Dorian Gray portree. Oscar Wilde
meeles, mis ma teilt täna hommikul aias palusin.”
„Olen unustanud.”
„Ma jään teie peale lootma.”
„Soovin, et võiksin ka ise enda peale loota,” ütles lord Henry naerdes. „Tulge, mr. Gray, minu kaarik ootab väljas ja ma võin teie juurest läbi sõita. Head päeva, Basil. See oli tõesti äärmiselt huvitav pärastlõuna.”
Kui uks nende järel sulgus, vajus kunstnik sohvale ja ta näkku tekkis valuline ilme.
KOLMAS PEATÜKK
Järgmisel päeval kell pool üks suundus lord Henry Wotton Curzon Streetilt Albany maja poole, et külastada oma onu lord Fermorit, sõbralikku, kuigi pisut karedate kommetega vanapoissi, keda laiem avalikkus isekaks pidas, sest keegi ei suutnud tema käest kõneväärset summat välja pigistada, keda aga kõrgem seltskond heldekäeliseks luges, sest ta toitis ju inimesi, kes teda lõbustasid. Tema isa oli olnud Briti saadikuks Madridis, siis kui Isabella alles noor oli ja Primist veel midagi kuulda polnud, kuid oli diplomaatilisest teenistusest hetkelise solvunud kapriisi pärast tagasi tõmbunud, sest talle ei pakutud saadikukohta Pariisis, millele tal oma sünnipära, oma laiskuse, oma läkituste hea inglise keele ja taltsutamatu lõbukire tõttu enda arvates täielik õigus oli. Poeg, kes oma isa sekretäriks oli olnud, lahkus teenistusest koos ülemusega, mida tol korral pisut nagu meeletuseks peeti, ja olles mõni kuu hiljem lorditiitli pärinud, andus ta raskele aristokraatlikule mitte-midagi-tegemise kunstile. Tal oli linnas kaks suurt maja, ent ometi eelistas ta elada üürikorteris, sest sellega oli vähem tüli, ja einetas enamasti ikka klubis. Oma südamaal asuvaile kivisöekaevandustele pühendas ta siiski pisut tähelepanu, vabandades seda häbistavat tööstuslikku harrastust eelisega, mida kivisöe omamine džentelmenile pakub: nimelt annab see talle meeldiva võimaluse põletada oma koldes puid. Poliitikas toetas ta toorisid, välja arvatud siis, kui need valitsusetüüril istusid. Sel ajavahemikul sõimas ta neid radikaalide kambaks. Ta oli kangelane oma teenri ees, kes teda oma päka all pidas, ja hirmuvalitseja oma sugulastele, keda ta omakorda ise päka all pidas. Ainult Inglismaa on võimeline temasugust sünnitama, ja ta kinnitas alati, et see maa seisab hukatuse äärel. Tema põhimõtted olid ajast ja arust, kuid tema eelarvamuste õigustuseks võiks nii mõndagi öelda.
Kui lord Henry sisse astus, istus onu tugitoolis, karune jahikuub seljas, manilla sigar hambus, ja luges pahameelest urisedes „Times'i”.
„Noh, Harry,” ütles vanahärra, „mis siis sind nii varakult välja ajab? Mina arvasin, et teie, dändid, kunagi enne kella kahte ei tõuse ja et teid enne kella viit ei näe.”
„Puhtalt perekondlikud tunded, onu George, usu mind. Tahaksin sinult midagi paluda.”
„Arvatavasti raha,” ütles lord Fermor viltust nägu tehes. „Hea küll, istu siis ja räägi mulle see lugu ära. Tänapäeval kujutavad noored ette, et raha on kõik.”
„Jah,” lausus lord Henry, kohendades lille nööpaugus, „ja kui nad vanemaks saavad, muutub see kujutlus veendumuseks. Kuid mina ei vaja raha. Ainult need, kes oma arveid õiendavad, vajavad seda, onu George, aga mina ei õielda enda omi kunagi. Krediit on noorema poja kapital ja sellest võib toredasti ära elada. Pealegi ajan asju ainult Dartmoori tuttavatega ja järelikult ei tülita nad mind. Mina vajan andmeid: muidugi mitte kasulikke andmeid, vaid kasutuid.”
„Noh, ma võin sulle öelda kõik, mis leidub inglise Sinises Raamatus, kuigi need isandad tänapäeval palju mõttetusi kokku kirjutavad. Kui mina veel diplomaatiaga tegelesin, olid asjad palju paremad. Aga nagu kuulda on, võetavat neid nüüd eksamitega sisse. Mis sellest loota võib? Eksamid, sir, on algusest lõpuni puhas pettus. Kui keegi on džentelmen, siis teab ta niikuinii küllalt, aga kui ta ei ole, siis seda halvem temale, kui ta üldse midagi teab.”
„Mr. Dorian Gray ei kuulu Sinisesse Raamatusse, onu George,” ütles lord Henry loiult.
„Mr. Dorian Gray? Kes see on?” küsis lord Fermor, valgeid kahus kulme kokku tõmmates.
„Selleks ma tulingi, et seda teada saada, onu George. Õigemini ma tean, kes ta on. Ta on viimase lord Kelso lapselaps. Tema ema oli sündinud Devereux – leedi Margaret Devereux. Tahaksin teilt kuulda midagi tema ema kohta. Missugune ta oli? Kellega ta abiellus? Omal ajal tundsid sa ju peaaegu igaüht, nii et tundsid arvatavasti ka teda. Olen praegusel silmapilgul mr. Grayst väga huvitatud. Sain temaga just äsja tuttavaks.”
„Kelso lapselaps!” kajas vanahärralt vastu. „Kelso lapselaps!.. Muidugi… Tundsin ta ema väga hästi. Käisin vist ta ristsetelgi. See Margaret Devereux oli haruldaselt ilus tüdruk ja ajas kõik mehed hulluks, sest ta põgenes puupalja poisiga, mingi ei-kellegagi, sir, mingisuguse jalaväerügemendi noorema ohvitseriga või umbes sinnapoole. Õige. Mäletan kogu seda lugu, nagu oleks see sündinud alles eile. Vaene poiss sai mõni kuu pärast abiellumist Spa kuurordis kahevõitlusel surma. Sellest räägiti inetuid lugusid. Räägiti, et lord Kelso olevat palganud ühe kaabakast juhuseotsija, mingi jõhkardist belglase, et see tema väimeest avalikult teotaks – Kelso olevat talle selle eest maksnud, sir – , ja see suli olevat ta ilma pikemata maha kopsanud. Asi summutati ära, aga jumala eest, mõnda aega tuli lord Kelsol klubis üksipäini kotletti süüa. Kuulsin, et ta toonud tütre koju tagasi, kuid too polevat isaga enam sõnagi rääkinud. Jajah, see oli kurb lugu. Tüdruk suri varsti, aasta pärast. Nii et temast jäi siis poeg järele. Vaata-vaata. Selle olen ma unustanud. Mihane see poiss on? Kui ta on ema moodi, siis peaks ta ilus noormees olema.”
„Ta on väga ilus,” kinnitas lord Henry.
„Loodan, et ta satub headesse kätesse,” jätkas vanamees. „Teda oleks pidanud paras rahapatakas ootama, kui lord Kelso temaga õigust tegi. Ka tema emal oli raha. Kõik Selby valdused langesid vanaisa kaudu Margaretile. Ta vanaisa vihkas Kelsot, pidas teda viimaseks koeraks. Seda ta oligi! Ükskord, kui ma veel Madridis olin, tuli Kelso sinna. Jumala eest, küll mul oli tema pärast häbi. Kuninganna hakkas minult teateid nõudma inglise aadliku kohta, kes alati voorimeestega sõiduhinna pärast tülitsevat. Sellest tehti terve pikk lugu. Kuu aega ei tihanud ka õukonnas nägu näidata. Loodan, et ta oma lapselapsega paremini ringi käis kui voorimeestega.”
„Seda ma ei tea,” vastas lord Henry. „Arvan, et poiss saab rikkaks. Ta pole veel täisealine. Selby on tema oma, seda ma tean. Ta ütles mulle. Nii et… tema ema oli siis väga ilus?”
„Margaret Devereux oli üks kõige võluvamaid olevusi, keda ma iganes näinud olen, Harry. Mis pagan sundis teda tegema seda, mis ta tegi, seda pole ma kunagi mõistnud. Ta oleks võinud endale meheks saada kelle tahes. Carlington oli hull tema järele. Aga eks tüdruk olnud romantiline. Selle perekonna naised olid kõik niisugused. Meestest polnud suurt asja, aga jumala eest, naised olid haruldased. Carlington roomas ta ees põlvili maas. Ise rääkis mulle. Margaret naeris ta välja, ja ometi polnud tol ajal Londonis ainustki tüdrukut, kes Carlingtonile järele poleks jooksnud. Ah jaa, Harry, kuna meil juba arutud abielud kõne all on, siis ütle, mis hullu juttu su isa mulle Dartmoorist rääkis. See pidi tahtma endale ameeriklannat naiseks kosida? Kas siis inglise tüdrukud talle enam ei kõlba?”
„Praegu on moes ameeriklannasid kosida, onu George.”
„Mina olen inglise naiste poolt kas või kogu maailma vastu, Harry,” ütles lord Fermor rusikaga lauale põrutades.
„Praegu mängitakse ameeriklannade peale.”
„Olen kuulnud, et neil pole vastupidavust,” lausus vanahärra.
„Pikkadel distantsidel väsivad ära, aga takistussõidus on nad suurepärased. Nad võtavad tõkkeid lennult. Ma ei usu, et Dartmooril oleks väljavaateid.”
„Kes on selle naise sugulased?” urises vanahärra. „Kas tal neid üldse on?”
Lord Henry raputas pead. „Oma vanemate varjamises on ameerika tüdrukud niisama osavad kui inglise naised oma mineviku varjamises,” ütles ta tõustes, et lahkuda.
„Äkki on seakaupmehed?”
„Loodan seda, onu George, Dartmoori huvides. Olen kuulnud, et sigadega kauplemine olevat Ameerikas