Rob Roy. Walter Scott
tle>
I OSA
I PEATÜKK
Mis pattu olen ma küll teinud, et nõnda nuheldakse mind? Ei ole mul nüüd enam poega! Kes selles süüdi, olgu neetud! Sa tahad reisida? – Hea küll, siis saadan sulle oma ratsu!
Sa palusid, mu kallis sõber, et ma osa sellest jõudeajast, millega saatus on õnnistanud mu eluõhtut, pühendaksin nende raskuste kirjapanekule, mis tabasid mind eluhommikul. Mälestus noist seiklustest – nagu Sa heaks arvad neid nimetada – on tõepoolest jätnud mu hinge keeruka segu vahelduvast rõõmust ja valust, kuid sellele liitub veel sügav tänutunne ja austus inimsaatuste juhtija vastu, kes viis mind noorpõlves läbi paljude ohtude ja vaevade, et rahu, millega ta on õnnistanud mu pika elu loojangut, tunduks mälestuste ja kontrastide tõttu seda meeldivam. Ma ei kahtle ka põrmugi Sinu sagedastes väidetes, et neile, kes armastavad kuulata vanamehe jutustusi endistest aegadest, leidub nii mõndagi huvitavat ja kütkestavat juhtumustes, mida ma läbi elasin rahva hulgas, kes on oma elukorralduse ja kommete poolest nii veidralt primitiivne.
Pea siiski meeles, et lugu, mida jutustab üks sõber ja kuulab teine, kaotab paberile panduna poole oma võlust ning et jutustus, mida jälgitakse huviga, kuulates selle häält, kes kõik ise läbi on elanud, ei tundu enam sugugi nii huvitav, kui seda loetakse kabineti vaikuses. Kuid Sinu suhteline noorus ja tugev tervis tõotavad Sulle pikemat iga, kui saab tõenäoliselt osaks Su sõbrale. Peida siis need lehed seniks kusagile oma kirjutuslaua salalaekasse, kuni meid lahutab sündmus, mis võib juhtuda iga hetk ja mis kindlasti peab juhtuma juba lähemate, kõige lähemate aastate jooksul. Kui meid lahutatakse selles maailmas – et võiksime kunagi kohtuda paremas, nagu ma loodan –, siis pead Sa arvatavasti oma lahkunud sõbra mälestust kallimaks, kui see väärt on; ja küllap leiad siis neis üksikasjades, mida ma nüüd otsustan paberile usaldada, ainet nukrateks, kuid meelepärasteks mõtisklusteks. Teised pärandavad oma südamesõpradele portreesid, mis kujutavad nende väliseid jooni, mina aga annan Sinu kätte tõetruu koopia oma mõtteist ja tundeist, oma voorustest ning nõrkustest, kindlas lootuses, et mu nooruse meeletused ja kangekaelne tormakus leiavad sedasama heatahtlikku mõistmist ning andestamist, mis Sinu poolt nii sageli on osaks saanud mu küpse ea eksimustele.
Üks eelis, mida ma näen paljude teiste hulgas, pöördudes oma memuaarides (kui tohin neile lehtedele anda nii aukartustäratava nimetuse) kalli ning lähedase sõbra poole, on see, et võin neist välja jätta mõned üksikasjad, mis antud juhul pole vajalikud, mis aga võõrast inimest hoiaksid lugemisel paratamatult liiga kaua eemal sellest huvitavamast, mida mul on öelda. Kas peaksin ma Sind siis seepärast tüütama, et oled praegu minu “võimuses”, et mu ees on tint ja paber ning mu käsutuses ohtrasti aega? Ometi ei julge ma lubada, et ma ei kuritarvita seda nii ahvatlevat võimalust kirjutada endast ja oma muredest, isegi juhul, kui tuleb juttu asjaoludest, mida Sina tunned sama hästi kui ma ise.
Olles ise nende sündmuste kangelased, millest jutustame, ei hooli me ahvatleva jutustamiskire sunnil pahatihti kuulajaskonna ajast ega kannatusest, ja paremad ning targemadki on alistunud selle kire võlule. Mul tarvitseb vaid Sulle meenutada ainulaadset näidet Sully1 memuaaridega – selle haruldase ja omapärase väljaandega, mida Sina (raamatusõbra naiivse edevusega) kangekaelselt eelistad teisele väljaandele, kus neile on antud tavaline korralik memuaaride kuju. Mina aga leian, et esimene on huvitav ainuüksi selle poolest, et ta näitab kujukalt, kuivõrd isegi suur mees, nagu nende memuaaride autor, võib kannatada nõrkuse all end tähtsaks teha. Kui ma õigesti mäletan, valis too auväärne peer ning suur riigimees oma lähikonnast välja tervelt neli aadlikku ning tegi neile ülesandeks kirja panna tema elu sündmused pealkirja all “Mälestused tarkadest ning kuninglikest, riiklikest, perekondlikest, poliitilistest ja sõjalistest tegudest, mis Henri IV on toime pannud” ja nii edasi. Kogunud materjalid kokku, andsid need väärikad kroonikud oma isanda elu tähtsamaid sündmusi kirjeldavatele memuaaridele jutustuse vormi, milles pöörduti tema enda poole in propria persona2. Ja nõnda, selle asemel et jutustada oma elulugu kolmandas isikus, nagu seda tegi Julius Caesar, või minavormis, nagu seda teeb enamik neid, kes võõrastetoas või kabinetis omaenda jutustuse kangelaseks hakkavad, nautis Sully peent, kuigi veidrat lõbu: lasta oma sekretäridel jutustada tema elusündmustest, olla ise kuulajaks, ent samal ajal ka kogu raamatu kangelaseks – ja arvatavasti autorikski. See võis küll olla suurepärane vaatepilt: eksminister istub pidulikult baldahhiini all, ise tärgeldatud krookkrae ja kinninööritud kuue tõttu pulksirge, ja kuulab oma eluloo koostajate deklameerimist; need aga seisavad tema ees paljastatud peadega ja teatavad tähtsalt: “Hertsog ütles nii ja nii, hertsog mainis seda ja seda; niisugune oli Teie Hiilguse arvamus selles tähtsas küsimuses, selline oli Teie salajane nõuanne kuningale tollel teisel juhul.” Kõiki neid asjaolusid tundis kuulaja kindlasti palju paremini kui nemad ja enamikku neist olid nad võinud teada saada ainult hertsogilt endalt.
Mina ei ole küll just nii naeruväärses olukorras kui suur Sully, aga oleks siiski veider, kui Frank Osbaldistone hakkaks Will Treshamile formaalselt aru andma oma sündimisest, kasvatusest ja positsioonist ühiskonnas. Seepärast võitlen ma nii hästi kui suudan meie kihelkonna arhivaari P. P. ahvatluste vastu ning püüan jätta Sulle jutustamata selle, mida Sa juba tead. Aga mõningaid asjaolusid pean ma Sulle siiski meelde tuletama, sest kuigi Sa olid nendega varem hästi tuttav, on nad aja jooksul võinud ununeda; pealegi etendasid need väga olulist osa minu saatuse edasisel kujunemisel.
Kindlasti mäletad Sa hästi mu isa, sest Sa tundsid teda juba lapsepõlvest saadik: Sinu isa oli ju meie kaubamajas osanik. Kuid vaevalt võisid Sa teda näha tema paremail aastail, ajal, mil vanadus ja põdurus polnud veel jahutanud tema tulist ettevõtlikkust ja ärivaimu. Kui ta oleks pühendanud selle teovõimsa tarmu ja terava tähelepanuvõime, mida ta rakendas oma kaubanduslikus tegevuses, teaduse arendamisele, oleks ta kindlasti olnud vaesem, aga võib-olla niisama õnnelik. Ent kaubandusliku edu tõusudes ja mõõnades on seiklusteotsija jaoks ometi midagi kütkestavat, isegi olenemata kasulootusest. Kes asub sõudma sellel heitlikul merel, sel peab olema tüürimehe osavus ning meresõitja meelekindlus; aga ikkagi võib ta sattuda karile ning hukkuda, kui õnnetuuled tema purjedesse ei puhu. See pingeline valvelolek koos paratamatu riskiga, sagedane ning kohutav teadmatus: kas võidab ettenägelikkus juhuste mängu või ajab kuri saatus ettevaatlikud arvestused nurja – kõik see nõuab vaimu- ning hingejõu täit rakendamist, ja nii pakub kaubandus kõiki õnnemängu võlusid, toomata seejuures kõlbelist kahju.
Kaheksateistkümnenda sajandi alguses, kui ma taeva abiga olin saanud kahekümneaastaseks, kutsuti mind äkki Bordeaux’st tähtsais asjus isa juurde. Ma ei unusta kunagi meie esimest kõnelust. Sa mäletad kindlasti, kui napisõnaliselt, järsult ning isegi tõredalt ta tavatses ümbritsevatele oma tahet väljendada. Näen teda veel praegugi vaimusilma ees – tugev ning rühikas, samm sirge ja kindel, pilk terane ja läbitungiv, nägu, millele mured on jõudnud juba vagusid künda – ja nagu kuuleksin tema juttu, milles ei olnud kunagi liigseid sõnu, ning tema häält, milles vahel kõlas karmust, kuigi ta seda ise hoopiski ei tahtnud.
Hüppasin postihobuse seljast maha ja ruttasin kohe isa tuppa. Ta sammus nurgast nurka rahulikus ning sügavas mõtiskluses, mida ei suutnud häirida isegi minu saabumine, ehkki olin ta ainus poeg, keda ta pealegi polnud neli aastat näinud. Viskusin ta käte vahele. Kuigi ta polnud õrnatundeline, oli ta siiski armastav isa, ja tema tumedais silmis välgatas pisar, kuigi ainult hetkeks.
“Dubourg kirjutab mulle, et ta on sinuga rahul, Frank.”
“Olen õnnelik, söör…”
“Minul aga on vähem põhjust õnnelik olla,” katkestas isa ja istus kirjutuslaua taha.
“Sellest on mul kahju, söör.”
““Olen õnnelik” ja “mul on kahju” – need sõnad, Frank, ütlevad enamasti vähe või mitte midagi. Siin on su viimane kiri.”
Ta võttis selle välja teiste kirjade vahelt, mis olid punase paelaga kokku seotud, hoolikalt korrastatud ning järjestatud. Seal siis oligi mu vaene läkitus, mille olin kirjutanud mulle tollal kõige südamelähedasemal teemal ning koostanud väljendeis, mis minu arvates pidid kui mitte just veenma, siis vähemalt
Hertsog Sully (1560–1641) – tuntud Prantsuse riigitegelane, kuningas Henri IV peaminister. Kirjutas memuaarid, millel ei puudu ajalooline väärtus, kuid mis pole täiesti usaldatavad.
tema enda isikus (lad k)