Rob Roy. Walter Scott
küll, kallis söör, aga mis puutub see meisse?”
“Kuulake, mister Francis: teie isa andis talle salajase ülesande. Ma olen kindel, et ta ei läinud sardiinide pärast Falmouthi, samuti mitte Exeteri, sest Blackwelli kompaniiga on meil asjad korras, Cornwalli kaevanduste peremehed Trevanion ja Treguilliam on ära maksnud kõik, mis neilt loota võis, ja kõik muud äriasjad oleksid ju kõigepealt minu raamatutest läbi käinud. Lühidalt, olen kindlalt veendunud, et Twineall käis põhjas.”
“Kas te tõesti arvate nii?” küsisin mõninga kohkumusega.
“Tagasijõudmisest saadik ei räägi ta muust kui oma uutest saabastest ja Ripponi kannustest13 ning Yorkis nähtud kukevõitlusest – see on tõsi nagu ükskordüks. Taevas kaitsku teid, mu kallis poiss, tehke ometi isale heameelt ja saage meheks ning kaupmeheks korraga.”
Tol hetkel tundsin tugevat soovi järele anda ja teha Owen õnnelikuks, paludes tal isale teatada, et alistun tema korraldustele. Kuid uhkus, mis on nii paljude heade ja halbade tegude allikas meie elus, seesama uhkus hoidis mind tagasi. Lepitussõnad jäid mulle kurku kinni, ja kui ma köhatasin, et neid sealt välja saada, hüüdis mu isa Owenit. See lahkus kiiresti toast ja hea juhus oli läinud.
Mu isa toimis alati plaanipäraselt. Selsamal tunnil, samas toas, samal toonil ja samade sõnadega, mida ta oli kasutanud täpselt kuu aega tagasi, kordas ta lühidalt ettepanekut võtta mind firma kaasosanikuks ja anda minu alluvusse üks osakond kontoris, ning nõudis mu lõplikku otsust. Tookord leidsin, et isa sõnad olid kuidagi kalgid, ja veel praegugi arvan, et ta käitus mõistmatult. Leplikuma kohtlemisega oleks ta tõenäoliselt oma eesmärgi saavutanud. Nüüd aga jäin ma oma otsusele kindlaks ja lükkasin tema ettepaneku tagasi nii lugupidavalt kui suutsin. Võib-olla – sest kes suudab mõista oma südant – tundus mulle ebamehelik anda järele juba esimesele nõudmisele ning ma ootasin edasist keelitamist, mis oleks vähemalt võinud saada ettekäändeks mu meelemuutusele. Kuid nii mõeldes pidin ma pettuma, sest isa pöördus jahedalt Oweni poole ja lausus ainult:
“Näete – just nagu ma teile rääkisin! Hüva, Frank,” kõnetas ta siis mind, “sa oled peaaegu täisealine ja suudad praegu sama hästi kui ükskõik millal hiljem otsustada selle üle, milles seisneb sinu õnn. Seepärast ei ütle ma enam midagi. Aga kuna mina ei ole kohustatud sinu plaanidele järele andma, nõndasamuti nagu sinul ei tarvitse alistuda minu omadele, siis luba küsida, kas sa oled teinud mingeid plaane, milles sa arvestad minu rahalist toetust?”
Tublisti jahmunult vastasin, et kuna ma pole saanud ettevalmistust õieti mitte ühekski elukutseks ega oma ise mingit kapitali, siis on mul ilmselt võimatu ära elada ilma mõninga rahalise toetuseta isa poolt; et mu soovid on väga tagasihoidlikud ning et ma loodan, et minu vastumeelsus tema määratud töö suhtes ei anna talle põhjust mind isalikust toetusest ja kaitsest täiesti ilma jätta.
“Teiste sõnadega, sa tahad toetuda minu käsivarrele ja ikkagi käia oma teed? Vaevalt on see võimalik, Frank. Siiski, ma arvan, et sa oled nõus alluma mu korraldustele, kuivõrd need sinu plaanidele vastu ei käi?”
Tahtsin vastata, kuid ta katkestas mind:
”Ei, palun vaiki. Kui sa nõus oled, siis asud viivitamatult teele Põhja-Inglismaa poole, et külastada oma onu ja tutvuda tema perekonnaga. Valisin tema poegade hulgast (tal on neid vist kuus) ühe, kes, nagu ma aru sain, on kõige väärikam täitma kontoris kohta, mille kavatsesin usaldada sinule. Edaspidi aga võib osutuda vajalikuks teha mõningaid ümberkorraldusi, milleks on arvatavasti tarvis, et oleksid seal. Edasisi juhtnööre saad minult Osbaldistone Hallis, kuhu ma palun sul jääda, kuni saadan sulle sõna. Homme hommikul on sinu ärasõiduks kõik valmis.”
Nende sõnadega väljus isa toast.
“Mida see kõik tähendab, mister Owen?” pärisin oma osavõtlikult sõbralt, kelle ilme väljendas sügavaimat masendust.
“Te hävitasite end, mister Frank, mis muud. Kui teie isa räägib nii rahulikul ning otsustaval toonil, siis on see nagu kokkuvõetud arve: seal ei muuda enam midagi.”
Ja nii ka oli, sest järgmisel hommikul kell viis leidsin end Yorki poole viivalt teelt, istumas võrdlemisi hea ratsu seljas, viiskümmend gini taskus. Ma olin asunud reisile, nagu näis, selleks, et aidata kellelgi teisel saada minu asemel järeltulijaks isa majas ning südames. Ja kes teab – vahest pärib too teine tema varandusegi.
III PEATÜKK
Nüüd puri lotendamas tuules, rool ammugi ei sõna kuule, on aerud purunenud rajus, laev abituna tõuseb, vajub.
Et Sinu tähelepanu virgena hoida, olen ma selle tähtsa jutustuse peatükid varustanud riimitud ning vabavärsis motodega, millesse kätketud loova ande jõud suudab tugevamini kütkestada kui minu nõrk sulg. Ülaltoodud värss vihjab õnnetule laevurile, kes hulljulgelt vabastas kinnitusköitest purjeka, mida ta ei osanud juhtida, ja lükkas selle keset jõevoogusid. Ükski koolipoiss, kes ülemeelikusest ja uljusest saab hakkama samasuguse järelemõtlematu tembuga, ei võiks tugevas voolus triivides tunda end täbaramini kui mina, leides end ilma kompassita purjetamas eluookeanil.
Mu isa oli raiunud katki sideme, mida tavaliselt peetakse ühiskonnas kõige tugevamaks, ja sellise ootamatu kergusega lasknud mul nagu mingil heidikul isamajast lahkuda, et see kummaliselt kahandas mu usku oma isiklikesse võimetesse, mis mind seni oli toetanud. Isegi too ilus muinasjutuprints, kes kaluri pojaks muutus, ei võinud oma allakäiku valusamini tunda. Me kaldume oma suures enesearmastuses nii kergesti pidama kõiki hüvesid, millega jõukas elujärg meid hellitab, millekski lahutamatult meie isiku külge kuuluvaks, et avastus, kuivõrd tähtsusetud me oleme oma tegelike võimete hoolde jäetuna, tundub meile kirjeldamatult alandav.
Kui Londoni kära mu kõrvus vaibus, manitses tema tornikellade kauge helin korduvalt: “Tule tagasi!” – nagu seda kunagi kuulis Londoni tulevane ülemlinnapea.14 Ja kui ma Highgate’i künkalt heitsin pilgu tagasi linna videvikku mähitud toredusele, tundus mulle, nagu jätaksin selja taha hubasuse, külluse, seltskondliku elu hurmad ja kõik tsivilisatsiooni rõõmud.
Kuid liisk oli langenud. Polnud ju kuigi tõenäoline, et hilinenud ja innutu nõustumine isa soovidega oleks kaotatud seisundi mulle tagasi toonud. Vastuoksa, vankumatu ja sihikindel, nagu isa oli, võis teda pigem tülgastada kui lepitada minu viibinud ning sunnitud alistumine tema soovile, et hakkaksin tegelema kaubandusega. Mulle tuli appi mu sünnipärane kangekaelsus, ning mu uhkus sosistas, et oleksin küll armetu kuju, kui juba jalutuskäik nelja miili kaugusele Londonist suudaks minust välja tuulutada otsuse, mis oli küpsenud kuuajase tõsise järelemõtlemise tulemusena. Ka heitis mu väljavaadetele sära lootus, mis kunagi ei hülga noori ja julgeid. Isa kavatsus mind pärandist ilma jätta ei saanud ometi tõsine olla, kuigi ta oli seda nii kõhklematult kuulutanud. Küllap ta lihtsalt pani mu iseloomu proovile: kui ma selle kannatlikult ja kindlameelselt läbi teen, tõstab see mind tema silmis ja viib meie tüliküsimuse sõbralikule lahendusele. Ma isegi otsustasin mõttes, kui kaugele ma järeleandmistes lähen ja millistes kujuteldava lepingu punktides endale kindlaks jään. Lõpptulemusena pidin oma arvestuste järgi kõik pojaõigused tagasi saama, makstes vastuhaku lunastamiseks ainult väikest trahvi mõningate näiliste järeleandmiste näol.
Praegu aga olin iseenda isand ja kogesin sõltumatust, mis täidab noort rinda ühtaegu erutava rõõmu ning kartusega. Mu kukkur, mis polnud küll kaugeltki pungil, võimaldas siiski rahuldada kõiki reisija vajadusi ja soove. Bordeaux’s elades olin harjunud olema iseenda teener, mu hobune oli puhanud, noor ja tuline, ja peagi sai mu ergas meeleolu võitu kurbadest mõtetest, mis valdasid mind teekonna algul.
Oleksin meelsamini rännanud mööda rohkem vaatamisväärsusi pakkuvat teed või läbi huvitavamate maakohtade. Paraku oli põhja maantee selles suhtes tol ajal – ja on võib-olla veel praegugi – erakordselt vaene. Ma ei usu, et kusagil mujal Britannias võiks läbi sõita nii pika tee
Ripponi kannused – eriline liik kannuseid, mille tootmise poolest oli kuulus Ripponi linnake Yorkshire’is (Põhja-Inglismaal).
Vana inglise muinasjutt kõneleb vaeslapsest Dick Whittingtonist, kes kavatses Londonist lahkuda, ent kuulis kutsuvat kellahelinat ja pöördus linna tagasi. Hiljem sai ta Londoni ülemlinnapeaks.