Meestest, lihtsalt. Epp Petrone
tahes. Ma ei tea, miks ma talle kõike seda ütlesin, sest ma ju tegelikult ei mõelnud seda. Eksamid lähenesid hirmutava kiirusega, kui ma tahtsin sel kevadel lõpetada, pidin end tõsiselt kokku võtma. Ja õppima nagu hull.
Uus õhtu. Ta vaatas mind oma suurte vesiste silmadega ja ta ripsmed olid kokku kleepunud nagu märjad suled. See süvendas veel tema niigi lapselikku näoilmet – suured uudishimulikud silmad ja alatasa mossitav suujoon… „Ära mine mu juurest ära!” – „Hea küll.”
Kuid pärast tema ema juures käimist hakkasid väikesed äpardused mu elus aina sagedamini juhtuma. Võtmekimp ei tulnudki välja, lisaks suutsin paari päeva pärast ära kaotada rahakoti ja dokumendid. Öösiti hakkasin kuulma, kuidas keegi tambib vihaselt uksele ja kui ma vaatama läksin, ei olnud seal kedagi – igatahes sain endale unehäired. Tagatipuks kukkusin õnnetult ülikooli peahoone trepil ja väänasin jala hüppeliigesest välja, nii et pidin veetma kaks nädalat kipsis. Egon lohutas mind, tõi pulgakommi ja lendles edasi järjekordsele kursapeole. Poes avastasin, et mul pole pangaarvel piisavalt raha, kuigi teadsin seda seal olevat. Õppelaenuintressid, nojah! Raamatukogus oli inventuur päeval, kui plaanisin võtta lõputööks vajalikud raamatud. Bussi peale joostes oleksin peaaegu auto alla jäänud, kuid pääsesin vaid ehmatusega. Siis jäin haigeks. Tõusis 39-kraadine palavik, mu keha kattis veider lööve ja ma tundsin end nii kehvasti, et nutsin kodus patja. Mingi osa minust oli halvatud ja vaid fikseeris uskumatul pilgul: midagi toimub ja ma ei tea, kuidas sellest välja astuda.
Selles veidras unenäolises palavikuseisundis ei pidanud ma enam vastu. Panin riidesse, ise kurnatusest tuikudes, ja kõndisin läbi Tartu maalilise kevade. Palverännakule Dolorese juurde.
„Ma teadsin, et sa lõpuks tuled,” ütles ta, jälle sellel imelikul hingeldaval moel. Ta paistis olevat vanemaks jäänud pärast seda viimast ja esimest korda, kui teda nägin.
Ja ma ei osanud midagi öelda. Mida ma ütlekski – kas sina kaotasid mu võtmed ära? Jabur ju. Üritasin naerusel häälel vastata. „Kuidas sa seda teadsid?”
Dolores pööras mulle selja ja läks tuppa. Kõndisin talle järele. Pea hakkas ringi käima, toas lõhnas viiruki järele.
„Ma ütlesin sulle, et teen kõik selleks, et sa Egonit enam oma halva energiaga ei koormaks.”
Selle peale ei osanud ma midagi öelda. Ma tahtsin naerda selle haleda naise üle, kes arvas, et tema poeg on midagi erilist. Ma tahtsin talle karjuda, et ta poeg on tavaline tuulepea, ära hellitatud jõmpsikas, kes ei oska hakkama saada reaalses maailmas, kus loevad tähtajad ja kokkulepped, esseed ja eksamid.
„Mida sa tahad?” küsisin hoopis. Pea käis aina tugevamini ringi. Alles nüüd sain aru, kui palju oli mind väsitanud see jalutuskäik kõrges palavikus. Vajusin diivanile ja üritasin sõnu otsida. „Egon vajab mind…”
„Ta ei vaja sind!” katkestas Dolores mind järsult. „Ta vajab ruumi!”
Ma ei tahtnud vaielda.
„Kuidas ma talle seda seletaksin? Et emme käskis?”
Hetkeks kartsin, et ta tuleb mulle kallale, niisugune vihaläige paistis hetkeks ta silmadest. „Emme,” osatas ta. Siis viipas ukse poole, käevõrude kilisedes. „Mine ära! Ma hoolitsen ise Egoni eest. Sina lihtsalt mine ära. Või…”
„Mis mõttes ära?”
„Ära siit. Ära Tartust. Ära Eestist!”
Ja millegipärast ma tõusingi alandlikult püsti, noogutasin ja komberdasin välja. Viha saabus alles hiljem, taas maja ees seisatades, kui mõistsin, et olin just lasknud sel naisel endast üle kõndida. Ja võib-olla olin ma vihane, sest tundsin hirmu. Mul oli ju tõesti läinud harukordselt halvasti, ma ei olnud isegi oma diplomitööd õigeks ajaks valmis saanud, rääkimata võimalikust heast hindest ja magistrantuuris jätkamisest… Oma akadeemilise karjääri ebaõnnestumises hakkasin ma aina enam Egonit süüdistama. Mis pagana supi sisse ma ennast tema pärast keeranud olen?!
Pealegi – ma ju ei armastanud Egonit.
Must kass jooksis üle tee. Muigasin kibedalt. Tundsin palavikku järele andmas ja kõndisin koju. Jah, see otsus oli nüüd vastu võetud.
Järgmisel päeval ärgates avastasin, et kõik mu viimaste nädalate jooksul kollaseks tõmbunud potililled olid end sirgu ajanud. Palavik oli kadunud ja hommikukohvi keetes tundsin kiusatust enda üle kõva häälega naerda. Kas ma tõesti olin lasknud ebausul oma mõistust ja niimoodi kõigutada?
Aga mis siis! Kaugemas perspektiivis polnud ju vahet, mis põhjusel ma Egoni maha jätan.
„Tule tagasi, ma vajan sind!!” saatis ta mulle järgmistel päevadel telefonisõnumeid koos ohtrate suudlusmärkidega. Üritasin istuda raamatukogus ja keskenduda oma diplomitööle.
Mina teda ei vajanud. Õigemini, küsimus polnudki selles. Küsimus oli valikutes. Ma tahtsin lõpetada ülikooli.
Ja ma tahtsin seda palju rohkem kui „koguda uusi põnevaid tüüpe”. Järsku tundus kogu see tüübikogumine ja bestselleri kirjutamise idee niivõrd tobe. Peatükk ajast, kui ma veel hilisteismeline olin.
„Jäta mind rahule,” saatsin uue vastuse. Või leebemalt: „Saad ise hakkama. Mine parem ise ka õppima!” Ja üritasin oma tööd kirjutada…
Nädala pärast tuli suur must pauk.
Jäin veel haigemaks. Ei saanud magada. Esimest korda uinusin raskelt siis, kui olin vajunud lennukiistmesse.
See oli ju olnud Dolorese viimane sõna. „Eestist!” Väljaütlev.
Seitse maad ja merd ning mitu aastat hiljem sattusin uuesti Tartusse. Külla. Natuke kraapis hinges ikka selle va poolelijäänud ülikooli pärast, aga samapalju kraapis lihtsalt nostalgia. Õhk oli täis seda tartulikku hiliskevadist muretust, mis kunagi mu elu pärisosa oli olnud.
Järsku võpatasin ja liibusin tänavakohvikus võimalikult seina äärde.
Mu lähedalt möödus üks paar. Noormees oli pika jonnaka tukaga ja rääkis midagi Versailles' rahuleppest. Neiu segas ta jutu vahele, see tundus peaaegu nagu tüli, kuulsin sõnu „tähtaeg” ja „sa ju lubasid!”.
Uskumatu. Ta on ikka veel seal.
Ja ikka veel on ta kõige lapsikum mees, keda ma olen kohanud.
FRED
Kaotsi läinud unistus
Olen järsku tagasi selles toas. Mäletan ta soolasegust lõhna. Mäletan, kuidas talle meeldis enda pead minu juustesse suruda ja ennast „segi nuusutada”, nagu ta ütles.
Neid tube, kus me armastust jagasime, oli tegelikult mitu.
Kõigepealt hämar, ilma akendeta, värvimata betoonseintega tuba, kõige odavam – ainus, mida ma endale pikaks ajaks selles hotellis sain lubada. Seal me esimest korda kohtusime ja seal ka esimest korda lubasime oma kehadel teineteisega olla. „Kõige koledam tuba, mida ma eladeski üheski hotellis olen näinud!” ütles ta.
Ja ta oli palju näinud. Viimased kümme aastat oli ta kodumaata mööda ilma ringi rännanud. Hotellides, ühiskorterites ja kommuunides elanud, kui ta just laevaga merel polnud.
Hiljem tuli kõrvaltuba, siis kui hotelliomanik mulle silma hakkas tegema ja hea hinnaga head tuba pakkus. Ma ei tea, mida peremees minult lootis, aga mina olin lihtsalt rahul. Kaks akent merele. Ööseks panin luugid kinni. Hommikul kuulsin alt tänavalt kära ja kolinat: poeuks veeti lahti. Päikesekiiri läbi ei tulnud, sest luugid olid tihedast puidust. Aga maisi kõrvetamise lõhn tuli läbi. Ning ka turule kõndivate saksa ja rootsi turistide jutuvada voogas läbi luukide… Lamasin, silmad lahti.
Ja natuke aega hiljem koputas ta uksele. Fred.
Varahommikud meeldisid mulle rohkem kui miski muu, mõtlesin ma hiljem oma mälestusi sõrmitsedes. Või sain ma sellest juba toona aru? Mäletan hetki, kui ma joovastunult end voodisse selili viskasin ja mõtlesin: „Praegu võiksin ma surra, sest paremaks enam minna ei saa!”
Need hetked olid nagu õhtud või ööd, sest