Dorian Gray portree. Oscar Wilde
ja kirjandus. Sellepärast on neil õigus, kes ütlevad, et tema oli kogu oma olemuses läbi ja läbi kultuuriline, raamatuline, maast lahti käristatud ja ebaorgaaniline. Tema teostes on palju rohkem tegemist kalliskivide, kallite riietega ja kunstiga kui loodusega. Kunst on tema arvates sisuta vorm. Ideaalseim kunstitöö on pärsia vaip oma mustriga, kus puudub tundmus, mõte, kõlblus, ühiskondlus, filosoofia, usk jne., sest kõik need inimlikud asjad püüavad ilu orjastada ja “kõik halb luule tuleb tõsisest tundmusest”. Sinine portselan olevat sama ilus kui ükskõik missugune Leonardo da Vinci maal. Oma käesolevat teostki nimetab ta kord puhtdekoratiivseks, kord kuldkoeks. Temaski etendab peaosa lõpuks mitte inimene, vaid kunstitöö – Dorian Gray pilt, see igavesti noor, igavesti särav.
Inglismaal võttis arvustus selle teose halvasti vastu. Tema kangelasi peeti ebakõlbelisiks ja ebatõenäolisiks. Nagu juba tähendatud, esines käesolev teos tähtsa süüdistusmaterjalina kohtus. Huvitav on kuulda, mis arvas W. ise oma teosest “St. James’ Gazette’ile” saadetud artiklis. Kõigepealt arvab ta, et kui tema raamat Prantsusmaal oleks ilmunud, siis poleks ükski vähegi nimekas arvustaja vähegi mõjukas lehes teda kõlbluse vaatepunktist hindama hakanud, sest see poleks määrinud tema nime mitte ainult kirjandusmaailmas, vaid ka laia lugejaskonna silmas. Pealegi: “Romantiline kunst tegutseb erandiga ja individuaalsega. Head inimesed, kes kuuluvad normaalse ja seega siis hariliku tüübi kilda, on kunstiliselt igavad. Halvad inimesed sellevastu on kunsti seisukohalt vaadatuina köitvad uurimusesemed. Nad tähendavad värvi, lopsakust, haruldust. Head inimesed erutavad mõistust, halvad – kujutlusvõimet.”
Tõenäolisuse suhtes lausub ta: “Oleksid nad (kangelased) olemas, siis ei maksaks neist kirjutada… Niisuguseid inimesi pole olemas. Leiduksid nad kusagil, siis ei kirjutaks ma neist… Kirjanduses on suurimaks lõbuks: teostada olematu.”
Nõnda arvab W. kõlbluse ja tõenäolisuse kohta. Aga oma teost ei saa tema kuidagi ebakõlblaks pidada. Ta leiab selles selgesti avaldatud moraali, et “igas liialduses nagu ka igas keeldumuses peitub oma karistus. Maalija Basil sureb inimese käe läbi, kelle hinges ta koleda mõistusevastase edevuse suureks kasvatanud. Dorian Gray katsub pärast seda, kui ta elus andunud ainult himudele ja maitsmisele, oma südametunnistust surmata ja surmab seega iseenda. Lord Henry Wotton püüab elus jääda ainult pealtvaatajaks ja jõuab otsusele, et need, kes eemal püsivad lahingust, saavad sügavamalt haavata kui sellest osavõtjad. Ja muidugi – Dorian Gray’i on hirmus moraal, mida iharad ei suuda temas leida, kuna see aga selgub neile kõigile, kel mõistus on terve. On see kunstiliselt vaadelduna viga? Ma kardan – jah… Kui mina oma raamatut tahaksin arvustada… siis peaksin ma oma kohuseks selgeks teha, et selles on liiga palju ärevat tegevust ja et ta on stiililiselt liiga paradoksne, vähemalt mis puutub dialoogisse. Kunsti seisukohalt arvan ma need kaks puudust minu raamatu peaveaks. Aga igav ei ole ta mitte…”
Lisame kohe juurde, et nii paljud tolleaegsed ja ka tänapäevased arvustajad ei ühine W-i oma arvamisega. Nemad näevad käesoleva raamatu peanõrkust kunstiliselt selles, et kõik tema osad pole tasakaaluliselt, ühesuguselt arendatud ega ka kirjutatud. Eriti kipub sisu kandvus, vormi täius ja väljenduse hiilgus langema raamatu teisel poolel. Teos polegi nagu täielik kunstiline tervik. Ja ometi on käesolev raamat, W-i ainuke romaan, tema kuulsuse üks peatugesid. Lugejaskond nagu jagaks selle prantslase arvamist, kes ütles, et liigne vormi täius, stiili puhtus sünnitab teatud elutuse. Alles mõningane ebakorrapärasus annab elavale kui ka kunstilisele ilule tema sügavama huvi. Sellepärast on ehk tabavamaid ütlusi käesoleva raamatu kohta kirjaniku sõbra Gide’i sõnad: “Dorian Gray on nurjunud meistriteos.”
Üldiselt on W. väljendusvõime poolest suurimaid meistreid uuema aja kirjanduses. Tema teoste tõlkimine on sellepärast vastutusrikas ülesanne: nad kipuvad tõlkes nii palju kaotama. Keegi nimetab W-i tõlkimist kuriteoks tema vastu. Hea meelega tahaksin ühineda selle arvamisega. Kui ma siiski asun käesoleva raamatu tõlkimisele, siis lohutusega: lugeja ehk vabandab mind vähemalt seniks, kuni ta ise hakkab algkeelest jagu saama.
Eessõna
Kunstnik on ilusate asjade looja.
Ilmutada kunsti ja varjata kunstnikku on kunsti eesmärk.
Arvustaja on see, kes võib ilusaist asjust saadud mulje avaldada teisel viisil või teises aines.
Arvustuse kõrgeim ja madalaim vorm on omataoline autobiograafia.
Kes leiavad ilusaist asjust inetud mõtted, need on rikutud ilma võluvuseta. See on pahe.
Kes leiavad ilusaist asjust ilusad mõtted, neil on kultuuri. Need annavad lootust.
Kellele ilusad asjad tähendavad ainult Ilu, need on valitud.
Pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid. Raamatud on hästi kirjutatud või halvasti kirjutatud. See on kõik.
Üheksateistkümnenda aastasaja põlgus realismi vastu on Caliban’i1 viha, et ta näeb iseenda nägu peeglis.
Üheksateistkümnenda aastasaja põlgus romantismi vastu on Caliban'i viha, et ta iseenda nägu peeglis mitte ei näe.
Inimese moraalne elu on osa kunstniku ainevallast, ent kunsti moraalsus seisab ebatäiusliku abinõu täiuslikus tarvitamises.
Ükski kunstnik ei taha midagi tõestada. Isegi seda, mis on tõsi, võib tõestada.
Ühelgi kunstnikul pole kõlbelisi sümpaatiaid. Kõlbeline sümpaatia kunstnikus on stiili andestamatu ebaloomulikkus.
Ükski kunstnik pole kunagi haiglane. Kunstnik võib kõike väljendada.
Mõte ja keel on kunstniku käes tema kunsti tööriistad.
Pahe ja voorus on kunstniku käes tema kunsti materjal.
Vormi seisukohalt vaadatuna on kõigi kunstide algkuju helilooja kunst. Tundmuse seisukohalt vaadatuna on näitleja oskus kunsti algkuju.
Iga kunst on samal ajal pind ja sümbol.
Kes tungib allapoole pinda, teeb seda iseenda vastutusel.
Kes tungib sümbolisse, teeb seda iseenda vastutusel.
Vaatlejat peegeldab kunst tõeliselt, mitte elu.
Lahkarvamised kunstiteose suhtes tõendavad, et teos on uus, mitmekülgne ja eluline.
Lähevad arvustajad isekeskis lahku, on kunstnik iseendaga kooskõlas.
Inimest võib kasuliku asja tegemises vabandada, kuni ta teda ise ei imetle. Ainukeseks vabanduseks kasutu asja tegemises on, et teda piiramatult imetletakse.
Kõik kunst on täiesti kasutu.
I
Ateljee oli täidetud rooside rikkaliku lõhnaga ja kui kerge suvine tuuleõhk aias puid liigutas, tuli sealt läbi lahtise ukse sireli raske lehk või roosaõielise laukapuu õrnem aroom.
Pärsia sadulakottidega kaetud diivani nurgal lamades ja oma hariliku viisi järele lugematuid sigarette suitsetades võis lord Henry Wotton’i silm tabada veel kuldnõreti mesimagusate ja meekarva õite helki, kuna puu värisevad oksad nagu vaevalt suutsid kanda oma leegitaolise ilu koormat; ning aeg-ajalt vilksatasid lendavate lindude fantastilised varjud üle pikkade hõredate siideesriiete, mis olid tõmmatud määratu suure akna ette, luues silmapilguks jaapanliku mulje ja pannes lamajat mõtlema neist kahvatuist kõhnanäolisist Tokio maalijaist, kes oma paratamatult liikumatu kunsti abil püüavad väljendada kiiruse ja liikuvuse tundmust. Läbi pika niitmata rohu teed murdvate mesilaste tume sumin või nende üksluise püsivusega keerlemine mühava lõhnakuslapuu tolmuste, koldsete sarvede ümber näis muutvat vaikuse veel rõhuvamaks. Londoni tume müra kostis kauge oreli põriseva bassina.
Keset tuba tellingule kinnitatult seisis haruldaselt ilusa noormehe elusuurune portree ja selle ees, pisut eemal, istus Basil Hallward, kunstnik ise, kes mõni aasta tagasi oma äkilise kadumisega äratas suurt tähelepanu, andes põhjust nii paljudele imelikele oletustele.
Vaadeldes seda armast ja meeldivat kuju, mida tema kunst nii osavasti peegeldas, valgus rahuldusenaeratus
Tegelane Shakespeare'i “Tormis”. Salakaval pöörane peletis.