Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski
kõlanud üks küsimus ja ma olin viimaks kuulnud, kuidas Nataša langetatud päi ja poolavatud huultega peaaegu sosinal mulle ütles: jah. Siis said seda teada vanadki; kaalutlesid ja mõtlesid. Anna Andrejevna vangutas kaua pead. Tal oli imelik ja jube tunne. Tema minusse ei uskunud.
“Heakene küll, Ivan Petrovitš, nüüd on sul õnne olnud,” ütles ta. “Aga mis siis saab, kui äkitselt pole enam õnne või juhtub midagi muud? Kui teil oleks mõni teenistuskohtki?”
“Vaata, mida ma sulle ütlen, Vanja,” otsustas vanamees lühikese arupidamise järel. “Ka mina nägin seda, panin tähele ja rõõmustasin, usu mind, väga, et sina ja Nataša… nojah, mis seal siis ikka! Vaata, Vanja, te olete mõlemad alles noored, ja Anna Andrejevnal on õigus. Ootame veel! Sa oled ju küll talent, koguni silmapaistev talent… noh, muidugi mitte geenius, nagu nad seal algul kisasid, aga lihtsalt talent (tänagi lugesin sinu kohta arvustust “Mesilases”; õige halvasti käivad nad sinuga seal ümber, aga see ei ole ju ka kellegi leht). Nojah. Näed siis: talent ei ole veel raha, mis seisab pangas, aga teie mõlemad olete vaesed. Ootame aastat poolteist või vähemalt aastagi: kui kõik hästi läheb ja sina jalad alla saad, on Nataša sinu; ei õnnestu aga sul see, noh, eks saad siis ise ka aru… Sa oled aus inimene; mõtle järele!”
Sellega jäigi. Aga aasta pärast juhtus nõnda.
Jah, see oli peaaegu täpselt aasta hiljem! Ühel selgel septembripäeval läksin õhtu eel oma vanakeste juurde. Olin haige, tundsin ahistust südames ja langesin toolile peaaegu minestunult, nii et nad lausa ehmusid mind nähes. Mitte seepärast ei pööritanud siis mu pea ja igatsenud süda niivõrd, et ma korda kümme olin nende uksele liginenud ja korda kümme sellest eemaldunud, enne kui sisse astusin, – mitte seepärast, et ma polnud karjääri teinud ja et mul ei olnud ei kuulsust ega raha; mitte seepärast, et ma ei olnud veel mingi “atašee” ja puudus veel palju, et mind oleks tervise parandamiseks Itaaliasse saadetud, vaid seepärast, et ühe aasta jooksul võib läbi elada kümme aastat, ja selle ühe aastaga kümme aastat oli läbi elanud ka minu Nataša. Meie vahel haigutas nüüd igavik… Mäletan, et istusin tookord koos vanakestega, vaikisin ja muljusin hajameelselt oma kübara juba niigi muljutud servi. Istusin ja ootasin ei tea miks, millal tuleb Nataša. Mu ülikond oli vilets ja istus halvasti; mu nägu oli sisse langenud, kõhnunud ja kollaseks värvunud, kuid siiski ei sarnanenud ma veel poeediga ja mu silmis ei leidunud ikka veel seda üllust, mille eest kunagi nii väga oli hoolt kandnud vana hea Nikolai Sergeitš. Anna Andrejevna vaatas mind varjamatu ning liiga kiirustatud haletsemisega ja mõtles endamisi:
“Ja sellest oleks peaaegu saanud Nataša peigmees. Issand halasta ja kaitse!”
“Ivan Petrovitš, kas tahaksite teed?” (Samovar kees laual.) “Ja kuidas te elate? Näete väga haiglane välja,” ütles ta mulle hädisel häälel, mida otsekui kuuleksin veel praegugi.
Ma nagu näeksin seda praegu: ta räägib minuga, kuid silmist paistab tal teinegi mure, seesama mure, mis tegi tusaseks ka vanameest, kes jahtunud teetassi juures istus ja oma mõtteid mõlgutas. Teadsin, et neile tegi suurt muret kohtuprotsess vürst Valkovskiga, mis oli neile halva pöörde võtnud, ja et neid oli tabanud uus ebameeldivus, mis oli Nikolai Sergeitši terviselegi mõjunud. Noor vürst, kelle pärast kogu see kohtulugu õigupoolest algaski, oli umbes viie kuu eest Ihmeneveid külastanud. Ihmenev, kes armastas oma kallist Aljošat kui lihast poega ja teda peaaegu iga päev meenutas, oli ta heal meelel vastu võtnud. Anna Andrejevna oli Vassiljevskojet meenutanud ja nutma puhkenud. Aljoša oli neid ikka sagedamini ja sagedamini külastama hakanud, muidugi isa teadmata. Aus, otsekohene ja siiras Nikolai Sergeitš oli vastumeelselt loobunud igasugusest ettevaatusest. Tema õilis uhkus ei lubanud tal mõteldagi sellele, mida ütleb vürst, kui saab teada, et tema poeg on jällegi olnud Ihmenevite majas külaliseks, ja mõttes põlgas Nikolai Sergeitš kõiki tema rumalaid kahtlustusi. Kuid vanamees ei teadnud, kas tal leidub jõudu taluda vürstilt uusi solvanguid. Noor vürst hakkas neid külastama peaaegu iga päev. Vanadele meeldis olla temaga koos. Ta istus nende juures terved õhtud ja kaugelt üle kesköö. Muidugi sai tema isa viimaks kõigest sellest teada. Selle tagajärjeks oli kõige alatum keelepeks. Vürst solvas Nikolai Sergeitšit õudse kirjaga ikka endisel teemal ja andis pojale karmi korralduse, et ta ei tohi Ihmeneveid külastada. See juhtus kaks nädalat enne seda, kui mina neile külla läksin. Nikolai Sergeitš oli kohutavalt masendatud. Kuidas? Tema õilsat, süütut Natašat seostatakse jällegi selle räpase laimuga, selle alatusega! Neiu nime oli teotavalt suhu võtnud inimene, kes oli teda ka varem solvanud… Ja see tuli kõik jätta karistamata… Esimestel päevadel ei tõusnud Nikolai Sergeitš meelekibeduses voodistki. Seda kõike ma teadsin. Kogu see lugu sai mulle üksikasjades teatavaks, kuigi ma, haige ja löödud, polnud viimasel kolmel nädalal nende juures käinud, vaid olin lebanud kodus. Ma ei teadnud veel… ei! Tol korral ma üksnes aimasin, teadsin, aga ei uskunud, et peale selle loo on ka neil nüüd midagi, mis peaks neid häirima üle kõige maailmas, ja vaatasin neid piinava valuga. Tõesti, ma tundsin piina; ma ei julgenud mõistatada, ei julgenud uskuda ja püüdsin kõigest jõust seda saatuslikku tundi edasi lükata. Kuid ma olin selleks siia tulnudki. Mind nagu kisti tol õhtul nende poole.
“Jah, Vanja,” lausus vanamees äkki nagu ärgates, “kas sa olid haige? Miks ei ole sind kaua näha olnud? Olen sinu ees süüdi, olen sind juba ammu külastada tahtnud, aga pole ikka saanud…”
Ta vajus jälle mõtteisse.
“Ma ei olnud terve,” vastasin.
“Või ei olnud terve!” kordas ta umbes viie minuti pärast. “Nojah, ei olnud terve! Rääkisin sulle tookord, hoiatasin aga sa ei võtnud mind kuulda! Ei, vennas Vanja: muusa on juba vanast ajast kükitanud näljasena pööningul ja kükitab seal edasi. Nii see on!”
Jah, vanamehel oli paha tuju. Kui tal ei oleks olnud oma haava südames, poleks ta hakanud minuga ka näljasest muusast rääkima. Ma uurisin ta nägu: see oli kollaseks muutunud, tema silmist aga paistis mingi arusaamatus, mingi mõte küsimusena, mida ta lahendada ei suutnud. Ta oli kuidagi tormakas ja ebatavaliselt sapine. Anna Andrejevna heitis talle rahutuid pilke ja vangutas pead. Kui Nikolai Sergeitš meist ära pöördus, nookas Anna Andrejevna mulle märku andes tema poole peaga.
“Kuidas on Natalja Nikolajevna tervis? On ta kodus?” küsisin Anna Andrejevnalt.
“Kodus, kallike, kodus,” vastas Anna Andrejevna, otsekui oleks mu küsimus talle raskusi tekitanud. “Küllap tuleb varsti siia teid vaatama. See ei ole ju nali! Kolm nädalat pole näha! Aga ta on meil viimasel ajal niisugune – ei saa õieti arugi, missugune; ei terve, ei haige, Jumal teda teab!”
Ta heitis Nikolai Sergeitši poole kartliku pilgu.
“Mis? Tal ei ole viga midagi,” sõnas Nikolai Sergeitš vastumeelselt ja katkendlikult. “Ta on terve. Tütarlaps hakkab täiskasvanuks saama, ei ole enam laps, see on ka kõik! Kes neist aru saab, neist tütarlaste muredest ja kapriisidest!”
“Jah, muidugi kapriisid,” osatas Anna Andrejevna solvunud häälel.
Vanamees vaikis ja lõi sõrmedega laual trummi. “Jumal, kas tõesti on nende vahel midagi juhtunud?” mõtlesin kohkunult.
“Mis siis teie pool ka kuulda on?” alustas Nikolai Sergeitš jälle. “Kas B. kirjutab ikka veel arvustusi?”
“Jah, kirjutab küll,” vastasin.
“Ah, Vanja, Vanja!” sõnas ta käega lüües. “Mis sellest kriitikastki!”
Uks avanes ja tuppa tuli Nataša.
VII
Tal oli käes kübar ja tuppa astudes pani ta selle klaverile; siis tuli ta minu poole ja ulatas mulle sõnagi lausumata käe. Tema huuled liikusid pisut; ta otsekui oleks tahtnud mulle midagi öelda, mingi tervituse, kuid ei öelnud midagi.
Kolm nädalat ei olnud me teineteist näinud. Vaatasin teda arusaamatuse ja hirmuga. Kuidas oli ta selle kolme nädalaga muutunud! Mu südant ahistas hirm, kui nägin ta sisselangenud, kahvatuid põski, nagu palavikus tursunud huuli, ja silmi, mis kiiskasid pikkade tumedate ripsmete alt palavikutules ja mingis kirglikus otsustavuses.
Jumal, kui ilus ta oli! Iial, ei varem