Kes kardab Aafrikat?. Anna-Maria Penu
väga vähe. Mõtle, minusuguse reporteri brutopalk on ligi 800 000 šillingit kuus, aga pärast makse jääb mulle kätte pisut vähem kui pool miljonit. Mis see siis teeb… umbes 240 eurot kuus. Kusjuures tööaeg ei ole piiratud, olen neile 24 tundi ööpäevas kättesaadav. Ja oma kuupalgast maksan 250 000 üüriks, 100 000 oma väikese õe kooliraha, siis veel auto ja mu enda õpingud. Võid ise arvutada, palju mulle söögi jaoks kuus raha jääb. Tõsiselt, Monitor ei ole hea koht töötamiseks! Ma tahan siit ära minna…“
See pole just see, mida ma oma esimesel tööpäeval võõral maal kuulda tahan. Mateebe on taskust leidnud hambaorgi, millega sorgib mõtlikult suus ja vangutab ikka ja jälle pead. Ma ei oska ta jutu peale midagi kosta. Tunnen teda selleks liiga vähe.
„Tere! Kas võin siia teie juurde istuda?“
Tõstan aeglaselt pilgu. Ingelliku näoga neiu, kelle pruunid juuksed ulatuvad õlgadeni, kelle helesinised silmad säravad taevalikult, vaatab mulle lahkelt otsa. Seal ta seisab, lihtsalt ilus nagu taevalik ilmutus. Hing värahtab rõõmust, justkui oleksime vanad tuttavad, kuigi aiman, et mu mahajäänud, tuhmuma kippuvat maailma meenutab vaid tema briti inglise keel ja nahavärv.
„Mina olen Elizabeth, kuid kõik kutsuvad mind Bethiks,“ ütleb ta naeratades, kui kahvli posho’sse lööb. Mateebe pomiseb midagi tusaselt internetist töökoha, parema tuleviku ja inimväärse elu otsimisest ning tõuseb laua tagant püsti.
„Nii et sina siis oledki Elizabeth, kelleks mind ennist peeti…“ lausun naist ikka veel võlutult silmitsedes. Me sarnaneme teineteisele nagu siga ja kägu. „Jah, ilmselt tundume meie neile samamoodi ühte nägu nagu nemad meile. Mulle on täna tutvustatud vähemalt kümmet inimest ja ma olen täiesti veendunud, et kui peaksin nendega mõne tunni pärast uuesti kohtuma, siis alustaksin otsast peale… Ah jaa, mina olen Anna-Maria ja mul on sinuga väga hea meel tutvuda. Ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt.“
Elizabeth on pärit Londonist. Mõni aeg tagasi elas ta Indias, tegi vabatahtliku tööd ja hakkas briti ajakirjandusele Indiast, indialastest ja sealt läbi käinud tegelastest lugusid kirjutama. Tagasi Inglismaal, õnnestus tal saada tööd ühes väikeses telejaamas uudistetoimetajana, kus tal läks hästi ja oleks ehk võinud veelgi paremini minna, kui vaid rännupisik hinge poleks hakanud pitsitama. Ja seekord otsustas ta avastada Aafrikat, sest Aafrika, ja sel kohal jääb Elizabeth mõttesse, et mõne hetke pärast jätkata, sest Aafrika on Aafrika, millele ei saa tõesti mitte keegi vastu vaielda. Keenia oleks olnud liiga ilmselge valik, kõik britid ja ameeriklased lähevad sinna, sest kui nad üldse Aafrikasse lähevad, siis Keeniasse. Jah, Karen Blixen12 on palju halba teinud. Ja ta otsustas õnne proovida hoopis Ugandas. Ta saatis Daily Monitori toimetuse üldmeilile kirja, Fred Anyango vastas talle kohe pikalt tingimuste ja tööülesannete kirjeldusega ning siin ta nüüd on. Juba kaks nädalat.
„Kuidas, palun? Anyango vastas sulle kohe?“
„Jah, nii lihtne see oli. Milline siis sinu lugu on?“ muigab Elizabeth.
Jumaluke, minu lugu algas seitse kuud varem ja on kilomeetri pikkune! Kõigepealt saatsin portsu kirju Uganda naiste õigustega tegelevate organisatsioonide üldmeilidele. Kümneid kirju, kui mitte sadu, kuid neile ei tulnud mitte kunagi mitte ühtegi vastust, välja arvatud vale meiliaadressi teated. Kui hispaanlased on aeglased, siis aafriklased on seda veelgi enam, öeldi mulle. Ja see on just seda tüüpi lohutus, mis ärritab sind veelgi enam. Kuigi neil oli muidugi mõneti õigus, noogutan seda öeldes leplikult ja meenutan neid lugematuid vestlusi erinevates Aafrika riikides käinutega, mille jooksul igaüks andis isemoodi soovitusi, hinnanguid, tõlgendusi Aafrika mandril toimuvale, mis sest, et ühtset, lihtsustatud Aafrikat pole olemas. Ma ootasin nädalaid, lausa kuid ja oleksingi võinud jääda ootama, kui ühte neist paljudest meilidest poleks juhuslikult lugenud üks Kampalas töötav baski naine. Ja nüüd läheb asi põnevaks! Selle baski naise prantslasest elukaaslane oli fotograaf Ugandas, kes tundis ühte kanadalast, kes oli kunagi ammu töötanud Daily Monitoris ja kes omakorda teadis Anyangot. Tänu tolle kanadalase nimele mind üldse jutule võeti, kuigi lõplik kinnitus minu praktikale tuli pärast mitmekuulist ootamist ja kerget väljapressimist…
Jah, täpselt nii lihtne oli ka minu tee siia majja!
Elizabeth kõkutab naerda ja me jutustame väljas valitseva tapva palavuse käes veel pikalt. Küll Indiast ja briti televisioonist, siis Eestist, mis pakkus talle tunduvalt rohkem huvi kui Hispaania, sest viimases oli ta kunagi käinud, kuid Maarjamaal mitte, kuigi kuulnud oli ta meist küll. Siis arutasime kohalike raskepärase aktsendiga inglise keelt, mis on isegi talle keeruline mõista. Arvasime mõlemad, et ilmselt läheb mul paar nädalat sellega harjumiseks aega ja umbes sama palju võivad vajada ka meeled. Meeled on siin ärksad, pidevalt valves, pingul, stressis. Seisund, millega nad pole harjunud. Väliseid impulsse saabub igal sammul, mis omakorda loob sisemisi võnkeid ja lõpuks tundub kõike liiga palju. Pidev üllatumine, ehmatused, hirm, hirmu võitmine, avastamisrõõm ja võõristustunne on vaimustuse kõrval siiski üksjagu väsitav.
Jah, me rääkisime pikalt. Vist liigagi, sest kui tund aega hiljem kontoris Mateebe laua juurde seisma jään, teatab ta mulle rahulikult, et artikkel on valmis, et ta pani minu nime ka alla, ärgu ma muretsegu, ja põhimõtteliselt võin ma koju hakata minema, sest täna pole siin rohkem niikuinii midagi teha.
„Juba valmis…“ pomisen ja vaatan seinakella. Suur seier osutab kahele. „Mateebe, mulle oleks meeldinud ikka artikli kirjutamise juures olla, aga kuna sa ütlesid, et meil täna lugu ei ole, siis arvasin, et ei ole tegelikult ka… Millest siis artikkel räägib?“
„Ah, ei midagi erilist,“ venitab Mateebe. „Natuke FDC reageeringutest tapmistele, natuke politseijuhi avaldusi ja kõik.“
„Siis ikkagi just lugu sellest?“
„Olgugi et mitte eriti hea… kuid kuna meil muud polnud, siis arvas Fred, et väikese lõigu võiksime teha ja ma siis tegin. Aga ära muretse, järgmine kord kirjutame koos, sest tänane lugu oli tõesti lühike. Mine rahulikult koju, sul alles esimene päev ju! Ma lähen ise ka varsti ära…“
Ma ei teagi kohe, mida öelda, mõelda või teha. Lasen pilgul toimetuses ringi vurada. Töölaudade asemel laiuvad keset kontorit pruunid lauaboksid nagu raamatukogudes ja osa reporterite ees on avatud isiklik sülearvuti. Mateebe oma on ilus valge. Mu pilku märgates küsib ta, kus minu oma on. Kodus. Kus kodus? Hispaania kodus, sest keegi ei öelnud, et peaksin oma arvuti kaasa võtma. Mateebe vangutab pead, see asjaolu võib mulle hakata raskusi valmistama. Ainukesed kontori lauaarvutid paistavad olevat vähemalt viieteist aasta vanused koltunud kobakad kastid. Neist vabaks jäävale tööpinnale ei mahu peale klaviatuuri midagi, ei pabereid, märkmikku ega teisi vajaminevaid materjale. Kuid arvuteid ei leidu igas lauaboksis. Kellel oma arvutit pole ja vaja tööd teha, peab endale vaba arvuti otsima ja kui ta seda parajasti ei leia, tuleb tal oodata niikaua, kuni keegi teine oma töö lõpetab. Aga taolise korralduse juures valitseb hierarhia, leidub võrdsematest võrdsemaid. On neid, kellel on juba oma kindel koht välja kujunenud, kelle arvuti taha ei istuta naljalt isegi siis, kui teda pole kaua toimetuses näha olnud. Neil on isegi õigus töötav kolleeg arvuti tagant ära kupatada. Ülejäänud, noored reporterid, uustulnukad ja muidugi praktikandid, peavad ellujäämisvõitluses ise hakkama saama. Ka toole on vähem kui inimesi ja kui keegi korraks oma kohalt tõuseb, et minna tualettruumi või juhatajaga rääkima, siis tõmmatakse vaba iste kohe endale. Ajaks, mil too poolelijäänud artikli juurde naaseb, tuleb tal hakata uut tooli otsima. Ehk leiab tolle katkise katteriidega tooli, mida Mateebe mulle ennist istmeks pakkus, või on vaba too viltune ratastega iste, mis kriuksub ja vingub su all nagu piinatud kõuts.
Mateebe käib peale, et minema hakkaksin. Noogutan talle vastuseks sõnatult ja suundun tualettruumi poole. Alles siis, poolel teel märkan, et vasakut kätt nurga taha jääb ringikujuline, viiele inimesele mõeldud töökoht, mis asub põrandast umbes kolmkümmend sentimeetrit kõrgemal, justkui pjedestaalil. Neil on mustad nahktoolid, lameekraanidega arvutid, seinal ripub plasmateleviisor, kus räpib kohalik muusik, ning kontorimööbel läigib ja lõhnab uue järele. Ja ühe sellise arvuti taga istub naeratav, ingellik Elizabeth, kes end muusika rütmis jõnksutab.
„Elizabeth,
Taani kirjanik (kirjanikunimega Isak Dinesen), kes kirjutas oma Keenia-kogemustest kuulsa romaani „Aafrika äärel“, millest vändati 1985. aastal samanimeline Oscari võitnud linateos Meryl Streepiga peaosas.