Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski
et ühe aasta jooksul võib läbi elada kümme aastat, ja selle ühe aastaga kümme aastat oli läbi elanud ka minu Nataša. Meie vahel haigutas nüüd igavik… Mäletan, et istusin tookord koos vanakestega, vaikisin ja muljusin hajameelselt oma kübara juba niigi muljutud servi. Istusin ja ootasin ei tea miks, millal tuleb Nataša. Mu ülikond oli vilets ja istus halvasti; mu nägu oli sisse langenud, kõhnunud ja kollaseks värvunud, kuid siiski ei sarnanenud ma veel poeediga ja mu silmis ei leidunud ikka veel seda üllust, mille eest kunagi nii väga oli hoolt kandnud vana hea Nikolai Sergeitš. Anna Andrejevna vaatas mind varjamatu ning liiga kiirustatud haletsemisega ja mõtles endamisi:
„Ja sellest oleks peaaegu saanud Nataša peigmees. Issand halasta ja kaitse!”
„Ivan Petrovitš, kas tahaksite teed?” (Samovar kees laual.) „Ja kuidas te elate? Näete väga haiglane välja,” ütles ta mulle hädisel häälel, mida otsekui kuuleksin veel praegugi.
Ma nagu näeksin seda praegu: ta räägib minuga, kuid silmist paistab tal teinegi mure, seesama mure, mis tegi tusaseks ka vanameest, kes jahtunud teetassi juures istus ja oma mõtteid mõlgutas. Teadsin, et neile tegi suurt muret kohtuprotsess vürst Valkovskiga, mis oli neile halva pöörde võtnud, ja et neid oli tabanud uus ebameeldivus, mis oli Nikolai Sergeitši terviselegi mõjunud. Noor vürst, kelle pärast kogu see kohtulugu õigupoolest algaski, oli umbes viie kuu eest Ihmeneveid külastanud. Ihmenev, kes armastas oma kallist Aljošat kui lihast poega ja teda peaaegu iga päev meenutas, oli ta heal meelel vastu võtnud. Anna Andrejevna oli Vassiljevskojet meenutanud ja nutma puhkenud. Aljoša oli neid ikka sagedamini ja sagedamini külastama hakanud, muidugi isa teadmata. Aus, otsekohene ja siiras Nikolai Sergeitš oli vastumeelselt loobunud igasugusest ettevaatusest. Tema õilis uhkus ei lubanud tal mõteldagi sellele, mida ütleb vürst, kui saab teada, et tema poeg on jällegi olnud Ihmenevite majas külaliseks, ja mõttes põlgas Nikolai Sergeitš kõiki tema rumalaid kahtlustusi. Kuid vanamees ei teadnud, kas tal leidub jõudu taluda vürstilt uusi solvanguid. Noor vürst hakkas neid külastama peaaegu iga päev. Vanadele meeldis olla temaga koos. Ta istus nende juures terved õhtud ja kaugelt üle kesköö. Muidugi sai tema isa viimaks kõigest sellest teada. Selle tagajärjeks oli kõige alatum keelepeks. Vürst solvas Nikolai Sergeitšit õudse kirjaga ikka endisel teemal ja andis pojale karmi korralduse, et ta ei tohi Ihmeneveid külastada. See juhtus kaks nädalat enne seda, kui mina neile külla läksin. Nikolai Sergeitš oli kohutavalt masendatud. Kuidas? Tema õilsat, süütut Natašat seostatakse jällegi selle räpase laimuga, selle alatusega! Neiu nime oli teotavalt suhu võtnud inimene, kes oli teda ka varem solvanud… Ja see tuli kõik jätta karistamata… Esimestel päevadel ei tõusnud Nikolai Sergeitš meelekibeduses voodistki. Seda kõike ma teadsin. Kogu see lugu sai mulle üksikasjades teatavaks, kuigi ma, haige ja löödud, polnud viimasel kolmel nädalal nende juures käinud, vaid olin lebanud kodus. Ma ei teadnud veel… ei! Tol korral ma üksnes aimasin, teadsin, aga ei uskunud, et peale selle loo on ka neil nüüd midagi, mis peaks neid häirima üle kõige maailmas, ja vaatasin neid piinava valuga. Tõesti, ma tundsin piina; ma ei julgenud mõistatada, ei julgenud uskuda ja püüdsin kõigest jõust seda saatuslikku tundi edasi lükata. Kuid ma olin selleks siia tulnudki. Mind nagu kisti tol õhtul nende poole.
„Jah, Vanja,” lausus vanamees äkki nagu ärgates, „kas sa olid haige? Miks ei ole sind kaua näha olnud? Olen sinu ees süüdi, olen sind juba ammu külastada tahtnud, aga pole ikka saanud…”
Ta vajus jälle mõtteisse.
„Ma ei olnud terve,” vastasin.
„Või ei olnud terve!” kordas ta umbes viie minuti pärast. „Nojah, ei olnud terve! Rääkisin sulle tookord, hoiatasin aga sa ei võtnud mind kuulda! Ei, vennas Vanja: muusa on juba vanast ajast kükitanud näljasena pööningul ja kükitab seal edasi. Nii see on!”
Jah, vanamehel oli paha tuju. Kui tal ei oleks olnud oma haava südames, poleks ta hakanud minuga ka näljasest muusast rääkima. Ma uurisin ta nägu: see oli kollaseks muutunud, tema silmist aga paistis mingi arusaamatus, mingi mõte küsimusena, mida ta lahendada ei suutnud. Ta oli kuidagi tormakas ja ebatavaliselt sapine. Anna Andrejevna heitis talle rahutuid pilke ja vangutas pead. Kui Nikolai Sergeitš meist ära pöördus, nookas Anna Andrejevna mulle märku andes tema poole peaga.
„Kuidas on Natalja Nikolajevna tervis? On ta kodus?” küsisin Anna Andrejevnalt.
„Kodus, kallike, kodus,” vastas Anna Andrejevna, otsekui oleks mu küsimus talle raskusi tekitanud. „Küllap tuleb varsti siia teid vaatama. See ei ole ju nali! Kolm nädalat pole näha! Aga ta on meil viimasel ajal niisugune – ei saa õieti arugi, missugune; ei terve, ei haige, Jumal teda teab!”
Ta heitis Nikolai Sergeitši poole kartliku pilgu.
„Mis? Tal ei ole viga midagi,” sõnas Nikolai Sergeitš vastumeelselt ja katkendlikult. „Ta on terve. Tütarlaps hakkab täiskasvanuks saama, ei ole enam laps, see on ka kõik! Kes neist aru saab, neist tütarlaste muredest ja kapriisidest!”
„Jah, muidugi kapriisid,” osatas Anna Andrejevna solvunud häälel.
Vanamees vaikis ja lõi sõrmedega laual trummi. „Jumal, kas tõesti on nende vahel midagi juhtunud?” mõtlesin kohkunult.
„Mis siis teie pool ka kuulda on?” alustas Nikolai Sergeitš jälle. „Kas B. kirjutab ikka veel arvustusi?”
„Jah, kirjutab küll,” vastasin.
„Ah, Vanja, Vanja!” sõnas ta käega lüües. „Mis sellest kriitikastki!”
Uks avanes ja tuppa tuli Nataša.
VII peatükk
Tal oli käes kübar ja tuppa astudes pani ta selle klaverile; siis tuli ta minu poole ja ulatas mulle sõnagi lausumata käe. Tema huuled liikusid pisut; ta otsekui oleks tahtnud mulle midagi öelda, mingi tervituse, kuid ei öelnud midagi.
Kolm nädalat ei olnud me teineteist näinud. Vaatasin teda arusaamatuse ja hirmuga. Kuidas oli ta selle kolme nädalaga muutunud! Mu südant ahistas hirm, kui nägin ta sisselangenud, kahvatuid põski, nagu palavikus tursunud huuli, ja silmi, mis kiiskasid pikkade tumedate ripsmete alt palavikutules ja mingis kirglikus otsustavuses.
Jumal, kui ilus ta oli! Iial, ei varem ega hiljem, ei näinud ma teda sellisena, kui tol saatuslikul päeval. Kas oli tema see, seesama Nataša, see tütarlaps, kes vaevalt aasta tagasi minult silmi ei pööranud ja minu järgi huuli liigutas, kui kuulas minu romaani lugemist, ning kes nii lõbusalt, nii kergesti oli naernud ja naljatanud oma isa ja minuga tolle õhtusöögi ajal? Oli see seesama Nataša, kes seal, just selles toas, õhetades ja pead langetades oli mulle öelnud: jah?
Hakkasid helisema kirikukellad, kutsudes õhtusele palvusele. Nataša võpatas, ema aga tegi ristimärgi.
„Sa tahtsid minna õhtusele palvusele, Nataša. Juba lüüaksegi kella,” ütles ta. „Mine pealegi, Natašake, mine ja palveta! Ja siis saad jalutada ka. Mis siin toas ikka istuda! Vaata, kui kahvatu sa oled, nagu oleks keegi sind ära kaenud!”
„Ma… võib-olla… ei lähe täna,” sõnas Nataša aeglaselt ja tasa, peaaegu sosinal. „Olen… haige,” lisas ta.
„Parem oleks sul ikka minna, Nataša. Sa ju mõtlesid minna ja võtsid, näe, oma kübaragi. Palveta, Natašake, palveta, et jumal sulle tervist annaks,” püüdis Anna Andrejevna teda veenda, vaadates aralt tütre poole, nagu kardaks teda.
„Mis seal siis ikka, käi ära! Saad ka jalutada,” lisas vanamees, vaadates tütart samuti rahutult. „Ema räägib õigust. Ja Vanja saadab sind.”
Mulle tundus, nagu oleks libisenud üle Nataša huulte kibe muie. Ta läks klaveri juurde, võttis kübara ja pani selle pähe; tema käed värisesid. Kõik liigutused olid tal justkui ebateadlikud, nagu poleks ta ise üldse aru saanud, mida teeb. Isa ja ema vaatasid teda üksisilmi.
„Elage hästi,” sõnas ta vaevu kuuldavalt.
„Ah mu ingel, miks sa sedaviisi jumalaga jätad, ega sa ju kaugele minema pea! Aga saad vähemalt tuuleõhkugi, vaata, kui kahvatu sa oled! Ah, ma unustasin (kõik läheb mul meelest ära) – ma tegin