Kes kardab Aafrikat?. Anna-Maria Penu
Mu kõrv tabab kilkide katkematu sirina taustal mingi tundmatu linnu südantlõhestava karjatuse, mis meenutab imiku vääksumist. Taevas me kohal, me ümber, me all on süsimust. Ei tähti, ei kuud. Meie taksojuhikski on vaid kaks silmavalget ja hele hammasterida.
Kampalasse viiva Entebbe Roadi tänavalaternaid asendavad müügilettidele sätitud küünlad ja õlilambid, mis loovad enda ümber rohkem varjulaike kui valgussõõre. Kaherealise maantee liiklus on meeletu.
Üksteisest signaali saatel nii vasakult kui paremalt mööda kihutavate autode ja busside vahel laveerivad mootorratturid paistavad enesetapjatena. Nende kirglikkus kahvatub ükskõiksuse kõrval, millega astuvad jalakäijad nende ümber tormleva reegliteta ralli sees. Autode esituled paljastavad ümbritsevat maailma katkendlikult ning kõik näib seetõttu lausa unenäolik. Kükitav aluspüksteta tüdruk, valge seelik üle pea; väga vana naine, kaks hiiglaslikku kilekotti käes, kolmas seljas, neljas pealael; paljasjalgne kilavate silmadega mees, kelle sinakate pükste põlved on maani välja veninud ning särgist järel vaid õhk paari riideriba kõrval. Siis korraga noore poisi roostes jalgratas, millel on ilus kollane iste. Teed ääristavad kümned, sajad justkui sihitult, lihtsalt siia-sinna lonkivad inimesed. Mitte keegi ei rutta, ei kiirenda sammu. Paljud seisatavad, kätlevad, ajavad rahulikult juttu ja naeravad. Kui neist viie sentimeetri kauguselt mööda sõidame, neid peaaegu riivates, ei pööra nad meile mingisugust tähelepanu.
„La Fontaine’i“ külalistemaja asub veerandtunnise sõidu kaugusel kesklinnast. Bukoto Street näeb oma põhjatute asfaldiaukudega ja kühmudega välja kui kuumaastik. Iga viiekümne meetri järel laiub kõnnitee asemel prügihunnik, juhuslik tänavavalgustus seisab ehku peal püsti, kuid meie külalistemaja kõrval asub üks linna populaarsem ööklubi „Iguana bar“. Kohvreid taksost välja tõstes avastame end baarist lenduva muusika rütmis keha nõksutavate inimeste keskelt ja hetkeks ümbritseb meid võõra keele kõla, mõrkja higihaisu, imala lõhnapilve ja tundmatute nägude ring. Meil pole taolises ilmutuste keerises aimugi, mis suunas minna ja see on ilmselgelt näha, sest järsku koputab keegi Ernesto õlale. Võpatame mõlemad. Õnneks on see tuttav hammasterida, kes juhatab meile rabedas inglise keeles õige suuna kätte.
Valge, kahekorruselise „La Fontaine’i“ ees kõrgub kaks võimsat lehtpuud. Puude alla on sätitud seitse lauda, mida valgustavad neli särisevat lampi. Ühe laua taga istub arvutiga keskealine valge mees, kes seirab meid viivuks pilguga, kuid pöördub helendava ekraani juurde tagasi. Nurgalaua on hõivanud seltskond kohalikke naisi, kellele kelner parajasti uued õllepudelid ette toob. „Happy new year! Happy new year!“1 karjuvad nad seepeale läbisegi ja purskavad kooris naerma. Klaasukse kõrval asuv kõlar hakkab veelgi kõvemini üürgama. Algava laulu esimesi noote kuuldes tõusevad naised püsti, sirutavad käed taeva poole, hööritavad puusi, õlgu ja rindu ning laulavad kaasa. See on esimene kord, kui kuulen kõigi aegade edukaima kohaliku naislaulja Grace Nakimera autobiograafilist lugu „Kawonawo“. Kawonawo tähendab ellujääjat.
Külalistemaja baarileti ees istub teismeline poiss, kes vaatab ennastunustavalt, suugi lahti vajunud, väikest televiisorit, kus mustanahalised reporterid intervjueerivad mustanahalisi inimesi ja annavad siis järje tagasi stuudios laua kõrval seisvatele mustanahalisele saatejuhile ja tema kiilakale mustanahalisele kaaslasele.
Tervitan sisse kiirustanud kelnerit. „Tere ja head uut aastat teilegi!“ vastab too avala naeratuse saatel. Säravvalgele särgile kinnitatud nimesildile on kirjutatud Jacob.
„Meil on tuba reserveeritud,“ jätkan ning lausun talle oma nime. Ta noogutab rõõmsalt, ütleb, et nad juba ootasid meid, haarab mu punase kohvri ja juhatab meid tagaukse kaudu teisele korrusele. Trepp viib läbi praesuitsuse tagahoovi. Kaks naist, kelle jalgade ümber siblivad kanad ning uhke punase lotiga kukk, koorivad sealsamas kartuleid. Nad tõstavad laisalt pilgu, tervitavad meid vaevukuuldavalt ja vajuvad vaikusesse tagasi. Teisele korrusele jõudes näeme üle teiste majade katuste üksikuid linnatulesid, osa paistavad lähemal, teised päris kaugel, kõrgemal, justkui mõne künka peal. Need peavad olema needsamad särakeed, mida ennist maandudes imetlesin, mõtlen endamisi, kui astume siseruumide hämarusse.
Külalistemajas on kokku viis magamistuba, kuid täna oleme me Jacobi sõnul ainsad. Meie tuba näib suur, sest peale voodi, laua, riidepuu ja öökapi seal muud ei ole. Hallika ukse ja pruuni põranda vahel haigutab kahesentimeetrine vahe, kust võib koos värskendava õhuga ka igasuguseid putukaid ja roomajaid sisse tungida. Ühine köök on kitsas ja räpane. Elutoa seintel ripuvad kaks kohaliku temaatikaga maali: ühel pikkade sarvedega lehmad, teisel justkui valust kerra tõmbunud punases kleidis naine. Kulunud sohva, laud ning raamaturiiul täis saksa-, inglis- ja hollandikeelseid kasutatud raamatuid, mida endised elanikud on siia aastate vältel jätnud. Ei ühtegi hispaania- ega eestikeelset teost. Duširuumi ja tualeti väikesed aknad avanevad „Iguana“ poole, mille muusika paneb põrandad värisema.
Istume teisel korrusel asuvale terrassile ja Ernesto süütab laual küünla. Baari ees sagimine elustub veelgi, autosid voorib juurde, tuues sinna lääne diskomuusika sisse üsna palju valgeid. Kostuv tõmaki-tõmaki muutub aina hüsteerilisemaks; suurem osa kohalikest näevad välja nagu staarräpparid, nende turvamehed ja tantsijannad. Libistan pilgu maja ees kõrguvatele puudele, mille nime ma ei tea. Mõned oksad puhkavad rõduäärel, teised küündivad peaaegu taevani. Üle laua tormab tuuleiil, mis lööb küünlaleegi pikali.
„Olemegi Aafrikas,“ libiseb tasa mu huulilt. See lause tähendab nii paljut ja samas õieti veel mitte midagi.
Ernesto vaid noogutab mõtlikult. Istume nõnda tükk aega, sõnatult, teineteise vastas, ja läheme alles pärast keskööd voodisse. Esimene öö oma kleepuva palavuse, häälte ja võõraste lõhnadega möödub rahutult. Läbi seinte kostab muusikat, naerupahvakuid, vestlusi, aina kirglikumaid uusaastasoove. Külalistemaja baaris pidutsevad naised väsivad kella kolme paiku, kõrvalbaaris läheb elekter ära kell neli. Kolm tundi hiljem, ja ma ei jõua undki näha, äratab meid tagahoovis jalutav punase lotiga kukk. Kri-kikeri-kii!
Kuked kirevad igal pool ühtemoodi, mõtlen teist külge keerates.
Keskpäevane Kampala on lämmatav. Uganda ajakirjanike liidu esindaja, 45-aastase veatu rühi ning elegantselt samme mõõtes astuva Ouma pealael pärlendavad higipiisad. Ta püüab neid helekollase taskurätikuga kuivatada, kuid mõne minuti pärast ilmuvad sinna uued. Tema veinipunasel särgil pole palavusest aga märkigi hoolimata sellest, et saalime juba teist tundi mööda kitsaid rahva- ja sõidukiterohkeid Owino turu ümber lõimuvaid tänavaid. Need näivad moodustavat linna soolestiku, kuhu tuul ei leia teed ka kõige parema tahtmise korral. Ainult päike. Õhk on paks, segunenud tolmu ja heitgaasidega. Tundub, nagu keegi viskaks ilmaahju aina puid juurde. Taolises katlas otsime mobiiltelefoni, modemit internetiühenduseks, pistikut ja froteerätikuid, sest siin kesklinna vanas labürindis pidavat hinnad olema kõige soodsamad.
Must mapp kaenla all, astub Ouma rahulikult mööda kihisevaid tänavaid, mida ääristavad kahe-kolmekorruselised tihedalt üksteise vastu kiilunud majad, üks rohkem lagunenud kui teine. Pea kohal ripuvad sajad suvaliselt kinnitatud kaablid ja juhtmed, millega keegi oleks justkui üritanud patse punuda. Ouma seisatab mõne müüja juures, uurib hinda, vaidleb pisut ja läheb siis edasi. Meie kaks tipime talle kuulekalt järele nagu väikesed lapsed, aga sellegipoolest jääme teistele jalgu, liigume kohmakalt, segame inimmere lakkamatut voolu.
„Mõelda vaid, ta küsis selle rätiku eest 32 000 šillingit! Ja kui ma ütlesin, et see ei maksa eales nii palju, siis viitas ta teie peale ja ütles, et las muzungu’d maksavad. Ja nii meil, ugandalastel, äri käib,“ vangutab Ouma pead oma pisut ragisevas inglise keeles. Arvutan kiiresti. 32 000 šillingit on umbes 12 eurot.
„Seda on ühe froteerätiku eest tõesti palju!“ hüüatan. Samal hetkel lipsab mu nina alt läbi poiss, kes tassib pealael kahtkümmet sinist pesukaussi. Põikan ta teelt kõrvale, kui mu vasaku käe lähedalt kihutab mööda jalgrattur, pakiraamil reisikohvrit kahe käega kinni hoidev naine, ja ma hüppan kohkunult paremale, otse kõhtu mehele, kelle mõlema käe otsas ripub jalgupidi kümmekond erivärvilist kana. Jään kanadega tõtt vaatama. Nad tunduvad seal pea alaspidi kõlkudes vägagi rahulikud. Siis uurin meest, kes
Head uut aastat! (inglise k)