Rob Roy. Walter Scott
mugava fraasi, millega ta lõpetas iga oma kirja minu kohta: “Frank on just selline poeg,” kõlas see, “millist iga isa võib endale soovida.”
Isa ei norinud iialgi fraasi kallal, mis näis talle täpne ja väljendusrikas, ükskõik kui tihti seda ka korrati; ja isegi Addison poleks suutnud leida väljendit, mis oleks teda rohkem rahuldanud kui see: “Teie kiri on kätte saadud, kaasasolevad arved tasutud vastavalt Teie juhistele.”
Teades niisiis väga hästi, kelleks ta mind soovis kasvatada, ei kahelnud mister Osbaldistone hetkegi Dubourg’i sageli korratud lemmikfraasis, et olen just see, kellena ta ihkab mind näha, – kuni ta ühel õnnetul tunnil sai mu kirja, milles ma ilukõneliselt ja üksikasjalikult põhjendasin oma keeldumist austavast kohast firmas ning kirjutuspuldist ja istmest hämara kontoriruumi nurgas Crane Alleyl, istmest, mis oli kõrgem kui Owenil ja teistel ametnikel ning madalam ainult mu isa enda kolmejalgsest pukist. Sellest hetkest alates ei klappinud enam miski. Dubourg’i aruanded näisid nüüd nii kahtlased, nagu oleks tema veksleid ähvardanud protestiminek. Mind kutsuti kiiresti koju, kus sain juba kirjeldatud vastuvõtu osalisaks.
II PEATÜKK
Näen noormeest läbi: hakkan teda kahtlustama hirmsas pahes – poeesias. Kui ta tõepoolest on nakatunud sellesse logardite haigusse, siis ei ole tal enam mingit lootust sessinatses maa ilmas veel mõistlikku ametit pidada. Niipea kui ta hakkab värsse treima, tuleb talle kui korralikule kodanikule rist peale tõmmata – actum est!
Mu isa allutas oma meelepaha üldiselt täiuslikule enesevalitsusele ja väljendas viha väga harva sõnades, kui mitte arvestada teatavat kuiva ja turtsakat tooni nende suhtes, kes olid teda pahandanud. Iialgi ei laskunud ta ähvarduste ega käratseva riidlemiseni. Kõige jaoks oli tal oma süsteem ja igal juhul lähtus ta reeglist “teha, mis vaja”, raiskamata seejuures sõnu. Seepärast kuulas ta ainult mõru muigega minu segaseid vastuseid kaubanduse seisukorra kohta Prantsusmaal ning jälgis halastamatult, kuidas ma vajusin üha sügavamale aažio, tariifide, bruto, neto, juurde- ja mahahindluste salakavalasse võrku. Niipalju kui ma mäletan, sai ta õieti vihaseks alles siis, kui avastas, et ma ei oska täpselt seletada, millist mõju avaldab luidoori kursi langus krediidikäibele. “Kõige tähelepanuväärsem ajalooline sündmus kogu mu elus,” hüüdis isa (kes ometi oli olnud revolutsiooni3 tunnistajaks), “ja tema ei tea sellest rohkem kui põrsas pühapäevasest päevast!”
“Mister Francis,” söandas Owen arglikul ja lepitaval toonil vahele poetada, “ei või olla unustanud Prantsuse kuninga poolt antud määrust esimesest maist tuhat seitsesada, mis näeb ette, et kümme päeva pärast laenutähtaja möödumist peab võlausaldaja nõudma…”
“Mister Francis,” katkestas teda mu isa, “suudab kahtlemata meelde tuletada kõik, mida teie heaks arvate talle lahkesti ette öelda. Aga kuidas, pagana pihta, võis Dubourg seda lubada!.. Kuulge, Owen, mis mees on see tema vennapoeg Clement Dubourg, too mustajuukseline poiss meie kontoris?”
“Üks arukamaid ametnikke kogu meie kaubamajas, söör. Lausa imekspandavalt arukas noormees oma aastate kohta,” vastas Owen, sest noore prantslase lõbusus ja viisakus olid võitnud ta südame.
“Nii-nii, arvan, et tema juba tunneb krediidikäibe saladusi. Dubourg on nähtavasti otsustanud, et minu läheduses peab olema vähemalt üks noormees, kes äriasjadest midagi taipab. Aga ma näen, kuhu ta sihib, ja ta peab selles veenduma, niipea kui vaatab bilansilehte. Owen, laske Clement’i palk kuni järgmise palgapäevani ette maksta ja las ta purjetab tagasi Bordeaux’sse oma isa laeval, mis neil päevil merele läheb.”
“Vallandada Clement Dubourg, söör?” küsis Owen vabiseval häälel.
“Jah, söör, sedamaid vallandada. Aitab juba sellestki, et meil on kontoris üks juhm inglane, kes igal sammul vääratab; oleks liig pidada seal veel nutikat prantslast, kes oskab neid vääratusi oma huvides ära kasutada.”
Olin elanud küllalt kaua Grand Monarque’i4 riigis selleks, et kogu hingest põlata omavolilist võimutsemist, isegi siis, kui seda põlgust poleks minusse kasvatatud juba varasest lapsepõlvest saadik. Ma ei saanud vastu vaidlemata lubada, et süütut ja igati kiiduväärset noormeest karistataks oskuste omandamise eest, mida isa oleks soovinud näha minu juures.
“Palun vabandust, söör,” ütlesin ma, kui mu isa oma lause oli lõpetanud, “kuid ma arvan, et on õiglane, kui kannan ise karistust oma õpingute hooletussejätmise eest. Mul ei ole mingit alust süüdistada monsieur Dubourg’i. Tema pakkus mulle enesetäiendamiseks kõiki võimalusi, kuid ma ise kasutasin neid halvasti. Ja mis puutub Clement Dubourg’i…”
“Mis puutub temasse ja sinusse, siis võtan ma tarvitusele abinõud, mida vajalikuks pean,” vastas isa. “See aga on sinust muidugi ilus, et võtad süü oma õlgadele, väga ilus, ei saa salata. Ma ei saa siiski vana Dubourg’i õigustada,” jätkas ta Oweni poole pöördudes, “kui ta pakkus Frankile ainult võimalusi omandada vajalikke teadmisi, ilma et oleks jälginud, kas poiss neid võimalusi kasutab, või siis mulle teatanud, kui ta seda ei tee. Näete, Owen, noormehel on kaasasündinud õiglustunnet, mis nii hästi sobib Briti kaupmehele.”
“Mister Francis,” ütles pearaamatupidaja talle omase viisaka peakallutusega, tõstes pisut paremat kätt – žest, mille ta oli omandanud harjumusest pista sulepea rääkimise ajaks kõrva taha, “mister Francis nähtavasti mõistab kõigi moraalsete suhete peamist printsiipi, suurt “kolme reeglit” eetikas. Las A teeb B-le seda, mida ta tahaks, et B teeks temale. Sellest on alati kerge tuletada vajalikku käitumisreeglit.”
Mu isa naeratas selle katse peale anda eetika kuldsele reeglile matemaatiline vorm, kuid jätkas kohe:
“Sel kõigel pole tähtsust, Frank. Sa oled raisanud aega nagu poisike ja nüüdsest alates pead õppima elama nagu mees. Ma annan su mõneks kuuks Oweni hoole alla, et sa kaotatud aja tasa teeksid.”
Tahtsin vastata, kuid Owen tegi hoiatava žesti ja vaatas mulle nii anuvalt otsa, et jäin tahes-tahtmata vait.
“Pöördume siis nüüd tagasi selle juurde,” jätkas isa, “mida sisaldas minu kiri möödunud kuu esimesest kuupäevast, millele sa saatsid järelemõtlematu ja ebarahuldava vastuse. Nii. Vala oma klaas täis ja anna pudel edasi Owenile.”
Julgusest – või kui tahad, jultumusest – ei ole mul kunagi puudust olnud. Vastasin kindlalt, et kahetsen, kui mu vastus oli ebarahuldav. Järelemõtlematu see igatahes ei olnud, sest olin isa suuremeelset ettepanekut viivitamata ja igakülgselt kaalunud ning suure südamevaluga veendunud, et pean selle ikkagi tagasi lükkama. Isa puuris mind hetkeks oma terava pilguga, pööras selle aga kohe kõrvale. Kuna ta ei vastanud, arvasin, et olen kohustatud jätkama, mida ma ka tegin, kuigi mõninga kõhklusega. Isa katkestas mind üksnes napisõnaliste märkustega.
“Ma ei saa ühestki elukutsest rohkem lugu pidada kui ärimehe omast, söör, isegi sel juhul, kui see ei oleks teie elukutse.”
“Tõesti?”
“See ühendab rahvaid, leevendab puudusi ja toob kõigile kasu; kogu tsiviliseeritud maailmale on see sama mis igapäevane suhtlemine inimeste vahel eraelus, või pigem sama mis õhk ja toit meie ihule.”
“Noh, ja siis?”
“Ja ometi, söör, leian ma, et pean jääma oma otsuse juurde loobuda sellest ametist, mille jaoks mul on nii vähe eeldusi.”
“Küllap ma juba hoolitsen selle eest, et sa need vajalikud eeldused omandaksid. Sa ei ole enam Dubourg’i külaline ega õpilane.”
“Aga kallis söör, viga ei seisne ju õpetamises, vaid selles, et ma ise pole võimeline sellest kasu saama.”
“Lollus! Kas sa pidasid päevikut, nagu ma soovisin?”
“Jah, söör.”
“Vahest suvatseksid selle siia tuua.”
Päevik, mida sel viisil näha nõuti,
Siin on mõeldud 1688. a parlamentlikku riigipööret, mida ajaloolased nimetavad “kuulsaks revolutsiooniks”. Selle tulemusena tõugati troonilt fanaatiline katoliiklane James II Stuart ning Inglise kuningakroon läks Hollandi päritoluga William III (Oranje Wilhelmi) kätte.