Vaht. Emile Zola
kaugele polnud härra Josserand veel kunagi läinud. Raevust hingeldav proua Josserand suutis endast välja pigistada vaid hüüatuse: „Mina, ah mina olen naeruväärne!”, kui avanes uks: tuppa astusid alusseelikutes ja ööjakkides Hortense ja Berthe, juuksed lahti kammitud, jalas toatuhvlid.
„Küll meie toas on külm!” kaebas Berthe lõdisedes. „Hambad lausa plagisevad. Siin on vähemalt õhtul köetud.”
Ja mõlemad nihutasid toolid veel jahtumata ahju juurde. Hortense’il oli näppude vahel küüliku seljatükk, mida ta hoolikalt näksis. Berthe kastis leivapalukesi siirupiklaasi. Tülist haaratud vanemad ei paistnud nende tulekut märkavatki ja jätkasid.
„Ah mina olen naeruväärne! Siis võtke teadmiseks, et ma ei taha enam naeruväärne olla! Löödagu mul või pea maha, kui ma veel lillegi liigutan, et neid mehele panna… Nüüd tegelege sellega ise! Ja püüdke olla vähem naeruväärne kui mina!”
„Tuhat ja tuline! Nüüd kui olete neid igal pool ringi vedanud ja kõikjal kompromiteerinud? Pange nad mehele või ärge pange – mul ükspuha!”
„Minul on veelgi rohkem ükspuha, mu härra! Mul on niivõrd ükspuha, et ma viskan nad tänavale, kui te mind nii kaugele ajate. Ja kui soovite, võite nendele järele minna, keegi teid kinni ei hoia… Oh issand, oleks see vast kergendus!”
Vanemate tülidega harjunud tütred kuulasid rahulikult pealt. Ööjakk õlgadelt maha libisenud, naaldusid nad seljaga veel leige ahju vastu ning jätkasid nosimist. Aplalt söövad poolpaljad, uniste silmadega neiud olid oma nooruses võluvad.
„Ilmaasjata tülitsete,” lausus Hortense viimaks toitu mäludes. „Ema kütab end üles ja isal on homme tööl halb. Minu arvates oleme juba nii suured küll, et ise endale peigmehed leida.”
Sellega võttis perekondlik stseen uue suuna. Kurnatud isa tegi, nagu asuks uuesti panderollide kallale. Ta pistis nina paberitesse, kuid kirjutada ei suutnud, sest käed värisesid. Ema aga keerles tuba mööda nagu lõvi puuris ning peatus äkki Hortense’i ees.
„Kui sa ennast silmas pead,” karjus ta, „siis oled sa tõeline lollpea! Su Verdier ei kosi sind iialgi!”
„See on juba minu asi!” kähvas neiu. Viis-kuus pretendenti põlgusega tagasi lükanud – väikeametniku, rätsepa poja ja teisedki noormehed, kellel polnud mingit tulevikuväljavaadet –, oli ta langetanud otsuse Dambreville’ide pool kohatud neljakümneaastase advokaadi kasuks. Too tundus asjaliku mehena, kes ilmselt jõuab kaugele. Ent häda oli selles, et Verdier elas juba viisteist aastat koos ühe armukesega, keda oli kvartalis harjutud pidama tema naiseks. Hortense’ile oli see hästi teada, kuid see ei häirinud teda sugugi.
„Mu laps,” lausus isa pead tõstes, „ma ju palusin sul loobuda mõtlemast sellele partiile. Sa ju tunned olukorda…”
Katkestanud kondi lutsutamise, kostis tütar ärritatult: „Ja mis siis? Verdier lubas ta maha jätta. Naine on ju igavene hani!” „Hortense, kas sul pole häbi niimoodi rääkida. See mees võib vabalt sinugi ühel päeval maha jätta ning pöörduda tagasi selle juurde, kelle ta sinu pärast hülgas.”
„See on juba minu asi!” kähvas neiu järsult. Berthe kuulas tähelepanelikult, kuigi talle oli teada kogu lugu, mille keerdkäike oli õega iga päev arutatud. Lisaks oli ta isa eeskujul naise poolel, keda viieteistkümne kooseluaasta järel taheti tänavale visata. Ent nüüd sekkus proua Josserand.
„Aitab! Säärased olevused lõpetavad alati rentslis, kust nad ka pärit on. Ainult et Verdier’l ei jätku iial tahtejõudu temast lahku minna. Ta veab sind ninapidi, kullake. Sinu asemel ei ootaks ma hetkegi, vaid püüaks leida kellegi teise.”
Hortense’i hääl muutus kimedaks, põskedele aga ilmusid kaks kahvatut laiku.
„Ema, sa ju tunned mind… Ma tahan teda ja ma saan ta endale! Ma ei abiellu iial kellegi teisega, tulgu või sada aastat oodata.”
Ema kehitas õlgu. „Ja sina veel nimetad teisi lollideks hanedeks!” Neiu oli end ärritatult püsti ajanud. „Jäta mind rahule, kas kuuled?” kisendas ta. „Liha on söödud ja ma lähen magama. Kuna sinul ei õnnestu meid mehele panna, siis lase meil endil tegutseda.”
Ust pauguga kinni lüües lahkus ta toast. Proua Josserand pöördus suursuguselt mehe poole ning teatas tähendusrikkalt:
„See, mu härra, on teie kasvatus!” Härra Josserand ei vaielnud vastu, ning oodates, mil saab jälle panderollide kallale asuda, tegi ta sulega küünele täpikesi. Berthe, kes oli leivatükid nahka pistnud, torkas sõrme klaasi ning noolis sealt viimast. Selg oli soojas ning ta ei kiirustanud äraminekuga, kuna tal ei olnud mingit soovi õe pahutsemist kuulda.
„See on siis tasu!” jätkas proua Josserand mööda söögituba saalides. „Kakskümmend aastat rabad nende tüdrukute pärast, närutad, et neist hästikasvatatud preilid saaksid, aga nemad ei või emale isegi nii palju rõõmu valmistada, et tema valiku järele mehele minna… Ja oleks neile siis midagi keelatud! Iial pole ma ühtki krossi endale hoidnud, näpistasin oma kleitide kõrvalt, riietades neid, just nagu oleks meil viiekümnetuhandene aastatulu. No tõepoolest, asi on juba täitsa totter! Annad nendele häbematutele korraliku kasvatuse ja tarvilikud usukombed, ent niipea kui neil rikaste tüdrukute maneerid käes, pole sa neile enam krossigi väärt – nad võtavad pähe abielluda advokaatide ja avantüristidega, kes elavad liiderlikku elu.”
Ta peatus Berthe’i ees ning ähvardas sõrme viibutades: „Ja kui sina kavatsed oma õe jälgedes käia, siis tuleb sul minuga tegemist!”
Seejärel asus ta omaette rääkides taas mööda söögituba tammuma, hüpates ühelt mõttelt teisele ning rääkides iseendale vastu nagu naine, kellel on alati õigus.
„Ma tegin kõik, milleks olin kohustatud, ja peaksin ma otsast alustama, talitaksin täpselt samamoodi… Siin elus langeb ebaõnn osaks ainult argadele. Raha jääb ikka rahaks: kui seda pole, siis mine ja istu nurgas! Kui minul oli näiteks kakskümmend suud, siis ütlesin ma alati, et mul on nelikümmend, sest kogu tarkus seisneb selles, et parem on äratada kadedust kui haletsust… Ükskõik kui haritud sa ka ei ole, kui oled halvasti riides, siis inimesed põlgavad sind. See ei ole õiglane, aga nii see kord on… Ennemini kannan räpast alusseelikut kui sitsikleiti. Sööge ise kartuleid, aga kui lõunaks on külalised, siis andke lauale kana… Ja need, kes sellega ei nõustu, on lollpead!”
Ta piidles meest, kellele kogu jutt oli määratud. Ent tollel, läbinisti kurnatul, kes kartis uut lahingut, jätkus veel jultumust kinnitada:
„See on tõsi, tänapäeval on raha kõik.” „Kas kuuled?” lausus proua Josserand uuesti tütre poole pöördudes. „Tegutse õigesti ja püüa meile kas või natukenegi rõõmu valmistada… Ja kuidas juhtus, et see partii jälle vett vedama läks?”
Berthe mõistis, et nüüd on ema tema liistule tõmmanud. „Ma ei tea, ema,” pomises ta. „Kantseleiülema abi,” jätkas ema, „noor, pole veel kolmekümnenegi, suurepärased tulevikuväljavaated. Iga kuu toob palga koju, see on kindel ja peamine. Kas tegid jälle mõne rumaluse nagu eelmistega?”
„Ei, ema, kinnitan sulle… Küllap oli ta järele uurinud, et mul pole krossigi hinge taga.”
Ent proua Josserand hüüatas nördinult: „Aga kaasavara, mille onu on lubanud sulle anda! Kõik teavad su kaasavarast… Ei, seal pidi olema midagi muud – liiga äkki katkestas ta sinuga suhted… Sa tantsisid temaga ja siis läksite koos väikesesse salongi.”
Berthe oli kohmetunud. „Jah, ema… Kui me omaette olime, siis lubas ta endale igasuguseid jäledusi: suudles mind ja surus kõvasti enda vastu… Mul hakkas hirm ja ma tõukasin teda, ta komistas mööbli otsa…”
Raevust keev ema katkestas teda: „Tõukasid teda! Oh sind õnnetut, ja tema komistas!” „Aga, ema, ta ju haaras minust…” „Ja mis siis? Õige mul asi – haaras! Pane veel neid lollikesi pansionisse! Mida teile seal üldse õpetati?”
Neiu õlad ja põsed värvusid punaseks ning tema silmi valgusid süütu, solvatud neiu pisarad.
„See