Kes kardab Aafrikat?. Anna-Maria Penu
ja me jutustame terve tunni Kampala liiklusest, Euroopast ja eelkõige Bilbaost, kus Ouma neli aastat tagasi käis, kus ta nägi kõrgetasemelist jalgpalli, sõi imehäid toite ja kus kohalik prostituut ütles talle: „No black men, no!“5
Õhtul tagasi külalistemajja jõudes tunnen endalegi ootamatult kergendust. Tuttav trepp, tuttavad köögitädid, Jacob, kes teab su nime, õhus hõljuv liha ja värskete juurviljade lõhn, kõrvaltbaarist kostev muusika. Oma tuba. Lopsakad puud, mille madalamad oksad puhkavad rõduäärel ja ülemised küündivad täna juba kuuni. „La Fontaine’ist“ on vahepeal saanud turvaline varjupaik, kus väsitavast päevast hinge tõmmata. Teist meil siin pole.
Istume taas terrassil ja süütame küünla; rituaalid saavad kaugel maal kiiresti armsaks. Me reisime, vahetame elu- ja töökohti, et tuimestavast igapäevast pääseda, tõusta kõrgemale, lennata kaugemale, tunda suuremalt, teistmoodi, ent kohe, kui maandume tundmatus paigas, hakkame enda ümber uuesti turvalist rutiini kuduma, proovime asju teha samamoodi kui enne, joonistame tuttavaid suhetemustreid. Jah, raske pole valikute tegemine, vaid nendega edasi elamine, mõtlen endamisi ning jään taamal säravaid linnatulesid silmitsema.
Silitan Ernesto kätt, tema sasib mu juukseid. Suurt me ei räägi, tunded ja mõtted on sõnade täpsuseks liiga segased. Hüppavad teised siia-sinna, otsivad tuge, sarnasust, selgust, mingit süsteemi, sest nõnda on julgem tundmatule vastu astuda, kogeda, endast kõik uus, teistsugune, võõras läbi lasta. Mõte, et olen vale inimene vales kohas, ärritab ja paneb ahastama, kuid ma ei pääse sellest. Kõik minus näib ümbritseva taustal lausa ebardlik ja vale ning nahavärv on veel see kõige väiksem asi. Ma ei oska siin õieti veel istuda ega astudagi!
Kummaline, et alguses on see alati nii. Ükskõik, kas oled võõrale maale elama minemise juba korra läbi teinud või mitte, ikka tunned end väikese, saamatu, justkui vastsündinuna. Tegelikult on igas pikemas rännakus midagi taassünni taolist: pimedusest valguse kätte tulek, kuuljaks, nägijaks saamine, käima, rääkima õppimine. Mõni õnnelikum oskab lõpuks lausa lennata.
Ja kuigi iga reis on isemoodi, ei ole ta kunagi selline, nagu sa teda ette kujutasid.
2
Avan silmad. Toas on pime ja ma ei mäleta, kus ma olen. See kestab vaid hetke, kuid piisavalt kaua, et mind täiesti ärkvele ehmatada. Üksteise järel jõuavad teadvusse pildid, sõnad, märgid, mis asetavad mind maakaardile tagasi. Tunne, nagu eksleks mu hing alles mujal, kusagil Euroopa ja Aafrika vahel, justkui poleks veel päriselt kehale järele jõudnud, ei ole mulle tegelikult võõras. Kaugele reisijad tunnevad seda sageli. Olin selle lihtsalt unustanud. Võib-olla isegi tahtlikult, mõtlen mõni minut hiljem külma duši all jalalt jalale hüpates ja oma kestva võõristustunde üle muiates. Huvitav, kaua mul seekord kohanemine aega võtab?
Külalistemaja on veel vaikne ja hääletult sulgen enda järel ka türkiissiniseks värvitud värava. Ernesto vaid mõmises, kui teda hüvastijätuks suudlesin; kõrvaltubadesse päev varem saabunud neli ameerika noort laekusid itsituste saatel koju vastu hommikut, nii et nemadki näevad ilmselt alles und. Päike sirutab maa poole esimesi kiiri, õhk on värske ja eemalt kostab lindude purinat, mida on raske lauluks nimetada. Bukoto Street on peaaegu inimtühi, ainult „La Fontaine’i“ ette on pargitud veoauto, mille kasti kogunevad lähiümbruses elavad sinises mundris valvurid, kõigil püssid õlal. Pruunid, kulunud kalašnikovid.
Jalutan libataksode peatuse poole, neid seisab seal üle kahekümne. Mida lähemale jõuan, seda võluvamalt juhid mulle naeratavad, seda magusamalt meelitavad. „Taxi, muzungu! Yes, please, muzungu! How are you, muzungu?“6 Piilun kahtlevalt avatud ustega autodesse. Eelviimasena seisvas tumerohelises vanas Mazdas paistab rahvast olevat, vaid üks koht on vaba. Istun sisse, tervitan eesolijaid ja soovin kogu südamest, et oleksin õiges sõidukis, õiges libataksos ja mitte mõne tööle ja kooli ruttava perekonna eraautos. Ning vahel soovid täituvad…
Kampala alles ärkab ja liiklejaid on vähe. Minuga tagapingil istunud kaks sarnases helesinises särgis noormeest hüppavad taksost maha modernselt läikiva pangahoone juures. Naine eesistmel palub peatust kakskümmend meetrit hiljem. Ja nii me sõidame juhiga kahekesti täielikus vaikuses Akamba Stage’i poole. Sõiduk loksub uinutavalt, toetan lauba vastu aknaklaasi. Silme ees vilksatavad rahvusteater, parlament, nunnad, india restoran, kahtlase välimusega võõrastemaja, mille teise korruse rõdul riputab rase naine pesu kuivama. Paar üksikut uitajat, bussijaam. Ja korraga seisab keset sõiduteed hiiglaslik pika roosa nokaga must elukas. Elukas on sõiduauto kõrgune ja ta pea on minu pea suurune. Juht aeglustab käiku. Ei-ei, mida sa teed, tahaksin karjuda, vajuta gaas põhja ja kihutame siit minema… kuid hoian end tagasi. Toimuvas on midagi nõiduslikku, mis naelutab paigale, sunnib vaikseks. Lind pöörab pead ja vaatab rahulikult minu, väikese hirmunud inimese suunas. Oleme talle juba üsna lähedale jõudnud. Alles päris viimasel hetkel sirutab ta lendutõusmiseks laiali oma koletislikud tiivad, tehes seda aeglaselt, isegi elegantselt. Inetu marabu lend meenutab kauni kondori oma.
Alice pidi imedemaal midagi sarnast tundma, mõtlen vaimustunult, kui juhile raha pihku pistan ning ebamaise tunde saatel autost välja astun.
„Boda-boda, lady!“ kostab kusagilt. Vaatan ringi, kuid näha pole kedagi. Hüüe kordub ja siis märkan tänavanurgal lilla puhvaikaga boda-boda juhti, kes viipab mind naeratades enda juurde.
„Tere hommikust! Daily Monitori kontorisse, palun!“
Ta noogutab ja osutab käega, et istuksin tema selja taha.
„Kui palju see maksab?“ täpsustan hinda enne sõitu, nõnda nagu Ouma käskis.
„Kaks tuhat šillingit,“ ütleb juht silmagi pilgutamata ja patsutab aga kaherattalise mustale nahkistmele.
„Kaks tuhat? Nalja teete?“ küsin muiates ja lisan enesekindlalt, et see sõit maksab ainult viissada šillingit, aga mina, hea ja lahke, nagu ma olen, nõustun maksma lausa tuhat.
Ta lööb silmad maha, silitab mõtlikult oma mootorratta tagumist istet, vangutab pead, justkui oma kulusid ja tulusid kokku rehkendades, ning lausub lõpuks: „Tuhat viissada ja lähme!“
„Ei, ma üle tuhande ei maksa, nii et…“ ja hakkan Kampala suurima ristmiku poole astuma. Ta veereb mulle vaikselt järele ja ohkab sügavalt. Hea küll, teeme siis tuhat, aga ainult sellepärast, et ma olen nii sümpaatne ja et tal on täna hea tuju, kuigi tema kolm last peavad kahe söögikorra asemel nüüd hoopis ühega leppima, aga mis teha, ega iga päev saa vaesele mehele õnn naeratada ja eks jumal annab igaühele nii palju, kui too väärt on. Noogutan ja viskan jala üle võrri. Ma ju tean, et ta valetab, vähemalt liialdab kõvasti, kuid sellegipoolest kangastub silme ette rida lapsi, kelle lusikad käivad kolinal vastu tühje kausipõhju ja kelle küsiva pilgu peale lilla puhvaika õnnetult käsi laiutab. Pühin kujutluspildi peast ning püüan keskenduda algavale esimesele tööpäevale, kuid ega see nii lihtsalt ei õnnestu. Kihutava boda-boda tagaistmel, silmad kuklas ja tukk taevas, ei suuda ma õieti mõelda millestki muust peale surma. Ja seda hoolimata sellest, et olen puhvaikas mehele mitu korda noomivalt „slow“7 öelnud, õ-tähte kilomeetri pikkuseks venitades. Kuid võib-olla kuulis tema „slõu“ asemel selgelt „fast“8 ja ei suutnud oma õnne uskuda, et lõpuks ometi mõni valge, kes ei anu teda pisarsilmil pealinna hullumeelses liikluses teosammul võistelda ja ta saab teha seda, milleks inimesed endale mootorrattaid üldse ostavad. Igatahes mitte aeglaselt sõitmiseks!
Halleluuja, hõiskab ta mõttes rõõmsalt. Kuradile kõik need valgusfoorid, sõiduread ja liiklusreeglid! Kuradile meetrisügavustest teeaukudest ümber sõitmine! Ning ta tuhiseb paigalt. Haaran lillast puhvaikast kahe käega kramplikult kinni ja enam lahti lasta ei kavatse. Võib-olla mitte kunagi. Esimesed sekundid kannatan ähkivate, ohkivate veoautode, matatu’de, romude summutitest tõusvat süsimusta tossu sama vapralt
Ei, musti mehi mitte! (inglise k)
Takso,
Aeglaselt (inglise k)
Kiiresti (inglise k)