Vaht. Emile Zola
et jälle lendas üks partii korstnasse! Ja see oli juba neljas!”
„Ja-jah, ma tean, et neljas,” pomises mees. „Kurb, väga kurb…” Ning pööranud end naise hirmuäratava kehapaljastuse eest kõrvale, naeratas ta südamlikult tütardele. Nemadki heitsid ümbert pitssallid ja keebid: vanem tütar oli helesinises, noorem roosas kleidis. Ülearu vabameelsete kleitide lõiked ja ülekuhjatud kaunistused mõjusid väljakutsuvalt. Kahkja jumega Hortense, kelle nägu inetas emalt päritud liiga suur nina, mis andis sellele põlglik-ülbe ilme, oli äsja saanud kahekümne kolme aastaseks, ent nägi välja viis aastat vanem; kaks aastat noorem, sarnase näokujuga Berthe oli säilitanud lapseliku armsuse ja heleda jume, mis viiekümnendaks eluaastaks ähvardas muutuda samasuguseks maskiks, nagu kandis tema ema.
„Vaadake meid kolme!” hüüatas proua Josserand. „Ja jätke jumala pärast oma kirjutamine, see käib mulle närvidele!”
„Aga, kullake,” kostis mees rahulikult, „ma ju kirjutan panderollidele pealdisi.”
„No muidugi! Need õnnetud panderollid – kolm franki tuhande eest! Ega te ometi looda nende kolme frangiga oma tütreid mehele panna?”
Lambist kasinasti valgustatud laud oli täis laiu halle paberiribasid. Need olid trükiste panderollid, millele Josserand pidi kirjutama pealdisi ühe suure kirjastaja tellimusel, kellele kuulusid mitmed perioodikaväljaanded. Kuna kassiiripalgast ei piisanud, veetis ta öid tänamatu tööga, püüdes seda igati salajas hoida hirmust, et nende vaesusest võidakse teada saada.
„Kolm franki on ka raha,” vastas mees aeglaselt ja väsinult. „Need kolm franki võimaldavad lisada veel mõned lehvid teie kleitidele ning kostitada kookidega teisipäeviti käivaid külalisi.”
Samas kahetses ta ettevaatamatult väljaöeldud lauset, sest tajus, et oli tabanud naist otse südamesse, haavanud tema eneseuhkust. Naise paljad õlad hakkasid kuumusest hõõguma ning tundus, et otsekohe purskub välja vihane sõnavaling. Ent võtnud kokku kogu oma väärikuse, sai naine enesevalitsemise tagasi, pomisedes: „Oo, mu jumal… jumal küll!”
Heitnud seejärel pilgu tütardele, kehitas ta majesteetlikult oma hiigelõlgu – liigutus, mis otsekui öelnuks: „No kuulsite ise, milline tolvan!” Tütred noogutasid. Löödud pereisa pani sule kahetsedes käest ja avas ajalehe Temps, mille igal õhtul kontorist koju kaasa võttis.
„Kas Saturnin magab?” päris proua Josserand kuival toonil oma noorema poja järele.
„Juba ammu,” kostis mees. „Ma saatsin ka Adèle’i ära… Kas Léoni nägite Dambreville’ide juures?”
„Pagan võtku, ta ju lausa elab seal!” pahvatas naine pahameelt tagasi hoidmata.
Üllatunud isa päris naiivselt: „Ah nii, kas tõesti?” Hortense ja Berthe teesklesid, et ei kuule. Ometi nad muigasid, tehes näo, et uurivad haletsusväärses seisukorras kingi. Jutuainet muutes leidis proua Josserand uue põhjuse mehega riielda: ta oli ju palunud mehel ajalehe igal hommikul kaasa võtta, mitte jätta seda terveks päevaks korterisse vedelema nagu eile. Just eilses numbris oli kirjutatud kohutavast kohtuprotsessist ja see võinuks ju tütarde silma alla sattuda. Mehel puudub moraalist igasugune arusaam.
„Kas lähme nüüd magama?” küsis Hortense. „Kõht on ka tühi.” „Oh, ja minul ka!” kostis Berthe. „Ma lausa suren näljast.” „Mis nälg!” hüüatas proua Josserand nördinult. „Kas te siis seal saiakesi ei söönud? On alles tobud! Külas süüakse… Mina näiteks sõin.”
Ent tüdrukud ei jätnud jonni. Nemad tahtsid süüa. Emal ei jäänud muud üle kui koos nendega kööki minna, et vaadata, kas mingit söögipoolist on järele jäänud. Otsekohe asus isa vargsi töö kallale. Ta teadis suurepäraselt, et ilma nende panderollideta ei saaks nad endale midagi lubada. Just seepärast istus ta abikaasa põlgusele ja ebaõiglastele süüdistustele vaatamata aovalgeni kannatlikult oma salajase töö kallal, rõõmustades juba ette, et veel üks pitsiriba võib saada otsustavaks kasuliku partii leidmisel. Toiduga koonerdamisest tualettide ja teisipäevaste vastuvõttude kulude katmiseks ei piisanud, ning ta alistus märtrina oma kohustusele, kandes kulunud rõivaid, sel ajal kui ema ja tütred, lilled juustes, mööda võõraid salonge jooksid.
„No on siin alles hais!” torises proua Josserand kööki sisenedes. „Mõelda vaid, et sellele Adèle’i-lipakale ei saa kuidagi selgeks, et aken tuleb paokile jätta! Tema kardab, et köök jahtub hommikuks ära.”
Ta avas akna ning kitsast tagaõuest hoovas sisse jäist rõskust ja kopitanud keldrihõngu. Berthe’i süüdatud küünal heitis vastasseinale paljaste õlgade hiiglasliku varju.
„Ja mis siin üleüldse toimub!” jätkas proua Josserand nuhutades ja nina igasse räpasesse nurgatagusesse pistes. „Laud on juba kaks nädalat pesemata… Need on üleeilsed mustad taldrikud. Ausõna, lihtsalt vastik! Ja kraanikauss! Nuusutage, kuidas haiseb!”
Viha lausa lämmatas. Kuldkäevõrude kõlisedes lükkas ta riisipuudrist valgete kätega pesemata sööginõud eemale, ning lohistades erkoranži kleidi saba mööda rasvaplekkidega kaetud põrandat, komistas ta laua all vedelevatele köögiriistadele, määrides vaevarikka tööga omandatud peorõivad jäätmetega. Silma alla sattunud nüri nuga viis ta lõplikult endast välja.
„Homme hommikul ajan ta minema!” „Suur võit küll,” kostis Hortense rahulikult. „Niikuinii ei jää ükski siia pikemaks pidama. See on esimene, kes on kolm kuud vastu pidanud… Niipea kui satubki mõni korralikum, kes valge kastme valmistamise selgeks saab, laseb ta kohe jalga.”
Proua Josserand pigistas huuled kriipsuks kokku. Tõepoolest, ainult Bretagne’i kolkast tulnud räpane ja juhm Adèle suutis vastu pidada selles kodanliku alpuse taha varjunud viletsuses, kus tema rumalust ja räpakust ära kasutades teda poolnäljas hoiti. Oma paarkümmend korda oli teda tahetud leivapätsi pealt leitud kammi või kõhus kõrvetisi tekitanud jubeda raguu pärast minema saata; ent samas oli tulnud kavatsusest loobuda: uut oli raske leida, sest isegi vargaplikad keeldusid tulemast sellesse urgu, kus iga suhkrutüki üle ranget arvet peeti.
„Mina ei näe siin küll midagi söödavat!” pomises kapis tuhniv Berthe.
Riiulitel laiutas nukker tühjus, andes tunnistust perekonna võltsluksusest, mis lillede lauale paneku nimel sundis ostma kõige viletsamat liha. Näha polnud muud kui puhtaid kuldtriipudega portselantaldrikuid, hõbetatud, kuid juba kooruva käepidemega leivapuruharjakest ning kannukesi kuivanud äädika- ja õlijääkidega. Ei ühtki leivakoorukest, magustoidujääki, puuvilja, maiustust ega juustukübet. Näha oli, et Adèle’i igavesti rahuldamata nälg sundis teda kokku riisuma iga viimse kui taldrikule jäänud toidukübeme ja perekonna laualt ülejäänud kastmetilga.
„Ta on kogu järelejäänud küülikuliha nahka pistnud!” hüüatas proua Josserand.
„Ongi, ja ometi jäi ju üks seljatükk alles…” lausus Hortense. „Ah ei, see on siin! Ma imestasingi, kuidas ta julges… Ma söön selle ära. Mis sest, et külm.”
Berthe otsis midagi enda jaoks, ent tulutult. Lõpuks puutus talle näppu purk, kuhu ema oli pannud sõstramoosijäägid, et teha sellest oma teisipäevakülalistele siirupit. Ta valas endale pool klaasitäit, lausudes:
„Väga hea! Kuna muud pole, siis kastan leiba selle sisse!” Murelikuks muutunud proua Josserand vaatas teda karmil pilgul. „Ära häbene, vala siis juba klaas täis! Eks ma homme kostitan daame ja härrasid palja veega!”
Berthe’i õnneks katkestas epistli Adèle’i järjekordne pahategu. Teenijanna kuritegude jälgi otsides keerles proua kööki mööda ringi ning märkas korraga laual raamatut. See kutsus esile tõelise plahvatuse:
„See jälk olevus on minu Lamartine’i kööki toonud!” Tegemist oli „Jocelyni”1 köitega. Ta haaras selle kätte ja hõõrus puhastamiseks kaant, korrates üha, et oli kakskümmend korda keelanud Adèle’il raamatut ringi vedada ja selle peal majapidamisarveid kirjutada. Vahepeal leivatüki leidnud Berthe ja Hortense teatasid, et tahavad lahti riietuda, ning võtsid õhtueine
Lamartine, Alphonse de (1790–1869) – kirjanik, prantsuse romantismi esimesi ning tunnustatumaid lüürikuid. Poeem „Jocelyn” ilmus 1836. a. –