Dorian Gray portree. Oscar Wilde
ta on. See ongi põhjuseks, miks nad nagu Eevagi nii suure õhinaga püüavad sealt välja pääseda,” ütles lord Henry. „Ela hästi, onu George. Jään einele hiljaks, kui ma siin veel kauem viivitan. Suur tänu vajalike andmete eest. Oma uutest sõpradest tahan ma alati kõike teada, aga vanadest mitte midagi.”
„Kus sa täna einestad, Harry?”
„Tädi Agatha juures. Palusin sinna iseenda ja mr. Gray. Ta on tädi järjekordne hoolealune.”
„Hm! Ütle oma tädi Agathale, Harry, et ta tulevikus mind enam oma armuandide nurumisega ei tülitaks. Need hakkavad südame peale. See hea naisterahvas näib arvavat, et mul pole midagi muud teha kui tema rumalate tujude rahuldamiseks tšekke välja kirjutada.”
„Hästi, onu George, ma ütlen talle, kuid mingit mõju sel kindlasti ei ole. Filantroobid kaotavad igasuguse inimlikkuse. See on nende eriline iseloomujoon.”
Vanahärra urises heakskiitvalt ja helistas teenija kutsumiseks kella. Lord Henry läks läbi madala võlvialuse Burlington Streetile ja seadis sammud Berkeley poole.
Niipalju siis Dorian Gray päritolust. Hoolimata jämedakoelisest esitusest, erutas see lord Henryt oma sugestiivsusega nagu mingi imelik, peaaegu moodne romaan. Ilus naine, kes hullumeelsest kirest aetuna kõik kaalule paneb. Mõni nädal metsikut õnne, mille katkestab võigas salakaval kuritöö. Kuud tumma meeleheidet ja siis valudes sünnitatud laps. Ema näpsab ära surm, poiss jääb üksinda vana ja kalgi mehe hirmuvalitsuse alla. Jah, see oli huvitav tagapõhi. See tõstis poisi esile, tegi ta nagu täiuslikumaks. Iga haarava loo taga leidub ikka midagi traagilist. Maailm peab vaevlema sünnitusvaludes, et võiks õilmitseda kõige lihtsam lill… Ja kui võluv oli ta eilsel õhtusöögil klubis, üllatusest pärani silmil ja naudingust kohkunult poolavali huulil tema vastas istudes, kuna küünalde punased tulevarjud andsid rikkamat kuma ta imeliselt erutavale näole. Temaga vestelda oli nagu mängida võrratut viiulit. Ta vastas igale poognatõmbele ja puudutusele… Hirmutavalt põnev on teist inimest oma mõjule allutada. Mingit muud tegevust ei saa sellega võrrelda. Süstida oma hinge mingisse üllasse vormi ja lasta sel hetkeks seal viibida; kuulda iseenda mõtteid ja ideid kogu nooruse ja kire muusikaga rikastatult tagasi kajamas; oma temperamenti kellelegi teisele üle kanda, otsekui oleks see mingi lenduv vedelik või kummaline parfüüm: selles on tõeline rõõm – võib-olla kõige rahuldustpakkuvam rõõm, mis meile üldse jäänud sel nii piiratud ja labasel ajajärgul, kus ollakse lõbudes nii jõhkralt lihalik ja eesmärkides nii jämedalt argipäevane… Pealegi on see poiss, keda ta nii veidra juhuse läbi Basili ateljees oli kohanud, haruldane, või vähemalt võib teda haruldaseks tüübiks kujundada. Temas on armsust, poisiea plekitut puhtust ja ilu, nagu seda on meile säilitanud ainult kreeka marmor. Temast võib kõike teha. Temast võib teha titaani või mängukanni. Kui kahju, et niisugune ilu on määratud hääbumisele!.. Ja Basil? Psühholoogilisest seisukohast on temagi ääretult huvitav! Uus kunstimaneer, elu nägemine uuest vaatenurgast, mille avajaks ainuüksi oma juuresolekuga on imelikul viisil keegi, kellel endal kõigest sellest üldse aimu pole; hääletu vaim, kes elutseb hämaras metsas ja kõnnib nähtamatuna lagedal nurmel, end äkki julgelt metshaldjana ilmutades, sest ainult selles hinges, kes teda otsib, tärkab too imeline nägemus, mille kaudu imelisi asju ilmutatakse; esemete esialgne kuju ja muster peeneneb ja omandab teatud sümboolse tähenduse, nagu oleksid nad ise mudeliks mingitele teistele täiuslikumatele vormidele, mille varju nad tõelisuseks muudavad: kui kummaline see kõik on! Midagi selletaolist mäletas ta ajaloost. Kas ei olnud see mitte Platon, see mõttekunstnik, kes seda esimesena oli analüüsinud? Kas ei olnud see Buonarroti, kes selle sonetipärjana värvilisse marmorisse oli tahunud? Kuid meie sajandil on see imelik… Jah, ta püüab olla Dorian Grayle seda, mida see poiss oli ebateadlikult maalijale, kes selle imelise portree oli loonud. Ta püüab tema valitsejaks saada – pooleldi oligi ta selleks juba saanud. Ta tahab selle imelise vaimu enda omaks teha. Selles Armastuse ja Surma pojas oli midagi lummavat.
Äkki peatus ta ja heitis pilgu majadele. Nähes, et ta oli tädi omast juba pisut mööda läinud, naeratas ta endamisi ja pöördus tagasi. Kui ta süngevõitu halli sisse astus, teatas ülemteener talle, et kõik on juba lauda istunud. Ta andis kübara ja kepi ära ning läks söögituppa.
„Hilja nagu ikka, Harry,” hüüdis tädi ja vangutas talle pead.
Lord Henry leidis kiiresti mingi kerge pealiskaudse vabanduse, asus tädi kõrvale vabale platsile ning laskis pilgul üle lauasistujate ringi käia, et näha, kes kohal on. Alt lauaotsast tegi Dorian talle häbeliku kummarduse, samas heameelest õhetama lüües. Otse vastas istus Harley hertsoginna, imetlusväärselt hea südame ja rõõmsa loomuga daam, keda kõik tema tuttavad väga armastasid ja kes omas niisuguseid külluslikke arhitektuurseid proportsioone, mida kaasaegsed ajaloolased naiste puhul, kes pole hertsoginnad, tüseduseks nimetavad. Hertsoginnast paremal istus sir Thomas Burdon, radikaalne parlamendiliige, kes avalikus elus jälgis oma liidrit, eraelus aga parimaid kokki, lõunatas koos tooridega ja mõtles koos liberaalidega, nagu nõudis tark ja hästi tuntud eluseadus. Koht hertsoginnast vasakul kuulus mr. Erskine Treadley'le, vanale tähelepanuväärselt veetlevale haritud džentelmenile, kes oli aga omaks võtnud halva kombe vaikida, sest juba enne kolmekümneaastaseks saamist, nagu ta kunagi tädi Agathale oli seletanud, olevat ta ära öelnud kõik, mis tal öelda oli. Lord Henry enese naabriks oli mrs. Vandeleur, üks tädi vanemaid sõbrannasid, täielik pühak kõigi naiste seas, aga nii hirmus lohakalt riietatud, et tuletas meelde halvasti köidetud lauluraamatut. Õnneks istus daami teisel käel lord Faudel, ülimalt intelligentne keskealine keskpärasus, kelle pea oli tühi ja paljas nagu ministri aruanne alamkojas; temaga jutles mrs. Vandeleur tundeküllaselt tõsimeelsel toonil, mis on andestamatu viga, nagu lord Henry kord ise oli täheldanud, viga, mida teevad kõik tõeliselt head inimesed, ja mida keegi neist iial täielikult vältida ei suuda.
„Me rääkisime parajasti vaesest Dartmoorist, lord Henry,” hüüdis hertsoginna, talle sõbralikult üle laua noogutades. „Mis te arvate, kas ta tõesti selle noore veetleva isikuga abiellub?”
„Mina arvan, et see noor isik on otsustanud Dartmoorile abieluettepaneku teha.”
„Kui hirmus!” hüüdis leedi Agatha. „Keegi peaks siin tõesti vahele astuma.”
„Mina kuulsin täiesti kindlast allikast, et neiu isal olevat Ameerikas galanteriikaubamaja,” ütles sir Thomas Burton upsakal ilmel.
„Minu onu oletas juba seakaubandust, sir Thomas.”
„Galanterii! Mis on Ameerikas galanterii?” küsis hertsoginna, oma suuri käsi täis imestust taeva poole tõstes ja tegusõna eriliselt rõhutades.
„Ameerika kirjandus,” vastas lord Henry ja võttis vutipraadi ette.
Hertsoginna tegi jahmunud näo.
„Ärge teda kuulake, mu kallis,” sosistas leedi Agatha. „Ta ei mõtle kunagi seda, mis ta ütleb.”
„Kui Ameerika avastati…” ütles radikaalne parlamendiliige ja asus loendama tüütuid fakte. Nagu kõik, kes püüavad ammendada teatud teemat, ammendas ta selle asemel ainult oma kuulajad. Hertsoginna ohkas ja püüdis kasutada oma vahelerääkimise eesõigust. „Jumala eest, ma sooviksin, et teda kunagi poleks avastatud!” hüüdis ta. „Tõepoolest, meie tüdrukutel pole tänapäeval enam mingeid väljavaateid. See on väga ülekohtune.”
„Võib-olla polegi Ameerikat üldse avastatud,” ütles mr. Erskine, „mina isiklikult ütleksin, et teda on nüüd lihtsalt tähele pandud.”
„Aga mina olen mõningaid selle maa esindajaid näinud,” vastas hertsoginna ebamääraselt. „Pean tunnistama, et enamasti on nad haruldaselt kenad. Ja nad käivad hästi riides. Nad tellivad kõik oma riided Pariisist. Soovin, et ka mina võiksin seda endale lubada.”
„Öeldakse, et pärast surma lähevad head ameeriklased Pariisi,” kihistas sir Thomas, kellel oli rikkalik tagavara ärakantud huumorihilpe.
„Tõesti! Ja kuhu siis halvad ameeriklased pärast surma lähevad?” päris hertsoginna.
„Nemad lähevad Ameerikasse,” pomises lord Henry.
sir