteriike Hiina piirialadel Indiaga. Üks nendest riikidest, Su-fa-la-nachü-lo, mis tähendab „ilusa kuninganna maad”, laius 1. sajandil üle kogu Põhja-Tiibeti. Selles riigis oli 80 linna, kus elas üle 40 000 perekonna ja oma armee enam kui 10 000 sõduriga. Meestele pöörati seal vähe tähelepanu ja nad täitsid vaid teenrite ja alluvate funktsiooni. Nad pidid harima põlde ja naiste komando all ka sõjaväeteenistuse läbima. Kuninganna, kes oli pidevalt ümbritsetud enam kui sajapealisest naiste kaaskonnast, oli välja valitud valitsevast perekonnast. Tal oli ka alaline asetäitja, nii et tema surma puhul ei saanud perekonna juhtivat rolli kuidagi küsitavaks muuta.
Hiina allikad kirjutavad veel ühest amatsoonide riigist kusagil Kaspia mere lähistel. Selle elanikeks olnud eranditult naised.
Taoliste amatsooniriikide eksistentsi kinnitavad ka reisikirjad 15. sajandist. Nii mainib Ruy Gonzales de Clavijo, et ta olla ühel saadikuna ette võetud reisil Samarkandi tutvunud ühe eranditult naistest koosneva riigiga. Kuna too riik olnud absoluutselt meesteta, siis külastanud noored naised kord aastas naaberpiirkonda, et seal lasta ennast käima peale sättida. Vastsündinutest jätnud nad alles vaid tütred, aga poisslapsed saadetud tagasi nende isadele. Need naised olevat kinnitanud, et põlvnevad kunagi Musta mere ääres elanud amatsoonidest ja olevat sealt välja aetud, kui nende eellased koos troojalastega kreeklaste vastu võitlesid.
III PEATÜKK
Kaks idamaist naisdespooti: Hatšepsut ja Semiramis
Vanaaja idamaa riikide varasel ajastul oli naiste ühiskondlik seisund palju kõrgem kui hilisematel aegadel, mil nende mõju riigis ja ühiskonnas järk-järgult vähenes. Varasel ajal olid ka seal naisjumalused need, kes määrasid religiooni. Nagu räägivad müüdid, olevat naisjumalused kadunud aegamööda inimeste religioossest teadvusest siis, kui neist ei saanud mõne meesjumaluse abikaasat. Veel kauaks ajaks jäi aga allmaailm, surnute riik, ühe jumalanna valitsemisalaks.
Sumerid, kes asusid umbes aastast 3000 eKr praeguse Lõuna-Iraagi aladel, tundsid ilmselt ka mitmemehepidamist. Ühes sumerite õigusalases tekstis II aastatuhandest eKr öeldakse: „Varasema aja naised võtsid omale tavaliselt kaks meest, aga tänapäeval loobitaks nad selle eest kividega surnuks. Kui mees tõrjub tagasi naise, kes on talle juba sünnitanud ühe lapse, siis tuleb see mees majast välja ajada.”
Sellest alast lõuna pool asunud Elami riigis oli samal ajal selgelt väljaarenenud emaõiguslik ühiskonnakorraldus. Nii näiteks olid seal naised ainsad, kes midagi pärisid. Sellele riigile järgnenud Babüloonias (alates aastast 1600 eKr) kaotasid naised oma eelistatud asendi ühiskonnas ja riigis. Kuid võrreldes antiikaja ühiskondadega Kreekas ja Roomas olid nende õigused veel igati täheldatavad. Naised võisid soetada omandit, nagu näiteks maavaldust, mida said ka valitseda oma äranägemise järgi. Peale selle oli nendele lubatud nii lepinguid sõlmida kui ka kohtule kaebusi esitada. Iga eksimust naise vastu trahviti ühiskonnast pagendamisega, mis on kindel tõend vanadest emaõiguslikest tõekspidamistest. Naised võisid olla mitte üksnes preestrinnad, vaid olid tegevad ka ametnikena ja kohtunikena. Umbes aastast 1000 eKr kaotasid naised need eesõigused, nagu seda võib välja lugeda tollastest seadusandlikest tekstidest, mis sõnaselgelt igasuguse ärilise tegevuse naistele ära keelasid.
Ameerika arheoloog Marijas Gimbutas arendas välja veenva teooria selle kohta, miks kadus naiste nii ühiskondlik kui ka poliitiline võim Lähis-Ida ja Euroopa emaõiguslikult organiseeritud ühiskondadest. Ta seostab seda indoeurooplaste pealetungiga, kes tungisid Volga kesk- ja alamjooksualadelt ning Kaukasuse põhjapoolsetest steppidest kolme lainena aastail 4500–2800 eKr nii Euroopasse kui Lähis-Itta. Emaõiguslike riikide vastu alustatud sõjakäikude põhjustajaks olid klimaatilised muutused indoeurooplaste senistel asustusaladel. Neid nomaadseid suguharusid, kus mees mängis juhtivat rolli, valitsesid sõdalaste kastid. Indoeurooplastest sõdalased olid ratsanikest poolnomaadidena erakordselt mobiilsed. Nende alistatud emaõiguslikud kultuurid seevastu elasid põllundusest ja aiandusest ning olid üles ehitanud õitsva tsivilisatsiooni.
Arvamust, et meeste domineerimisega ühiskonnad, mis olid iseloomulikud antiiksetes ajaloolistes riikides Kreekas ja Roomas ning Lähis-Idas, on välja arenenud emaõiguslikult organiseeritud kultuuridest, esindab tänapäeval vaid õpetlaste vähemus. Ka teistes maailma osades esinenud emaõiguslikud kultuurid hävitasid meeste valitseda olnud sõjakad suguharud.
Esimestel tungimistel nende kõrgkultuuride aladele olid esialgu emaõiguslike ühiskonnastruktuuridega lõimunud ka sõjakad suguharud ise ja osaliselt sobitunud nende elulaadiga. Alates III aastatuhandest eKr tekkisid Lähis-Idas ühiskonnad, milles ühemõtteliselt domineerisid vaid mehed. Neid kirjeldati kui „idamaiseid despoote” ja olid üldise kultuurituse kõrval tuntud ka ebainimliku julmuse ning vägivaldsuse poolest.
Olgugi et naistel oli vanadel Idamaadel ajalooliselt vaid allutatud seisund, oli seal terve rida kuningannasid, kes arenesid silmapaistvateks isiksusteks, avaldasid mõju poliitilistele sündmustele ja isegi määrasid neid.
Sumerite linna Uri kuninglikes matusepaikades, Pärsia lahe lähistel, avastati kuningate haudade kõrval ka kuninganna ·ubadi haud, kelle nime paljastas lasuriidist valmistatud rullpitsat. Kui ta 2500. aasta paiku eKr suri, oli ta umbes 40aastane ja 1,5 meetri pikkune. Enamat me tema kohta ei tea. Tema isiksuse tähtsusest annab tunnistust vaid asjaolu, et kui ta suri, pidid mitte üksnes ta toaneitsid, vaid ka suur arv õukondlasi, ihukaitsjaid ja muusikuid oma elu jätma, nagu seda kinnitavad mürgipeekrid surnute kätes. Eeldatakse, et pärast viimaseid austusavaldusi surnud kuningannale pidid nad jooma kiirestimõjuvat mürki peekrist ja sealsamas siis ka surema.
Tuhat aastat hiljem, 14. saj eKr õnnestus naisvaaraol Tejel, Amenhotep III abikaasal, igivana egiptlaste naistevalitsus uuesti ellu äratada. Olgugi et ta ise ei põlvnenud tõenäoliselt sugugi kuninglikust suguseltsist, mida reedavad tema näos iseloomulikud negriidsed jooned, ja oli pärit hoopis Nuubiast, omas ta oma mehe ja ka poja Amenhotep IV valitsemise ajal väga suurt mõju. Kõigis ametlikes dokumentides figureerib tema nimi vaarao nime kõrval. Nuubias Sedeingas pühendati talle tempel ja ta poeg astus avalikkuse ette vaid ema saatel.
Kui Teje suri ja sängitati abikaasa juurde Kuningate orgu, siis asus riiki juhtima tema poeg koos abikaasa Nofretetega. Olgugi et Egiptuse riigi areng sõltus mitmete rõhuvate probleemide lahendamisest (nagu näiteks valitsusreform ja Aasiapoolsete piiride kindlustamine), viis uus kuningas peagi läbi usureformi ja lasi kõik muud jumalad peale päikeseketta (Aton) likvideerida. Edaspidi tohtis ainult taevasse kerkivat päikest austada nimega Isa Aton. Kuningas ise nimetas enda Ehnatoniks, mis tähendab „ta meeldib Atonile”. Kuna preesterkond need uuendused tagasi lükkas, siis lahkus kuningas koos abikaasaga Ülem-Egiptuse kuningalinnast Teebast ja ehitas allpool Niiluse äärde Amarnasse uue pealinna. Kuid Teeba preesterkond, keda arvati olevat sada tuhat inimest, kihutas rahva kogu maal üles, et kindlustada endale riigis vana võimutäius. Puhkes revolutsioon ja Ehnaton suri äkitselt.
Ehnaton oli tegelenud ka luuletamisega ja ühes oma hümnis päikesejumalale mainis ta ka oma naist:
„Anna valgust mulle, oma teenrile, oo suur Päike ja jaga oma kiirgust mu armastatud abikaasale Nofretetele, et ta elaks ja oleks noor, alati ja igavesti!”
Ehnatoni surma järel üritas Nofretete oma võimu säilitada ja pidas plaani abielluda ühega hetiidi printsidest. See kavatsus tuleb välja kirjast hetiitide kuningale, milles kirja autor, kes nimetab ennast Egiptuse kuningannaks, palub kuningat saata ühe oma poegadest tema juurde abiellumiseks. Vaieldav on vaid, kas kirja autor oli Nofretete ise või tema tütar Anhesepaton. Sealtpeale vaikivad allikad ja Nofretete edasisest saatusest pole teada mitte midagi.
Ka assüürlaste riigis oli üks naine, kes mängis seal silmapaistvat rolli. Kuningas Sanheribi