Rob Roy. Walter Scott
läinud oma teed, kuulamata eriti mõistuse häält. Ja kuna päevik oli mul alati käepärast, juhtus sedagi, et ta pidi vastu võtma märkmeid, millel oli kaubandusega vähe tegemist. Nüüd andsin ma selle isa kätte härdas lootuses, et talle ei puutu silma midagi niisugust, mis suurendaks tema meelepaha minu vastu. Oweni nägu, mis isa küsimuse puhul oli pingule tõmbunud, selgis kohe mu kärme vastuse peale ning lõi särama lootusrikkas naeratuses, kui tõin oma toast ja asetasin isa ette äriraamatuga sarnaneva, pigem laia kui kitsa kaustiku parkimata vasikanahast köites, mis oli suletud vasksete lukkudega. Sellest õhkus midagi asjalikku, mis andis mu heatahtlikule poolehoidjale uut julgust. Ta lausa hiilgas heameelest, kui isa mu päevikut lehitsedes luges mõnda kohta valjusti ja pomises sinna juurde arvustavaid märkusi.
“Konjakid – tünnides, ankrutes, ka vaatides – Nantes’is kakskümmend üheksa, Velles5 väikestes vaadikestes – Cognacis ja Rochelle’is kakskümmend seitse, Bordeaux’s kolmkümmend kaks. Täiesti õige, Frank. Lõivud tonnaažilt ja tollimaksud – vaata Saxby tabeleid. – See ei ole hea, sa oleksid pidanud need sealt välja kirjutama – oleks paremini meelde jäänud. – Väljavedu ja sissevedu. Tollikviitungid vilja jaoks. Tollisertifikaadid. Lõuendid: Isinghami ja Genti. Kuivatatud kala: stauriid, makrell, lootskala – oleksid pidanud märkima, et need kõik lähevad ikkagi nimetuse alla “stauriid”. Kui pikk on stauriid?”
Owen, nähes, et olen kimbatuses, riskis sosistada midagi, mille tähendusest ma õnneks aru sain.
“Kaheksateist tolli, söör…”
“Ja lootskala on kakskümmend neli – väga õige. Seda tuleb meeles pidada, kui kaupled Portugaliga. Aga mis see siis on? – Bordeaux on asutatud aastal… Trompeti kindlus – Gallienuse palee. – Nii-nii, ka see on muidugi õige. See on ju midagi musta kaustiku taolist, Owen, millesse on järjest, valimata sisse kantud kõik päevased toimetused: võlakustutused, tellimised, väljamaksed, sissetulekud, vekslite aktsepteerimised, plaanid, volitused ja mitmesugused teated – kõik segamini.”
“Et need hiljem korralikult ümber kirjutada ärižurnaali ja pearaamatusse,” vastas Owen. “Olen rõõmus, et mister Francis on nii metoodiline.”
Nägin, et arvamus minust nende silmis kiiresti tõusis, ja hakkasin kartma, et mu isa jääb selle tõttu veelgi kangekaelsemalt oma otsuse juurde teha minust kaupmees. Kuna aga minu otsus käis sellele risti vastu, hakkasin soovima, et ma poleks olnud – kasutades mu sõbra Oweni väljendust – nii metoodiline. Kuid minu kartused ses osas osutusid enneaegseks, sest raamatu vahelt libises põrandale tindiplekkidega määrdunud leheke. Isa tõstis selle üles, katkestas Oweni jutu, kes parajasti soovitas kinnitada lahtised märkmed kliistriga, ja hüüatas:
“Edwardi, Musta Printsi6 mälestuseks. Mis see siis on? Värsid! Taeva pärast, Frank, sa oled suurem tobu, kui ma arvasin!”
Pean Sulle meenutama, et mu isa kui asjalik inimene põlastas poeetide tööd ja uskliku mehena, pealegi veel dissenterina7, pidas iga sedalaadi tegevust samavõrra tühiseks kui jumalavallatuks. Enne kui Sa teda selle eest hukka mõistad, tuleta meelde, millist elu elasid paljudki poeedid seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul ja milleks nad oma talenti kasutasid. Ka tundis – või ehk ainult teeskles – usulahk, millesse mu isa kuulus, puritaanlikku tülgastust kergemate kirjandusžanrite suhtes. Niisiis suurendasid mitmed asjaolud mu isa ebameeldivat üllatust, mida põhjustas selle õnnetu lehekese avastamine nii sobimatul hetkel. Mis puutub vaesesse Owenisse, siis olen ma kindel, et kui juuksed tema parukas, mida ta tollal kandis, oleksid võinud iseenesest sirgeneda ja kohkumusest püsti tõusta, oleks üksnes tema ülisuur hämmastus sellise koleduse üle hävitanud ta juuksuri hommikuse töövaeva. Rahakappi sissemurdmine, mahakraabitud koht pearaamatus või viga kokkulöödud arves oleks vaevalt võinud teda ebameeldivamal viisil üllatada. Isa hakkas mu värsse lugema, tehes kord näo, nagu ei suudaks nende mõtet taibata, kord parodeerides heroilist stiili rõhutatud ning väänatud hääldamisega. Seda kõike tegi ta salvavalt iroonilises toonis, mis autori enesetunnet kõige enam haavab.
“Julm fontaraablik sarveheli
siis kõlas keisri laagriteni
ja kandis teadet ranget,
et saratseenid tõmmust rahvast
said lõpuks jagu mehest vahvast:
Karl Suur, su sangar langend!
“Fontaraablik sarveheli”!” jätkas isa, katkestades lugemise. ““Fontaraabia laat” oleks olnud asjakohasem. – Saratseenid? – Mis asi see on? Kas sa ei võiks sama hästi öelda “uskmatud” ja kirjutada vähemalt emakeeles, kui sa just ilmtingimata pead kirjutama rumalusi?
Nüüd üle mere kõlab valjult
ja kajab vastu saarekaljult
too sõnum kurb ja vinge,
et frangi hirm ja briti lootus,
Poitier’ ja Cressy võitja, sootuks
Bordeaux’s on heitmas hinge.
Muide, Poitiers’ lõppu kirjutatakse alati s, ja ma ei näe põhjust, miks peaks värssides nimesid moonutama.
Te kergitage pead mul, härrad,
et näeksin veel, kuis päike särab
mu elu loojangul!
Et näeksin veel Garonne’i vesi,
kuis ehavalgel tasakesi
ta pinnal mängleb tuul.
“Härrad” ja “särab” on halb riim. No tead, Frank, sa ei mõista isegi seda närust ametit, mille oled endale valinud.
Nii loojub päike. Kaasa viib
ka minu. Kastepisar siis
mind leinab kurvalt maas,
sest sureb kangelane must
ja rahvas tunneb kurvastust,
kui sellest kuulda saab.
Ja kuigi algab surmapagu,
kõik frangid, britid mäletagu
mu nime võimsat õudu;
me saartelt tõusku tihti mehed,
neis lõunataevais uued tähed
peal tulepilve sõudu.
“Tulepilv” on mulle uudiseks. “Hommikust, mu härrased, head tuju teile jõuludeks!” – Noh, linna teadetehõikaja teeb igatahes paremaid värsse.”
Siis viskas isa paberi ülima põlgusega käest ja lõpetas: “Ausõna, Frank, sa oled veel suurem puupea, kui ma sinust arvasin.”
Mida võisin ma öelda, mu kallis Tresham? Ma seisin tulvil nördimust ja alandust, kuna isa silmitses mind rahuliku, ent karmi pilguga täis põlastust ja haletsust. Vaese Oweni ülestõstetud käed ja silmad väljendasid aga niisugust kohkumust, nagu oleks ta just praegu leidnud ärilehe pankrotiteadete hulgast oma patrooni nime.
Viimaks võtsin ma oma mehisuse kokku ja hakkasin rääkima, pingutades end, et häälega võimalikult vähem oma tundeid reeta.
“Ma tean väga hästi, söör, kuivõrd vähe ma kõlban täitma seda silmapaistvat osa ühiskonnas, mille te mulle olete määranud; aga õnneks ei ihalda ma rikkust, mida võiksin saavutada. Mister Owen oleks teile hoopis tublim abiline.”
Viimased sõnad lisasin ma mõninga õelusega, sest minu arvates oli Owen pisut liiga ruttu loobunud mind kaitsmast.
“Owen?” kordas isa. “Poiss on aru kaotanud, täiesti hulluks läinud. Lubage siiski, söör, teilt küsida: kui te minu nii külma rahuga Owenile üle annate, kuigi ma võin vist oodata ükskõik kellelt enam hoolimist kui oma pojalt, millised oleksid siis teie enda ülitargad plaanid?”
“Ma sooviksin, söör,” vastasin ma, võttes kokku kogu oma julguse, “kaks või
Must Prints – Edward, Walesi prints (1330–1370), keda hüüti ta soomusrüü värvi järgi Mustaks, oli inglise kuninga Edward III poeg. Koos isaga võitles ta Saja-aastases sõjas prantslaste vastu ning sai kuulsaks Crecy lahingus (1346).
Dissenter – käesoleval juhul mõeldakse presbüterlasi. Presbüterlased olid inglise-šoti protestantide, puritaanlaste mõõdukas kodanlik tiib.