Risk. C. K. Stead
– seda ütles ta öösel kella kolmesele pimedusele. Ta üritas olla Edith Piaf ega kahetseda midagi, koguni laulis seda pala11 endamisi hämaras, oodates kõnniteeserval järgmist autot, järgmist musta tiksuvat taksot Gloucester Terrace’il.
Seda kõike – muundumise valu, perekonnast ja sõpradest lahkuminekut, hirmuäratavat avastust, et ta peab kõigega ise hakkama saama (ehk siis poes käima, süüa tegema, koristama, pesema, triikima, samuti töötama) – läbis mingi habras meeliülendav sähvatus. Oli teinegi, sama õhkõrn lootusekiir – ehkki ta ei teadnud, mis lootust see kiir talle andis.
Esimesel kolmel-neljal nädalal Londonis tabas teda ängi, enesesüüdistuste ja kahetsuse laviin, mistõttu, teadmata, et ees on paremad ajad, võinuks ta vabalt alla anda ja koju naasta. Ta oli leidnud ajutise töökoha valdkonnas, mida nimetati „dokumentatsiooniks” New Zealand House’is Haymarketil ja otsis õigusalast tööd, mis vastaks tema kvalifikatsioonile, kui nägi kuulutust ja kandideeris ametikohale Interbank America Londoni harus. Nad tahtsid juristi just sellise ärilise taustaga, nagu tal oli, ning kuulutus kubises tavalistest jubedatest imperatiividest, mida varjati sõbralike ennustuste taha: „Te hakkate töötama suurklientide maaklerteenuste ja finantsgruppide aktsiatega… Te hakkate pidama läbirääkimisi müügitingimuste üle ja tegema koostööd eri jurisdiktsioonide reguleerijatega… Te loote lähedased töösuhted aktsiamaaklerite ja juhtkonnaga…”
Toimus rida tööintervjuid, ükski neist ei tõotanud selget edu ega kuulutanud ka läbikukkumist. Ta oli järjekordselt tagasi kutsutud, vähemalt näiliselt tähtsale vestlusele Reuben Levesoniga, mehega, kellest saaks töölevõtmise korral tema ülemus.
Ta lahkus Gloucester Terrace’ilt päikesepaistel ja väljus pikal eskalaatoril uuest Canary Wharfi jaamast (massiivne ja ilus, iidsetele katedraalide tänapäeva vaste) tänavale, avastades end mustast taevast alla langevas paduvihmas. Selle lühikese ajaga, mis tal Interbank America hoonesse jõudmiseks kulus, sai ta läbimärjaks.
Boss, kes tundus Samist kümme aastat noorem, sirutas käe. „Reuben Leveson – Reuben,” ja nad surusid kätt. „Ma ütlen teile Samuel, kui sobib.”
„Sam.”
„Sam? Veel parem. Võtke istet.”
Ta läks korraks välja ja naasis rätikuga. „Võtke. Te näete välja nagu uppunud part.”
Sam kuivatas end vilkalt ja krabistas dokumente otsides portfellis.
„Ärge nende pärast muretsege. Kohvi?”
Nad viibisid külaliste vastuvõturuumis, kus olid mugavad Skandinaavia toolid ja madalad lauad, väike turge näitav ekraan ja suurem telekonverentside jaoks ning aken maalilise vaatega väljakule. Nad rääkisid veidi aega olmeteemadel, kuidas Londonis korterit leida, kuidas Sam siia üldse sattus – kas ta oli siin esimest korda, ja sellest, kuidas linn tema meelest kahekümne aastaga muutunud on. Sam oletas, et sel hetkel uuriti, milline ta töökaaslasena olla võiks, mitte kui asjatundlik ta oma erialal on. Kuna talle Reuben Leveson meeldis, tundis ta end vabalt ja lootis, et ta jätab endast soodsa mulje.
„Te huvitate meid kui ärijurist,” ütles Leveson. „Tegeleksite peamiselt lepingutega. Teie tööintervjuud läksid hästi.”
„Kas tõesti?”
„Teie meelest siis mitte?”
„Ma ei olnud kindel. See on küll hea uudis.”
„Ei, need läksid hästi.” Ta heitis pilgu paberikuhjale. „Teie soovitajad nimetavad teid ülipõhjalikuks.”
„Mul on hea meel.”
„Kas neil on õigus?”
„Jah, kardan küll.”
„Tähendab… mida?”
„Lihtsalt halb nali tegelikult. Ülipõhjalik on igava sünonüüm. Võib olla.”
„Kas te olete valmis olema igav?”
„Jah, olen.”
„Kas te olete näinud maaklerite korruseid?”
Sam ei olnud ning nüüd neid talle näidati – või pigem, näidati ühte, aktsiate korrust, kus kaubeldi aktsiate ja derivatiividega. Kaks ülejäänud korrust, võlakirjade ja toormete omad, nägid välja üsna sarnased.
Korrus oligi üks suur põrand – terve hoone tasand ilma igasuguste vaheseinteta, avar kui jalgpalliväljak ja täidetud lauaridadega. Iga laua taga istus aktsiamaakler ja jõllitas Bloombergi ekraane, vähemalt kolme, vahel lausa viite. Seintel rippuvad kellad näitasid eri ajavöönditesse kuuluvate maailma suurturgude aegu New Yorgis, Tokyos, Hongkongis, Sydneys. Hooti tekkis korruse mõnes osas elevus, kaks-kolm inimest seisis ühe töötaja taha, kõik silmitsesid ekraani, mujal istusid aktsiamaaklerid, kes enamjaolt tundusid Samile olevat väga noored, lobisedes oma kohtadel.
Sami tutvustati Tom Rolandile, kes oli teistest paar aastat vanem, pärit veel sellest ajast, mil korrus oli tähendanud tohutut ruumi täis numbreid hõikuvaid, märguandeid viipavaid ja telefoni röökivaid inimesi.
„Tom on veidrik,” selgitas Reuben, kui nad edasi läksid. „Tema vanuses ei peaks keegi enam aktsiatega kauplema. See on tervisele kahjulik. Aga ta ei taha siit edasi liikuda ja temaga on seotud mingi ebausk. Mul on tunne, et juhtkond arvab, et kui nad ta vastutahtsi teise kohta üle viivad, variseb terve süsteem kokku. Väljaspool kontorit on ta luuletaja – räägitakse, et päris hea. Siin on ta ettevaatlik, ent kindel – ei eksi kunagi.”
Ning alles Samile lifte näidates küsis Reuben: „Millal te tahaksite alustada?”
Simone’i esimese abielu jooksul sündis kaks last – Leticia (Letty), keda peeti Gustavi omaks, ja Marie, kes kahtlemata oligi Gustavi oma. Nende abielu mõranedes tunnistas Letty emale, et ei ole end iial Gustavi tütrena tundnud. Vastus oli ootamatu, ent mitte vastumeelne. „Sa tunned nii,” vastas Simone, „sest sa ei olegi tema tütar. Su isa on üks mees, kellesse ma Londonis armusin – uusmeremaalane.”
Simone abiellus uuesti ja sai veel ühe lapse, Hélène’i. Kolm tütart kolmelt isalt. Uus perekond elas otse Uzèsi linna serval, Nîmes’ist põhjas ja Avignonist läänes. Lettyle meeldis seal ning talle meeldis ka tema uus kasuisa Georges Clairmont, Saint-Maximini külakooli õpetaja. Aga mõte otsida ühel päeval üles oma tõeline isa ja kohtuda temaga, uusmeremaalase Sam Nolaga, oli idanema pandud. Meditsiiniõpingute järel Pariisi Ülikoolis läks ta residentuuri Londonisse Great Ormond Streeti lastehaiglasse ja sai pühendada enamuse vabast ajast oma „pärisisa” (nagu London õpetas teda ütlema) otsingutele. Päästearmee abiga sai ta jälile, et Sam on kolinud Londonist Aucklandi ja siis Londonisse tagasi. Nüüd uskus ta, et neil on määratud kohtuda – otsekui selle vältimatus johtuks mitte tema tahtest, vaid tähtedest.
Letty uuris välja, et Sam töötab Canary Wharfil Interbank Americas, ning sai teada, mida ta seal teeb. Ta läks vaatama seda hoonet ebaharilikus, Thatcheri ajal ja pärast seda kerkinud kandis, mis meenutas killukest Manhattanist või Chicagost, mille kraana oli üles tõstnud ja tervikuna, pilvelõhkujate ja kõige muuga tükkis Londoni Docklandsi maha pannud. Ta jälgis, kuidas töötajaid sisse-välja saalivad. Kord jälitas ta meest, kelle uskus olevat Sam Nola, ja seisis täiskiilutud Jubilee liini metroos tema kõrval. Ta järgnes Baker Streetil väljunud mehele Circle’i liini peatuseni ning jälgis teda järgmisse rongi rüsimas, kuid ise rohkem talle järele ei läinud. Tema meelest nägi mees kena välja. Kui see ikka oli tema isa, oleks Letty tahtnud teda tundma õppida ning ennast talle tutvustada.
Jõulud lähenesid. Tavaliselt veetis Letty need kodus perega, ent nüüd ei vaielnud ta vastu, nähes oma nime nende töötajate nimekirjas, kes peavad haiglasse tööle jääma. Jõuluvalve sisaldas pikki öötunde tööl, kui samas ei toimunud seal eriti midagi. Ühel noist öist asus ta visandama kirja Sam Nolale. Ta kirjutas hoolega, ja kirjutas jälle ümber. Oli tähtis, et kiri isa eemale ei peletaks.
Jõulud olid Samile halb aeg, hullem, kui ta endale seda teadvustada julges. Päevad muutusid lühemaks, kõikjal särasid lambid ja Regent
Viide Edith Piafi laulule „