Dorian Gray portree. Oscar Wilde
ei tahtnud lahkuda? See on parimaid asju, mis mina kunagi loonud. Ja miks on see nõnda? Sellepärast, et seda maalides istus Dorian Gray minu kõrval. Mingi saladuslik mõju voolas temast minusse ja esimest korda elus nägin ma lihtsas maastikus seda imet, mida ma alati selles olen otsinud, kuid mitte leidnud.”
“Basil, see on harukordne! Ma pean Dorian Grayd näha saama.”
Hallward tõusis istmelt ja kõndis aias edasi-tagasi. Natukese aja pärast tuli ta oma paigale.
“Harry,” ütles ta, “Dorian Gray on minule lihtsalt motiiv kunstis. Teie ehk ei näe temas mitte midagi. Mina aga näen temas kõik. Kunagi ei leidu teda rohkem minu teoses kui siis, kui tema enda kuju seal puudub. Nagu ma ütlesin, tema on ajeks uuele stiilile. Mina leian ta teatud joonte keerdudes, teatud värvide armsuses ja õrnuses. See on kõik.”
“Miks ei pane te siis seda pilti välja?” küsis lord Henry.
“Sellepärast, et tahtmata olen temasse pannud teatud väljenduse kogu sellest imelisest kunstilisest ebajumaldamisest, millest ma temale muidugi sõnagi pole lausunud. Tema ei tea sellest midagi. Tema ei saa kunagi sellest midagi kuulda. Kuid seda võidakse aimata, ja mina ei taha oma hinge paljastada inimeste rumalatele, ahnetele pilkudele. Minu süda ei lähe kunagi nende mikroskoobi alla. Selles pildis on liiga palju minust endast, Harry – liiga palju minust endast.”
“Luuletajad pole nii piinlikud kui teie. Nemad teavad, kui kasulik on oma kirge trükis avaldada. Tänapäev kannatab mõni murtud süda mitu trükki.”
“Sellepärast vihkan ma neid,” hüüdis Hallward. “Kunstnik peab ilusaid asju looma, aga mitte midagi iseendast sinna sisse panema. Meie elame ajajärgul, kus kunstiga talitatakse, nagu oleks ta mõnesugune autobiograafia. Oleme kaotanud abstraktse ilutundmuse. Millalgi näitan ma maailmale, mis see on; ja sellepärast ei saa maailm kunagi minu Dorian Gray pilti näha.”
“Ma arvan, te eksite, Basil, kuid ma ei taha teiega vaielda. Ainult vaimselt pankrottijäänud vaidlevad. Ütelge mulle, armastab Dorian Gray teid väga?”
Kunstnik mõtles silmapilgu. “Ta armastab mind,” vastas ta natukese aja pärast. “Ma tean, ta armastab mind. Muidugi, ma ütlen talle hirmsasti meelitusi. Tunnen imelikku lõbu temale asju öelda, mida ma ükskord kindlasti kahetsen. Harilikult on ta minu vastu väga kena ja meie istume ateljees, rääkides tuhandeist asjust. Ajuti aga on ta hirmus hoolimatu ja näib suurt lõbu tundvat mind piinates. Siis tunnen ma, Harry, et olen kogu oma hinge andnud kellelegi, kes talitab temaga, nagu oleks ta mõni lill, mida nööpauku pistetakse – ehteks tema edevuse võlumiseks ja ühe suvepäeva iluks.”
“Suvepäevad, Basil, võivad viibida,” lausus lord Henry. “Võib-olla tüdinete teie enne kui tema. Kurb on mõelda, kuid pole kahtlust, geenius kestab kauemini kui ilu. Sellest tulebki, miks me nii palju vaeva näeme liialdamisega hariduses. Metsikus võitluses olemise eest vajame midagi kestvat ja sellepärast täidame oma aju igasuguse puru ja tõsiasjadega rumalas lootuses, nõnda oma seisupaika kinni hoida. Läbi ja läbi hästi-informeeritud inimene – see on moodne ideaal. Aga läbi ja läbi hästi-informeeritud inimese peaaju on hirmus asi. See on nagu mõni vanakraamikauplus, täis peletisi ja tolmu, kus iga asi on hinnatud üle oma tõelise väärtuse. Seega arvan ma siis, teie tüdinete temast enne. Ühel ilusal päeval vaatate oma sõbrale otsa ja ta paistab teile muutununa, teile ei meeldi mõni värvitoon või midagi muud. Kibedasti heidate talle ette oma südames ja mõtlete tõsiselt, et ta on teiega halvasti talitanud. Kui ta järgmisel korral teid külastab, olete tema vastu üsna külm ja ükskõikne. Sellest on väga kahju, sest see muudab teid ennast. Mis te mulle jutustasite, on päris romaan – kunstiromaaniks võiks teda nimetada – ja kõige halvem ükskõik mis romaani läbielamisel on see, et ta jätab su nii ebaromantiliseks.”
“Harry, ärge rääkige nõnda. Seni kui ma elan, valitseb minu üle Dorian Gray isik. Teie ei või tunda, mis mina tunnen. Teie muutute liiga sagedasti.”
“Ah, kallis Basil, sellepärast ma just võingi seda tunda. Truud tunnevad ainult armastuse igapäevsust: ebatruud üksi tunnevad armastuse tragöödiat.”
Ja lord Henry tõmbas kenal hõbetoosil tuld ja hakkas iseteadval ning rahuldunud näol sigaretti suitsetama, nagu oleks ta maailma mõtte koondanud ainsasse lausesse. Luuderohu lakitud lehtede roheluses kostis sirtsuvate varblaste krabistamine ja sinised pilvevarjud kihutasid üle rohu nagu lendavad pääsukesed. Kui mõnus oli siin aias! Ja kui imelised olid teiste inimeste tundmused! Palju imelisemad kui nende ideed, nii näis temale. Oma hing ja sõbra kired – need olid võluvad asjad elus. Vaikse naudinguga kujutles ta seda igavat hommikueinet, millest ta oli pääsenud, jäädes nii kauaks Basil Hallward’i juurde. Oleks ta oma tädi juurde läinud, siis oleks ta seal tingimata lord Goodbody’t kohanud ja kogu kõnelus oleks puudutanud vaeste toitmist ja eeskujulikkude üürimajade vajadust. Iga klass oleks jutlustanud nende vooruse tähtsust, mille kasutamiseks tema enda elus polnud mingit tarvidust. Rikas oleks rääkinud kokkuhoiu tähtsusest ja laisk oleks ilusaid sõnu teinud töö auväärsusest. Oli nii kena kõigest sellest pääseda! Oma tädist mõeldes turgatas tal midagi pähe. Ta pöördus Hallward’i poole ja ütles:
“Armas poiss, just praegu tuli mul meelde.”
“Mis nimelt, Harry?”
“Kus ma kuulsin Dorian Gray nime.”
“Kus see siis oli?” küsis Hallward kergelt kulmu kortsutades.
“Ärge tehke nii kurja nägu, Basil. See oli minu tädi, leedi Agatha juures. Tema ütles mulle, et tema leidnud suurepärase noormehe, kes teda pidi East Endis aitama, ja selle noormehe nimi oli Dorian Gray. Pean tähendama, tädi pole kunagi öelnud, et see noormees oleks ilus. Naistel pole ilust arusaamist, vähemalt pole seda headel naistel. Tädi ütles, noormees olevat väga tõsine ja temal olevat kena loomus. Kohe kerkis mul silme ette mingisugune lihtsoenguga olend, kel prillid ees, hirmsad tedretähed näos ja tohutud trampjalad all. Soovisin, et oleksin teadnud, see oli teie sõber.”
“Rõõmustan väga, et te seda ei teadnud, Harry.”
“Miks?”
“Ma ei tahaks, et teie teda kohtaksite.”
“Teie ei tahaks, et mina teda kohtaksin?”
“Ei.”
“Mr. Dorian Gray on ateljees, sir,” ütles teener tulles aeda.
“Te peate mind tutvustama,” hüüdis lord Henry naerdes.
Kunstnik pöördus teenri poole, kes seisis silmi pilgutades päikesevalguses.
“Paluge mr. Grayd oodata, Parker: ma tulen silmapilk sisse.” Teener kummardas ja läks mööda teed tagasi.
Nüüd vaatas kunstnik lord Henryle otsa. “Dorian Gray on minu kallim sõber,” ütles ta. “Temal on lihtne ja kena loomus. Teie tädil on täiesti õigus, kui ta temast nõnda rääkis. Ärge rikkuge teda. Ärge püüdke temasse mõjuda. Teie mõju oleks halb. Maailm on avar ja temas on palju imelisi inimesi. Ärge võtke minult ainukest isikut, kes annab minu kunstile kogu võluvuse, mis tal on: minu kui kunstniku elu oleneb temast. Pidage seda meeles, Harry, ma usaldan teid.”
Ta rääkis väga pikkamisi ja sõnad näisid vastu tema enda tahtmist endale teed murdvat.
“Missugust lollust te räägite!” ütles lord Henry naeratades ja Hallward’i käest kinni võttes ta peaaegu vedas teda majja.
II
Sisse astudes nägid nad Dorian Grayd. Ta istus klaveri ees, selg nende poole, lehitsedes Schumann’i “Waldszenen” köidet.
“Te peate selle mulle laenama, Basil,” hüüdis ta. “Tahaksin neid mängima õppida. Nad on otse imeilusad.”
“See oleneb täiesti sellest, kuidas te täna istute, Dorian.”
“Oo, ma olen istumisest tüdinud ja mina ei taha endast mingit elusuurust pilti,” vastas poiss ülemeelikult ja tujukalt klaveriistmel virru lüües. Nähes lord Henryt tõusis silmapilguks kerge puna tal palgeisse ja ta kargas üles. “Palun vabandust, Basil, aga ma ei teadnud ju, et teil