Kaks aastat purjede all. Richard Henry Dana

      Teeleasumine

      Neljateistkümnes august oli see päev, mil prikk Pilgrim pidi alustama oma teekonda Bostonist ümber Hoorni neeme PõhjaAmeerika läänerannikule. Kuna laev kavatses tõsta purjed kohe pärast lõunat, ilmusin ma kell kaksteist pardale täies meremeherõivastuses ja koos kraamikirstuga, kus oli vajalik varustus kaks-kolm aastat vältava reisi jaoks, mille ma olin täis otsustavust ette võtnud selleks, et eluviiside täieliku muutmisega ning pikema raamatutest ja õpingutest eemal olemisega ennast võimaluse korral terveks ravida nägemisnõrkusest, mis oli sundinud mind oma pürgimustest loobuma ja mida poleks tõenäoliselt kõrvaldanud ükski arstiabi.

      Cambridge’i üliõpilase keha ligi hoidva fraki, siidkübara ja glasseenahast kinnaste asendamine laiade purjeriidest pükste, ruudulise särgi ja presendist meremehemütsiga on küll üksjagu põhjalik kestavahetus, kuid see käis mul kähku ja ma oletasin, et annan edaspidi kenasti madruspoisi mõõdu välja. Kuid vilunud silma on nendes asjades võimatu petta. Ja ehkki mina pidasin ennast sama soolaseks kui Neptunus ise, tundsid kõik pardal viibijad kahtlemata minus kuivamaaroti ära, niipea kui ma nende pilgu ette kerkisin. Madruserõivad on iseäraliku lõikega ja madrus kannab neid säärasel kombel, mida noor ja roheline iial selgeks ei saa. Tihedalt puusadel istuvad ning seejärel pikalt ja lõdvalt allapoole langevad püksid, üliohtras koguses ruudulist särki, madala servaga ja usinasti läikima löödud must kübar, mida kantakse kuklasse lükatuna, kusjuures üle vasaku silma ripub pool sülda musta linti, ning musta siidkaelaräti omapärane sidumisviis koos mitmesuguste muude pisiasjadega on need tundemärgid, mille puudumine reedab otsekohe algaja. Lisaks minu riietuse ebakohtadele piisas kahtlemata ka mu jumest ja kätest, et eristada mind ehtsast päevitunud palge, pika sammu ja taaruva kõnnakuga merekarust, kes ajab oma pronksjad ja karedaks tõmbunud käed õieli, otsekui oleks ta valmis mõnest köiest kinni haarama.

      Ja nõnda, „koormaks kõik mu süüd”1, liitusin ma meeskonnaga ning me haalasime ennast jõele ja jäime ööseks ankrusse. Järgmisel päeval tegelesime ettevalmistustega mereleminekuks – kinnitasime kohale leipurjed, seadsime üles roilraad, pleissisime köieotsi ja võtsime pardale püssirohtu. Järgmisel ööl seisin esimest korda vahis. Öö esimese poole olin peaaegu kogu aeg ärkvel hirmust, et ma ei kuule, kui mind kutsutakse, ja tekile jõudes kõndisin korrapäraselt aluse ühest otsast teiseni, vaadates iga kord tagasi pöörates üle vööri- ja ahtrireelingu, ega olnud sugugi mitte vähe üllatunud mind asendama kutsutud vana merekaru rahulikkuse üle, kui ta ennast mugavalt paadi alla sättis, et seal pisut tukastada. Tema meelest oli see ilusal ööl turvalises sadamas ankrus seistes piisavalt hea vahikoht.

      Järgmine hommik oli laupäev ja kuna lõunakaarest oli tõusnud mõnus tuulepuhe, võtsime pardale lootsi, hiivasime ankru ja hakkasime mööda lahte välja loovima. Jätsin mind teele saatma tulnud sõpradega hüvasti ning jõudsin üksnes hädavaevu heita ka viimase pilgu linnale ja tuttavatele kohtadele, sest tundlemise jaoks laeval aega ei jäeta. Välimisse sadamasse saabudes leidsime, et lahel puhub vastutuul ja me oleme sunnitud reidile ankrusse jääma. Me veetsime nõnda kogu päeva ja ka osa ööst. Minu valvekord algas kell üksteist õhtul ja ma sain käsu, juhul kui tuul peaks läände pöörduma, sellest kaptenile teatada. Kesköö paiku muutuski tuul soodsaks ja kui ma kapteni juurde läksin, anti mulle korraldus kõik mehed tekile kutsuda. Ma ei tea, kuidas sellega küll toime tulin, kuid igatahes olen kindel, et ehtne ja kähe pootsmanikisa: „Kõik me-e-e-hed ankrule, a-ahoi!” see küll ei olnud. Õige pea olid mehed liikvel, purjed valla päästetud ja raad brassitud ning me hakkasime hiivama ankrut, mis oli viimane meid jänkide maa küljes kinni hoidev asi. Mina ei saanud kõikidest nendest ettevalmistustest kuigi palju osa võtta. Selles olid süüdi minu vähesed teadmised alusest. Mulle arusaamatuid käske anti nii sagedasti ja need viidi nii ruttu täide, ümberringi oli käimas säärane tõttamine ning säärane veidrate hüüete ja veidrate tegevuste segapuder, et ma viibisin täielikus hämmingus. Maailmas pole teist nii abitut ja haledat inimest kui madruseelu alustav kuivamaarott. Lõpuks kuuldusid need isepärased venivad helid, mis tähendavad seda, et meeskond on hakanud peli abil ankrut hiivama, ja mõni hetk hiljem oli meil tuul purjedes. Hakkas kostma vööri vastu murduva vee kohinat, alus kallutas ennast jõulistel põhjalainetel õõtsudes niiskes öötuules ettepoole ning meie pikk-pikk teekond oligi alanud. Ma soovisin oma kodumaale sõna otseses mõttes „head ööd”.

      II peatükk

      Esimesed muljed – „Näen purje!”

      Esimene merel veedetud päev oli pühapäev. Aga kuna me olime äsja sadamast väljunud ja pardal oli palju tegemist, siis me töötasime päev läbi ning õhtul pandi paika vahikorrad ning seati kõik asjad meresõidukorda. Kui meid vahtidesse jaotamiseks ahtrisse kutsuti, sain ma hea näite selle kohta, kuidas käitub üks merelaeva kapten. Kui vahikorrad olid välja jagatud, esines ta sigar suus ahtritekil jalutades ja üksikute mahvide vahele sõnu suust poetades lühikese ja iseloomuliku kõnega.

      „No nii, minu mehed, me oleme nüüd alustanud pikka reisi. Kui me üksteisega hästi läbi saame, möödub see aeg mõnusalt. Kui aga ei saa, siis ootab meid ees ujuv põrgu. … Teil pole vaja teha muud kui korraldustele alluda ja mehe kombel oma kohust täita … siis käib teie käsi hästi. … Aga kui te seda ei tee, siis käib teie käsi halvasti … seda ma võin teile öelda. Kui me ühte hoiame, siis te saate näha, et ma olen üks nutikas sell. Aga kui ei hoia, siis te avastate, et ma olen paganama kaabakas. … See on kõik, mida mul öelda on. … Pakpoordivaht läheb alla!”

      Kuna mina kuulusin tüürpoordivahti ehk teise tüürimehe vahti, avanes mul võimalus merel esimesena valvekorras olla. Sellessamas vahis oli ka minu kombel esimesel reisil olev noormees S. ning kuna ta oli haritud inimese poeg ja oli töötanud raamatupidajana, siis leidsime, et meil on palju ühiseid sõpru ja jututeemasid. Me rääkisime Bostonist ja sellest, millega meie sõbrad võiksid praegu tegelda, oma meresõidust jne, kuni jõudis kätte tema kord vööris valvata ja ta mu üksi jättis. Mul oli nüüd kenakesti aega mõtteid mõlgutada. Ma tajusin esmakordselt mere täiuslikku vaikust. Tüürimees jalutas ahtritekil, kuhu mul ei olnud õigust minna, ja paaril mehel oli pakil käsil vestlus, millega mul ei olnud tahtmist ühineda, nii et ma olin avatud täielikele muljetele kõigest, mis mind ümbritses. Kui palju mere, eredate taevatähtede ja tuule tõukel nobedasti nende eest mööda ujuvate pilvede ilu mind ka ei kütkestanud, pidin ma paratamatult siiski meenutama, et lahutan ennast nüüdsest elu kõikidest seltskondlikest ja intellektuaalsetest naudingutest. Aga ehkki see võib kummaline näida, tundsin ma nii siis kui ka hiljem säärastest mõtisklustest mõnu, sest lootsin, et need ei lase mul muutuda tundetuks kõige selle väärtuslikkuse suhtes, mille juurest ma lahkusin.

      Kuid kõik mu unelmad peletas peagi minema tüürimehe käsk raasid trimmida, sest tuul oli tõusmas, ning ma taipasin madruste vahetevahel tuulepoolsesse külge heidetud pilkude ja kiiresti kogunevate tumedate pilvede põhjal selgesti, et me peame halva ilma vastu valmistuma. Ja ma olin kuulnud kaptenit ütlemas, et ta loodab kella kaheteistkümneks Golfi hoovusesse jõuda. Mõne minuti pärast löödi kaheksa klaasi, mis kutsusid tekile uue vahi, ja me laskusime alla. Nüüd hakkasin ma tunnetama meremeheelu esimesi ebamugavusi. Minu elukohaks olev tvintekk oli täis köiepuntraid, varupurjesid, vana rämpsu ja senimaani veel kohale paigutamata laevavarustust. Pealegi ei olnud sinna ehitatud koisid, milles me oleksime saanud magada, ja meil ei lubatud lüüa seintesse naelu, mille külge me oleksime saanud oma riided riputada. Ka oli meri karmimaks muutunud, alus õõtsus kõvasti ja kõik asjad lendasid läbisegi siiasinna. See oli täielik „puder ja kapsad” ehk nagu meremehed ütlevad: „Kõik on sinu peal ja mitte miski ei ole sinu käes.” Minu kraamikirstu peale oli ennast kerinud suur trossipundar. Minu mütsid, saapad, madrats ja tekid olid kõik allatuulepardasse ümber tõstetud ning kastide ja köiekerade alla topitud ja litsutud. Kõige tagatipuks ei lubatud meil oma asjade otsimiseks tuld süüdata ning mina hakkasin parajasti tundma merehaiguse jõulisi sümptomeid koos sellega kaasneva loiduse ja rammetusega. Loobunud igasugustest katsetest oma varandust kokku koguda, heitsin ma purjede peale pikali ja jäin ootama, et iga hetk kostab läheneva tormi tõttu vältimatu hõige: „Ahoi, kõik mehed tekile!” Varsti kuulsin vihmapiisku tihedalt ja ägedasti laevale langemas ning tekivahi käed olid ilmselt tööd täis, sest minuni kostsid tüürimehe valjud ja korduvad käsklused, jalgade trampimine, plokkide kriiksumine ja kõik läheneva maru saatehelid. Mõne minuti pärast tõmmati luuk lahti, mispeale kogu see tekikära ja – lärm jõudis alla veelgi kõvemal kujul, ja meie kõrvu kostis vali hüüe: „Kõik mehed,