Risk. C. K. Stead
the polish club, kensington
proloog
the polish club, kensington
Oli 2002. aasta september ning Edela-Prantsusmaad olid tabanud tormid ja üleujutused. Nîmes’i lennujaam, kust Sami ja Letty lend väljuma pidi, oli endiselt suletud. Letty oli Sami hiljuti avastatud prantslannast tütar. Samist vilunuma internetikasutajana oli tema hankinud neile AirEire’i lennupiletid Nice’ist Lutonisse. Sam pakkus, et kui Letty ema Simone (kes ei olnud kunagi olnud tema abikaasa), nad Uzèsist Avignoni sõidutaks, läheksid nad sealt edasi Nice’i rongiga. Aga Simone otsustas, et üleujutused tähendavad kriisiolukorda ning ta sõidutab nad päris kohale.
Seda ta tegigi, viis nad õigeks ajaks kohale ja oligi lennujaama hüvastijättude aeg: esmalt Simone ja Letty, ema ja tütar, teineteisega väga lähedased ja kuidagi prantslaslikult ülevoolavad – palju mwa mwa’sid, vasakule ja paremale, ning siis au’voir1 ja à la prochaine2, seejärel Sam ja Simone, kunagised armastajad, kes olid ammu lahku ja kumbki oma teed läinud ning tundsid nüüd kohmetust, isegi piinlikkust ja ebamugavust. Samil oli keelel nii palju vastuseta jäänud küsimusi.
Ja siis oli seal veel Jean-Claude, mahajäetud boyfriend mustades nahkrõivastes, kes ennast haletsedes nende ümber luusis. Kas Letty ei kavatse temast üldse välja teha? Jah, kuni viimase hetkeni – enne turvaalale jõudmist neiu siiski leebus pisut, astus vanemate pilkude all tema juurde ning suudles teda esmalt ühele, siis teisele põsele, ent vaevu riivas neist kumbagi, – misjärel Sam nägi, kuidas tüdruk noormehele sõrmeviibutuste ja noogutuste saatel ütles, et nende vahel on kõik läbi, Letty läheb oma eluga edasi ja Jean-Claude peab tegema sama.
AirEire’i eeliseks peeti selle odavust, aga arvestades ümberregistreerimise tasu ja seda, et Letty pagas ületas paari grammi võrra lennukompanii kehtestatud mõistusevastaselt väikest piirmäära, läksid selle piletid kokkuvõttes maksma tavalennu omadest rohkem. Seda võis ette arvata, ning tegelikult polnudki valikut – Letty oli pidanud võtma selle, mis saada oli. Nii hankis ta neile kallima hinna eest kilukarbikogemuse.
Sam ei põdenud reisiärevust, ent teda häiris, et nii suur hulk inimesi ja pagasit tuubiti lennukisse, mis nägi välja, nagu oleks see ostetud mingi läbikukkunud Ida-Aafrika riigi pankrotistunud lennufirmalt, seejärel üle võõbatud, justkui üritades reisijaid veenda, et lustlikud värvid võidavad gravitatsiooni. Banaanipalmide lehed (vist) olid muudetud ebaloomulike mõõtmetega ristikheinalehtedeks, tiiva kohal oli torukübarat kandev tohutu „väike roheline mees” ja lennuki kerel luuletus:
Saarele kesk vett
koos temaga lendaks ma.
Pardale minnes tundis Sam – või vähemalt arvas end tundvat – üle kõige või kõigele vaatamata diislilehka, viimaste mägilavendlite lõhna, samuti ehk õhkõrna eukalüptihõngu.
Nad istusid oma kohtadele ning sellal, kui armsalt hingeldavas iiri-inglise keeles edastati „ebatõenäolise hädaolukorra” rituaalsed hoiatused ja juhised, võttis Sam pea klaarimiseks ja mõtete kogumiseks kotist välja raamatu. Alphonse Daudet’ „Lettres de mon moulin”4.. See kuulus programmi, mille Letty oli talle koostanud prantsuse keele täiendamiseks. Tütar oli koguni veennud Simone’i varem lahkuma, et nad saaksid Uzèsi ja Nice’i vahel pisikese kõrvalepõike teha ning heita pilgu kivisel mäeveerul Daudet’ kuulsale veskile, kus ta oli oma jutud kirjutanud, ning sõita ka läbi Tarasconi, Daudet’ donkihotliku kangelase Tartarini5 kodu.
Lennuki hoovõtt oli pikk ja aeglane – kolisev ja logisev sõit piki lõputuna näivat rada, vasakul meri, paremal valgete korterelamute taga mäed, ning seejärel tükk aega hiljem, peaaegu liiga hilja, õhkutõus kõrgele üles, külg vasakule, mere poole kaldu, aeglase laia kaarega üha kõrgemale, tohutu ring, mis täitis lennukiaknad sinise ja valgega – tillukesi aluseid täis pikitud ja kiiluveega murtud sinine – ning AirEire’i lend 6337 saavutaski täiskõrguse, võttis suuna loodesse, Londoni poole. Ja siis langesid otse nende all Ranniku-Alpide kaljude kipras ja kurdus näod paariks minutiks Vahemere hägustesse kahvatusinistesse ja tumedatesse türkiistriipudesse, kuni mägede ja mere vahel laius terrakotarannik, mille moodustasid Nice ja Côte d’Azur.
Sam, kes oli koolis „õppinud” prantsuse keelt ja siis enamiku sellest piskust unustanud, tuletas meelde Daudet’ lugu M. Séguini kitsest – „La chèvre de M. Séguin”. See kena väike loomake (jutu toon oli kerge ja kits rääkis vabalt prantsuse keelt) tahtis nii meeleheitlikult vabaks saada, et ei teinud välja ühestki peremehe hoiatusest hundi ja tolle söödud kitsede kohta ning põgenes lukus laudast akna kaudu. Nii nägi ta jälle mägesid, maitsvaid rohuaasu, siniliiliaid ja verevaid sõrmkübaraid ning vilkalt vulisevaid ojasid ja nautis sealset vabadust – kuni tuli hunt. Siis (Samile meenus see kooliajast, ent ta mõtles sellele nüüd, otsekui peituks siin hoiatus inimestele, kes tahaksid murda välja oma tavaelu kindlusest vabadust otsima) asus pisike vapper valge kits oma nõrkade sarvedega võitlusse hundi vastu, ja hoidis teda endast eemal koidikuni, mil loomake viimaks verise ja kurnatuna kokku varises ning nahka pisteti.
Ta valib selle loo. See teeks uue tekstiga alustamise lihtsaks. Ta luges aeglaselt, kontrollides võõraid sõnu sõnaraamatust ja kommentaaridest. Ta jõudis kohani, kus kits kuulis selja taga lärmi, „C’était le loup” – see oli hunt – ja sulges silmad.
Maandumine Lutonis meenutas pigem allaprantsatamist kui sujuvat liuglemist ning kutsus esile kilude ärevad hõiked, närvilise naeru ja pilkava käteplagina. Kuni töötajad, kes pidid kähku uued lendajad peale võtma ja tagasi sõitma, neid tagant kiirustasid, pani Sam vaimu valmis järgmiseks tõkkeks. Ilma Euroopa Liidu passita, millega tema prantslannast tütar häirimatult takistused läbis, peab tema näitama oma Uus-Meremaa uruwhenua’d6 ja seisma silmitsi küsimusega: „Mis on teie reisi eesmärk?”
Kord oli ta vastanud: „Reis ongi eesmärk.” Küsijaks oli olnud pleekinud umbra karva turbanis sikh ja teravmeelne vastus ei kiirendanud läbipääsu. Sam oli pidanud kõrvale astuma, et temaga tegeleks hiljem mõni kõrgem ametnik. Kas elavas (või alles hiljuti surnud) mälus ei olnud Saksamaaga olnud mitte sõda – koguni kaks sõda? Ja kui vastas tõele, et me kõik oleme „edasi liikunud”, nii et toona valitud pooltel ei ole praegu enam tähendust, miks siis see naine, T. M., oli ikka veel Uus-Meremaa tähtsaim nina? Ta oli kõik selle Lettyga kord juba läbi teinud ja teadis, et tütar ootab teda närviliselt teisel pool, andes märku – jah, seal ta juba oligi, sõrm huulil ja anuv ilme ütlemas: „Palun, ära!”. Polnud just parim hetk oma lemmikteema arendamiseks.
„Mis on teie reisi eesmärk, mister Nola?” Seekord oli küsitleja eurooplane nagu ta isegi – küllap puhas kahvatu inglane või anglokelt, ebameeldiv ja hundilike kavatsustega.
Samal ajal, kui Sam kirjeldas, vaevaliselt ja mitteründaval toonil, oma „praegust olukorda”, et tema pass on „ülevaatamisel” ja et tal on ajutine luba töötada Interbank Americas, selgitas tema hämar teine mina, et ta on pagenud Monsieur Séguini laudast, et maitsta vabadust ja mägirohtu…
Aga hunt ei kuulanud. Need tapjasilmad olid järjekorras juba järgmise kallal – kahe pisikese lapsega tumedajumeline paar, ärevil ja liimist lahti.
„Järgmine.” Tempel maandus Sami uruwhenua’sse.
„Head jahti,” lausus ta Letty poole suundudes üle õla.
Tüdruk embas ta käsivart ja andis sellele kerge noomiva müksu.
„Ma ei teinud midagi,” ütles ta vastuseks.
„Sinu nägu,” sõnas Letty.
„Ma ei saa sinna midagi parata.”
„Saad küll.”
„Aga inimene, kel käes on üürike ja kasin võim…” 7 sõnas Sam.
„Vaata neid,” kostis tütar, osutades soomusvestides ja automaatidega relvastatud politseinikele. „Nemad peavad tõsiste asjade pärast muretsema, nii et sina võiksid näidata mingitki alastust ja mitte tühjast tüli
„Nägemiseni.” – pr. k. (Siin ja edapidi tõlkijate või toimetaja märkused.)
„Järgmise korrani.” – pr. k.
William Butler Yeatsi luuletuse „To An Isle in the Water” viimased kaks värssi.
Alphonse Daudet, „Lettres de mon moulin” (1869). Eesti keeles: „Kirjad minu veskilt”. Tlk Malle Talvet. Avita 1999.
Viide Daudet’ romaanile
Pass – maoori k.
Tsitaat William Shakespeare’i näidendist „Mõõt mõõdu vastu”. Tlk. Georg Meri, W. Shakespeare. Kogutud teosed IV, Eesti Riiklik Kirjastus 1960, lk 554.