Meestest, lihtsalt. Epp Petrone

      „Mul oli pruut,” rääkis ta pärast seda, kui me esimest korda olime suudelnud. „Ma pole teda küll kolm kuud näinud, aga enne seda rändasime seljakottidega kahekesi. Ta on rikas juudi tüdruk Londonist ja ta jättis mu maha. Ja nüüd ta just kirjutas mulle, et ta tahab mind tagasi.”

      Ma ei viitsinud ta juttu kuulata. Veel ei kujutanud ma ette, millist rolli minu elu ühe kõige sügavama haava löömises hakkab mängima Miriam.

      Siis ei kujutanud ma veel ette, et Fredi sees on kõik see, mida ma ühelt mehelt tahta võiksin. Aga peale selle on seal ka üks teine mees – see, keda mina veel ei tunne. Meremees.

      Ma ei teadnud veel, et meremees reedab kõik, kui talle lubatakse „Mu isa ostab sulle jahtlaeva!”

      Mina olin vaene seljakotiga rändur Ida-Euroopast, kelle isa pidi vahel enne palgapäeva kappe koristama ja taskuid tuustima, et söögi ostmiseks raha leida. Mu isa ilmselt ei teadnudki, mis see jahtlaev õieti on. Mu isa kodu maksis ilmselt üks tuhandik sellest jahtlaevast, mille üks juudipapi lubas oma tütre boyfriendile, et vaid tütar rahule jääks ja rohkem naerataks.

      Ma olin muidugi ilus. „Sa oled Miriamist iga kell ilusam!” õhkas Fred „Issand, kui ilus sa oled, miks ma küll ei oska joonistada!”

      Ta rääkis, et ta oli minusse armunud kohe esimesel hetkel, kui mind seal hotelli vastuvõturuumis nägi.

      Ma olin tol hetkel mingis eriti lollis tujus. Registreerisin end tuppa, flirtisin portjeega ja itsitasin häbitult iga meelituse peale, mida tõmmud hotellitöötajad mulle ütlesid. Mul oli kuklas kirju rätik, mille olin paar päeva tagasi kohalikult turult ostnud, seljas hele kleidike ja elu tundus kerge, vaba ja magus. Mul oli piisavalt raha, et kokkuhoidlikult elades kuu aega mitte muretseda, mul oli hea tunne, et varsti leian siin kuurordis mõnusa töö, sest päike ju paistis ja õhk oli täis lõunamaade kevadet, naeratusi ja rasket apelsinipuude õitsemise lõhna…

      Pöörasin end seal hotelli vastuvõtulaua juures hooga ringi ja seisin äkitsi vastamisi pikka kasvu noormehega. Seal rahvusvahelises kuurordis oli enamasti lihtne paika panna, kellega tegu: mis rahvusest, kui kauaks siin, miks ja kuidas. Inimeste välimääramise silm areneb kirevas keskkonnas kiirelt.

      Aga seda mu ees seisvat noormeest ei osanud ma kusagile paigutada. Oleks nagu blond, aga liiga tõmmu, oma päevitunud naha ja pleekinud juustega oli ta kõik ja mitte midagi – hispaanlane, itaallane, rootslane? Oleks nagu turist, aga äkki hoopis kohalik? Üleõlakott oli kohaliku jaoks liiga suur ja tavalise turisti või ränduri jaoks nagu liiga väike.

      Me põrnitsesime teineteist hetke, või pikemalt, siis hakkasin ma millegipärast jälle naerma.

      „Kas sa elad siin hotellis?” Noormehel oli kummaline aktsent, nagu briti oma, aga mitte päris. „Ma just hakkan end sisse kirjutama. Mis korrusel sa oled?”

      Milline pealetükkivus! Ma ei suutnud oma naeruhoogu lõpetada ja ka portjee hakkas kohkunult kaasa kõkutama.

      Kümme minutit hiljem istus Fred minu toa kõrvaltoas, oma voodi peal, ja kutsus mind sisse. Olin vahepeal teada saanud, et tema ülejäänud asjad on laevas ja et ta oli nädalate kaupa merel olnud. Et ta on enne siin saarel elanud ja et ta on pärit hoopis Austraaliast. Ja et mina olevat „kentsakas”.

      „Kas sa tahad minuga kaasa tulla asju tooma?”

      Muidugi ma tahtsin! Kõndisime mööda tänavat kaubasadama poole ja ma laulsin kõva häälega „Ain't she sweet, going down the street…”

      „Kas ma võin sult midagi küsida… Oled sa laksu all?” küsis Fred.

      Vaikisin jahmunult. „Mis laksu? Et kas ma olen narkootikume tarbinud? Ei, ma olen lihtsalt põhjamaa tüdruk, kellele on päike pähe hakanud! Ma ei ole isegi mitte kunagi narkootikume… maitsnud…” Otsisin inglise keeles õiget sõna ja põhjustasin Fredis heldinud naeruhoo.