Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski
liiga uhke selleks, et oma tütart keelepeksjate eest kaitsta, ja keelas Anna Andrejevnalgi igasuguse seletamise naabritega. Niimoodi mustatud Nataša aga ei teadnud aasta hiljemgi peaaegu midagi neist laimujuttudest ja süüdistustest; tema eest varjati kogu seda lugu hoolikalt ning ta oli lõbus ja süütu nagu kaheteistkümneaastane laps.
Kuid vahepeal arenes tüli edasi. Abivalmis inimesed ei tukkunud. Ilmus ülesandjaid ja tunnistajaid ning viimaks tehti vürstile selgeks, et Nikolai Sergeitši aastatepikkune Vassiljevskoje valitsemine ei olevat olnud sugugi eeskujulikult aus. Veel enam: et kolme aasta eest metsa müües olevat Nikolai Sergeitš omastanud kaksteist tuhat hõberubla ja et selle kohta võiks kohtule esitada kõige selgemaid, seaduslikke tõendusi, seda enam, et metsa müümiseks polnud tal vürstilt mingit volitust, vaid ta oli täiesti omapead talitanud, veendes vürsti alles hiljem selle metsa müümise vajaduses ja esitades palju väiksema rahasumma, kui tõeliselt oli saanud. Muidugi teada oli see kõik vaid laim, nagu pärast selguski, kuid vürst jäi seda kõike uskuma ja nimetas Nikolai Sergeitšit tunnistajate juuresolekul vargaks. Ihmenevi kannatus katkes ja ta vastas samaväärse teotusega; leidis aset õudne stseen. Algas kohtuprotsess. Nikolai Sergeitš, hakkas seda kohe kaotama, sest tal puudusid mõned vajalikud paberid, ja mis veel tähtsam – tal polnud eestkostjaid ning kohtuasjade ajamise oskust. Tema mõisale pandi arest. Ärritatud vanamees heitis kõigele käega ja otsustas Peterburisse minna, et siin oma asja isiklikult ajada, jättes kubermangu enese eest tegutsema osava advokaadi. Paistis, et vürst sai varsti aru, et oli Ihmenevit põhjuseta solvanud. Ent vastastikune solvang oli niivõrd sügav, et leppimisest ei saanud juttugi olla, ja ägestunud vürst võttis tarvitusele kõik vahendid, et pöörata kohtuasi enda kasuks, mis õigupoolest tähendas tema mõisa endiselt valitsejalt viimase leivapala äravõtmist.
V
Niisiis siirdusid Ihmenevid Peterburisse. Ma ei hakka kirjeldama oma kohtumist Natašaga pärast nii pikka lahusolekut. Kogu selle nelja aasta kestel ei olnud ma teda unustanud. Muidugi ma ise küll ei mõistnud hästi seda tunnet, millega teda meeles olin pidanud; aga kui me jälle kohtusime, tajusin ma varsti, et saatus on ta mulle määranud. Algul, esimestel päevadel pärast nende Peterburisse tulekut, oli mul alati tunne, et ta on liiga vähe arenenud nende aastate jooksul, et ta nagu poleks muutunud ja on jäänud sellekssamaks tütarlapseks, kui oli olnud enne meie lahkusolekut. Siis aga hakkasin temas iga päev avastama midagi uut, mulle senitundmatut, minu eest nagu meelega varjatut, otsekui oleks see tütarlaps end minu eest nimme peitnud, – ja kui mõnus oli see avastamine! Ihmenev oli Peterburis algul ärritatud ja sapine. Tema asjad olid halvad; ta sai pahaseks, vihastus, mässas igasuguste paberitega ja tal ei olnud meie jaoks aegagi. Anna Andrejevna aga liikus ringi, nagu oleks pea kaotanud, ei mõistnud algul mitte midagi ette võtta. Peterburi heidutas teda. Ta aina ohkas ja halises, meenutades endist elamist-olemist ja Ihmenevkat, ja kurtis, et Nataša on juba täiskasvanud, kuid keegi ei hoolitse tema eest, ning tõi kuuldavale kummalisi südamepuistamisi, jagades neid minuga, sest polnud kedagi teist, kes oleks sõbralikku usaldust rohkem väärinud.
Tol ajal, veidi enne nende tulekut Peterburisse, sain ma valmis ka oma esimese romaani, sellesama, millega algas minu kirjanduslik karjäär ja mida ma uustulnukana kuhugi paigutada ei mõistnud. Ihmenevitele ei hinganud ma sellest; nemad olid minuga peaaegu tülli läinud seepärast, et ma midagi ei teinud, s.o. ei olnud ametis ega otsinud enesele teenistuskohta. Vanamees noomis mind kibedalt ja koguni sapiselt, mis sündis muidugi isalikust heatahtlikkusest. Mina aga lihtsalt häbenesin neile öelda, millega tegelen. Ja kuidas sa seda avameelselt seletadki, et ei tahagi teenistuses olla, vaid tahad romaane kirjutada! Seepärast siis petsin neid niikaua kui võimalik, seletades, et mulle ei anta kohta ja et ma seda kogu aeg hoolega otsin. Vanamehel ei olnud aega mind kontrollida. Mäletan, et kord Nataša, kes oli meie jutuajamist pealt kuulanud, kutsus mind salapäraselt kõrvale ja pisarsilmil palus mul mõtelda oma tulevikule ja uuris ning pinnis, et mida ma ikka teen. Ja kui ma end ka temale ei avanud, pidin talle andma vande, et ma ennast laiseldes ja logeldes ei hukuta. Olgugi et ma ei avaldanud talle, millega tegelen, oleksin ma tema ainsa heatahtliku sõna eest minu töö, minu esimese romaani kohta andnud ära arvustajate ja hindajate kõige kiitvamad hinnangud, mida pärastpoole enese kohta kuulsin. Viimaks minu romaan ilmuski. Juba tükk aega enne seda tõusis kirjandusmaailmas lärm ja kära. B. rõõmutses nagu laps, olles lugenud minu käsikirja. Ei! Kui olen olnud kunagi õnnelik, siis igatahes küll mitte mu edu esimestel joovastushetkedel, vaid siis, kui ma oma käsikirja veel kellelegi polnud näidanud ega ette lugenud: noil pikkadel öödel, keset joovastavaid lootusi ja unistusi ning kirglikku armastust oma töö vastu; siis, kui elasin koos oma fantaasiaga, enese loodud inimestega nagu tõeliselt elavatega lihaste sugulastega, armastasin neid, rõõmustasin ja kurvastasin nendega koos ja mõnikord valasin oma tavalise kangelase pärast kõige siiramaid pisaraid. Ma ei suuda kirjeldadagi, kuidas vanad Ihmenevid minu edu üle rõõmu tundsid, kuigi algul olid olnud väga imestunud: see oli neile ju imelikuks üllatuseks. Näiteks Anna Andrejevna ei tahtnud algul kuidagi uskuda, et uus, kõigist ülistatud kirjanik on seesama Vanja, kes jne. jne., ja aina pead vangutas. Ega vanameeski nii kergesti järele andnud ja algul, kui tulid esimesed kuuldused, ta koguni ehmus, hakkas rääkima kaotsiläinud teenistuskarjäärist ja kõigi poeetide ebakorralikust käitumisest. Kuid järjest uued kuuldused, teadaanded ajakirjades ja lõpuks mõned kiitvad sõnad minu kohta selliste isikute suust, keda ta usaldas lausa religioosselt, sundisid teda oma seisukohta muutma. Kui ta siis veel nägi, et mul tekkis raha, ja kuulis, mäherdust tasu võib kirjandusliku töö eest saada, siis haihtusid tema viimasedki kahtlused. Olles üleminekus kahtlusest täiesti vaimustatud usu juurde kiire ja kärmas ning rõõmutsedes kui laps minu õnne üle, hakkas ta äkitselt hellitama kõige ohjeldamatumaid lootusi ja kõige pimestavamaid unistusi minu tuleviku asjus. Iga päev lõi ta mulle uusi karjäärivõimalusi ja plaane, ja mida need plaanid kõik sisaldasid! Ta hakkas mulle avaldama mingit erilist, seninägemata austust. Siiski mäletan, et mõnikord valdasid teda keset kõige rõõmsamaid unistusi jällegi kahtlused ja ta läks oma mõttelennuga rappa.
“Luuletaja, poeet, jah! Aga see on siiski imelik asi… Ja on siis neist luuletajatest üldse saanud korralikke inimesi, tähtsaid aukandjaid? On teised kõik ikka niisugused paberimäärijad, ebakindel rahvas!”
Panin tähele, et säärased kahtlused ja kõik need kibelevad küsimused tekkisid tal kõige sagedamini videvikus. Kui hästi on mul meeles kõik üksikasjad ning kogu see kuldne aeg!) Videvikus muutus meie vanamees kuidagi närviliseks, tundlikuks ja umbusklikuks. Meie Natašaga teadsime seda juba ette ja heitsime selle üle nalja. Mäletan, et ergutasin teda anekdootidega, rääkisin Sumarokovi kindralitiitlist või kuidas Deržavinile saadeti tubakatoosi täis tšervoonetseid ja kuidas isegi keisrinna Lomonossovit külastas; rääkisin talle Puškinist ja Gogolist.
“Tean, vennas, seda kõike ma tean,” jonnis vanamees vastu, kuigi võib-olla esmakordselt elus neid lugusid kuulis. “Hm! Kuule, Vanja, ma olen siiski rõõmus, et sinu soperdus ei ole värssides kirjutatud. Värsid, vennas, on lollus; sina ära vaidle vastu, vaid usu mind, vanameest; ma soovin sulle ju head; see on selge lollus, asjatu ajaraisk! Värsse kirjutagu gümnasistid; värsid viivad meie noorsoo lõpuks hullumajja. Ütleme, et Puškin on suurmees, kes selle vastu vaidleks!.. Aga siiski on tal ainult need värsikesed ja muud ei midagi; ikka nagu miskit mööduvat… Ma muuseas ei ole teda palju lugenudki… Aga proosa on sootuks teine asi! Seal saab kirjanik koguni õpetada – no kas isamaa-armastust või jälle… üldse voorusi… jah! Mina, vennas, ei oska nõnda sõnu seada, aga sa saad ju minust aru; ma räägin sulle ainult head soovides. Aga eks loe siis ette!” lõpetas ta protežeerivalt, kui ma viimaks raamatu tõin ja me kõik olime pärast teejoomist ümariku laua äärde istuma jäänud. “Loe siis nüüd ette, mida sa seal valmis oled meisterdanud. Liiga palju lärmatakse sinust! Vaatame siis nüüd, vaatame!”
Avasin raamatu ja valmistusin lugema. Mu raamat oli alles tol õhtul trükist tulnud ning ma olin viimaks endale saanud ühe eksemplari, ja rutanud kohe Ihmenevite juurde, et seda seal ette lugeda.
Kuidas ma küll kahetsesin ja kurvatsesin, et polnud saanud seda neile lugeda varemalt, kirjastaja käes olnud käsikirjast! Nataša oli pahameelest koguni nutnud ja minuga tülitsenud ja mulle ette heitnud, et võõrad inimesed loevad mu romaani enne kui tema…
Nüüd