Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski
pärast, mida ma enese juures viimasel ajal tähele panen ja mis takistab elamist ning elu selget vaatlemist, millele juba tähelepanu on juhtinud üks sügavamõtteline kriitik, arvustades põlglikult minu viimast jutustust.” Nõnda mõteldes ja muretsedes jäin ometi sinna istuma, sest haigus andis end ikka enam ja enam tunda, nii et minul viimaks koguni tahtmist polnud sellest soojast ruumist lahkuda. Võtsin kätte Frankfurdi ajalehe, lugesin paar rida ja jäin tukkuma. Sakslased mind ei häirinud. Nad lugesid ja suitsetasid, aga harva sekka, nii iga poole tunni tagant, rääkisid üksteisele katkendlikult ja tasa mingi uudise Frankfurdist, mõne nalja või teravmeelsuse, mille oli välja mõtelnud kuulus saksa naljahammas Saphir, seejärel aga jätkasid nad lugemist kahekordistunud rahvusliku uhkusega.
Tukkusin umbes pool tundi ja ärkasin tugevast külmavärinast. Nüüd pidin ilmtingimata koju minema. Momendil aga peatas mind veel korraks tumm stseen, mis selles ruumis aset leidis. Olen juba maininud, et see vanamees oma toolil istet võttes otsekohe suunas pilgu kuhugi enda ette ega pööranud silmi enam terve õhtu vältel mujale. Olin minagi vahel sattunud selle absurdselt püsiva ja mitte midagi eristava pilgu alla: oli olnud ääretult, lausa talumatult ebamugav ning ma olin siis ikka nii ruttu kui võimalik püüdnud kohta vahetada. Nüüd oli vanamehel ohvriks keegi väike, ümar ja äärmiselt korralik, kõvaks tärgeldatud kõrge kraega ja punase näoga sakslane. Nagu hiljem teada sain, oli see keegi Adam Ivanõtš Schultz, Riiast sissesõitnud kaupmees ja Mülleri hea sõber, kes aga seda vanameest ja paljusid teisigi külalisi veel ei tundnud. Mõnuga „Dorfbarbier’i” lugedes ja oma punši juues märkas ta pead tõstes äkki, et vanamehe pilk oli temale suunatud. See talle ei meeldinud. Nagu kõik „auväärsed” sakslased, oli Adam Ivanõtš väga hell ja kergesti solvuv inimene. Talle tundus imelik ja solvav, et teda nii hoolimatult ainiti vahitakse. Mahasurutud meelepahaga pööras ta oma pilgu ebaviisakalt külaliselt kõrvale, pomises midagi endamisi ja varjas end siis vaikides ajalehega. Ta ei pidanud ometi kuigi kaua vastu ning piilus juba paari minuti pärast uurivalt oma ajalehe tagant: ikka seesama ainiti vaatamine, sama abstraktne otsavahtimine. Adam Ivanõtš vaikis seegi kord. Aga kui see kõik kolmandat puhku kordus, siis sai ta vihaseks ja leidis, et tema kohus on oma väärikust kaitsta ja nii auväärse publiku ees mitte lasta maha teha ilusat Riia linna, mille esindajaks ta ennast ilmselt pidas. Kannatamatu liigutusega viskas ta ajalehe lauale, nõnda et kolksatas kepp, mille külge ajaleht oli kinnitatud, ning hakkas näost tulipunasena väikeste hõõguvate silmadega omakorda põrnitsema tüütut vanameest, leegitsedes väärikusest, punšist ja ambitsioonidest. Paistis, nagu oleksid mõlemad, nii sakslane kui ka tema vastane, püüdnud teineteist ületada oma pilgu magnetilise jõu poolest, ning oodanud, kumb neist enne häbenema hakkab ja silmad maha lööb. Ajalehekepi kolksatus ja Adam Ivanõtši iseäralik asend köitsid kõikide külastajate tähelepanu. Otsekohe loobuti senisest tegevusest ja hakati tähtsa, sõnatu uudishimuga mõlemaid vastaseid jälgima. Asi muutus lausa koomiliseks. Kuid punetava Adam Ivanõtši väljakutsuvate silmakeste magnetism läks raisku. Millestki välja tegemata jätkas vanamees vihasele härra Schultzile otsavaatamist ja kindlasti ei märganudki, et oli kõikide huviobjektiks muutunud, nagu oleks tema pea mitte maa, vaid kuu peal. Lõpuks katkes Adam Ivanõtšil kannatus ja ta prahvatas.
„Miks te vaatate mulle nõnda teravalt otsa?” hüüdis ta saksa keeles, hääl terav ja kriiskav ning näoilme ähvardav.
Vastane aga jätkas vaikimist, otsekui poleks ta küsimust mõistnud või koguni mitte kuulnudki. Adam Ivanõtš võttis nõuks vene keelt. rääkida
„Mina teilt küsima, miks teie vahite mind nii usinasti?” hüüdis ta raevunult. „Mina keisrikodas tuttav, aga teie ei ole tuttav keisrikodas!” lisas ta püsti karates.
Aga vanamees jäi täiesti liikumatuks. Sakslaste hulgast kostis pahameeleavaldusi. Lärmi peale tuli sinna ka Müller. Nähes, milles asi seisab, ja arvates, et vanamees on kurt, kummardus ta lausa tema kõrva juurde.
„Härra Schultz palus teid mitte vaatama teda usinasti,” ütles ta võimalikult valju häälega, oma kummalisele külalisele teravalt otsa vaadates.
Vanamees heitis Müllerile masinliku pilgu ning äkki ilmus tema seni liikumatule näole mingi rahutu mõtte ja ärevuse tunnuseid. Ta hakkas end kiiresti liigutama, laskus ähkides kummargile, et võtta põrandalt oma peakate, haaras selle ja kepi, tõusis toolilt ja haleda naeratusega, vaese inimese alandliku naeratusega, keda aetakse minema talle eksikombel osaks saanud kohalt, valmistus toast lahkuma. Selles vaese, abitu vanamehe alandlikus kiirustamises oli nii palju haletsemisväärilist, nii palju seda, mis teinekord lausa südant ahistab, et kõik kondiitriäris viibijad, alates Adam Ivanõtšist, otsekohe oma arvamust muutsid. Oli selge, et see vanamees ei saanud kedagi solvata, taipas ta ju iga hetk, et teda võidi siit alati välja kihutada kui kerjust.
Müller oli hea ja kaastundlik inimene.
„Ei, ei,” sõnas ta, vanamehele heasoovlikult õlale patsutades. „Teie istuma! Herr Schultz aga väga palub teid teda mitte usinasti vaatama. Tema on keisrikodas tuttav.”
Ka sellest ei saanud vaeseke aru. Hakkas veel enam sekeldama, kummardus, et tõsta üles kübarast väljakukkunud kaelarätik, vana ja auklik sinine kaelarätik. Siis hakkas ta kutsuma oma koera, kes lamas liikumatult põrandal ja nähtavasti magas raskelt, pea käppade vahel.
„Azorka, Azorka!” hüüdis ta väriseval vanakesehäälel. „Azorka!”
Azorka ei liigutanud.
„Azorka, Azorka!” kordas vanamees anuvalt ja puudutas koera kepiga, kuid see jäi oma endisesse asendisse.
Vanamees pillas kepi maha. Kummardus, laskus põlvili ja tõstis mõlema käega üles Azorka pea. Vaene Azorka! Ta oli surnud. Oli surnud vaikselt oma peremehe jalgade ees, võib-olla vanadusest, aga võib-olla ka nälga. Vanamees silmitses teda tükk aega lausa rabatuna, nagu ei mõistaks ta veel, et Azorka on surnud; kummardus siis tasa äsjase sõbra ja teenri poole ning surus oma kahvatu näo vastu seda surnud pead. Valitses vaikus. Meie kõik olime liigutatud… Viimaks tõusis vanake üles. Ta oli näost kaame ja värises kui palavikus.
„Võib teha topis,” sõnas kaastundlik Müller, et vanameest kuidagi lohutada. „Võib teha hea topis. Feodor Karlovitš Krüger hästi tegema topis; Feodor Karlovitš Krüger on suur meister tegema topis,” kinnitas Müller, võttis põrandalt kepi ja ulatas vanamehele.
„Jah, mina hästi tegema topis,” kinnitas härra Krüger tagasihoidlikult, nüüd ise esile astudes. See oli pikk ja kõhetu abivalmis sakslane punaste juuksekahludega ja prillidega kongus ninal.
„Feodor Karlovitš Krügeril on suur talent tegema kõik suurepärased topis,” lisas Müller, olles oma plaanist vaimustusse sattunud.
„Jah, minul on suur talent tegema kõik suurepärased topis,” kinnitas härra Krüger uuesti, „ja ma teen teile ilma rahata teie koerakesest topis,” lisas ta suuremeelsusehoos.
„Ei, mina maksan teile, et teie tegema topis,” hüüdis Adam Ivanõtš Schultz raevukalt, veel punasem kui enne, omakorda suuremeelsusest leegitsedes ja süütult ennast kõigi õnnetuste põhjuseks pidades.
Vanamees kuulas seda kõike, ilmselt mitte millestki aru saades ja ikka veel kogu kehast värisedes.
„Ootama, ootama! Jooge üks klaas head konjak,” hüüdis Müller, nähes, et salapärane külaline tahab ära minna.
Toodi konjak. Vanamees võttis masinlikult klaasi, kuid tema käed värisesid ja enne kui ta jõudis klaasi suu juurde tõsta, oli pool maha loksunud. Ta pani klaasi kandikule tagasi, ilma et oleks tilkagi joonud. Näol antud olukorras sobimatu naeratus, väljus ta seejärel kondiitriärist kiirel, ebaühtlasel sammul, jättes Azorka lamama sinna, kus ta oli. Kõik seisid imestunult; kostis üksikuid hüüatusi.
„Schwere Not! Was für eine Geschichte! 1” arutasid sakslased üksteisele otsa vaadates.
Jooksin vanamehele järele. Mõni samm kondiitriärist eemal käänas paremale poole üks kitsas ja pime suurte majadega tänav. Miski otsekui tõukas mind tagant, et vanamees oli just sinna läinud. Selles tänavas oli teine maja paremat kätt ehitamisel ja tellingutest