Kaks aastat purjede all. Richard Henry Dana
sääraste laevaohvitseride klassi, kes kaptenile ei meeldi ja keda meeskond põlastab. Tal oli kombeks meeskonnaga pikalt juttu puhuda, kaptenit taga rääkida, poistega mängida ja igal viisil distsipliini nõrgestada. Sedalaadi käitumine muudab kapteni alati umbusklikuks ega ole lõppkokkuvõttes meeldiv ka meestele, kes eelistavad omada toimekat, erku ja võib-olla küll distantsi hoidvat, kuid heasüdamlikku ohvitseri. Lisaks muudele halbadele harjumustele jäi ta oma vahi ajal sageli tukkuma ja kapten, kes ta korra magamast avastas, teatas talle, et kui ta peaks seda veel kunagi tegema, lastakse ta ametist lahti. Et püüda sellist asja igal võimalikul viisil ära hoida, klopsiti isegi kinni kanakuudid, sest kapten ei võtnud tekil viibides ise iial istet ega lubanud seda teha ka ohvitseridel.
Teisel ööl pärast ekvaatori ületamist olime kaheksast kuni kaheteistkümneni vahis ja viimased kaks tundi sellest seisin ma roolis. Kogu õhtu jooksul oli olnud kergeid pagisid ja kapten käskis meie vahti kamandanud härra F. silmad hoolega lahti hoida. Avastasin varsti pärast rooli asumist, et ta on üsna unine, ning viimaks viskaski ta kajutiluugile siruli ja jäi peagi magama. Veidi aega hiljem astus kapten väga vaikselt tekile ja seisis kompassi silmitsedes mõnda aega minu kõrval. Ohvitser tajus viimaks, et kapten on lähedal, kuid tegi näo, et ei tea seda, ning hakkas endamisi ümisema ja vilistama, soovides niiviisi näidata, et ta ei maga, ja läks seejärel tagasi vaatamata vööri ja käskis grootroilpurje lõdvendada. Ahtrisse naasmiseks ümber pöörates teeskles ta üllatust, et kaptenit näeb. Aga säärane trikk ei läinud läbi. Kapten oli tema jaoks „liiga ärkvel” olnud ja võttis ta otsekohe käsile, tehes talle suurejoonelise peapesu tõelises merestiilis. Kõlasid laused: „Sa oled laisk kaabakas, kes ei kõlba mitte kuhugi! Sa ei ole ei mees ega poisike, ei maarott ega madrus! Sa oled kõigest üks asi aluse pardal! Sa ei teeni oma soolagi välja! Sa oled hullem kui sadamavooster!” ja muud valitud katkendid meremeeste sõnavarast. Kui vaene vennike oli kogu selle ägeda sõnavalingu kaela saanud, saadeti ta kajutisse ja ülejäänud osa vahist võttis kapten enda kanda.
Kell seitse hommikul kutsuti kõik mehed ahtrisse ja neile teatati, et F. ei ole enam laevaohvitser ja et me võime valida kellegi enda seast teise tüürimehe kohuseid täitma. Selline pakkumine kaptenilt on harilik asi ja kujutab endast väga head poliitikat, sest meeskond peab ennast siis valijaks ja on meelitatud, ehkki on sellegipoolest kohustatud valitud mehele alluma. Meie meeskond keeldus nagu tavaliselt endale võtmast vastutust niisuguse mehe valimisel, kelle üle me ei tohiks kunagi kurta, ja jättis selle ülesande kapteni hooleks. Tema noppis välja ühe Kennebeci lähedal sündinud toimeka ja aruka noore madruse, kes oli mitu korda Kantonis käinud, ja tegi selle teatavaks alljärgneval viisil: „Ma valisin Jim Halli – tema on teie teine tüürimees. Teil pole vaja teha muud kui kuulata tema sõna, nii nagu te kuulate minu sõna, ja pidada meeles, et ta on härra Hall.” F. läks ruhvi nagu tavaline madrus ja kaotas oma nime küljest lisandi, noor eestpoolt masti mees Jim aga muutus härra Halliks ning kolis elama nugade, kahvlite ja teetasside juurde.
Pühapäev, 5. oktoober. Me olime hommikul vahis. Ja varsti pärast koitu hüüdis pakil seisnud mees: „Maa, ahoi!” Ma ei olnud sellist hõiget varem kordagi kuulnud ega teadnud, mida see võiks tähendada (ja vähe on neid, kes oskaksid seda veidrat hüüet esimest korda kuuldes nende sõnade tähendust aimata), kuid peagi avastasin ma kõikide pilkude suuna järgi, et meie tuulepoolsel traaversil paistab maa. Me koristasime otsekohe leipurjed ja luhvasime, et maale läheneda. Seda tehti selleks, et meie asukoha pikkuskraadi kindlaks määrata, sest kapteni kronomeetri kohaselt oli meie läänepikkuskraad 25, kuid tema vaatluste põhjal asusime märksa kaugemal läänes, ja ta oli mõnda aega kahelnud, kumb on korrast ära – kas kronomeeter või sekstant. See kohtumine maaga lahendas küsimuse ja süüdlaseks jäi esimene nimetatud instrumentidest, mida edaspidi enam ei kasutatudki, sest see hakkas veel rohkem valetama.
Rannikule lähemale jõudes tegime kindlaks, et viibime otse Pernambuco sadama kohal, ning me nägime pikksilmaga majakatuseid, üht suurt kirikut ja Olinda linna. Me möödusime sadamasuust ja märkasime üht täistaglasega prikki sinna sisenemas. Kella kahe ajal päeval hakkasime maad ahtrinukka jättes taas rannikust eemalduma ja päikeseloojangu ajal see enam ei paistnud. Just nimelt seal nägin ma esmakordselt noid katamaraanideks kutsutavaid isepäraseid asjandusi. Need koosnevad ujuvatest, kokkuköidetud palkidest, neil on üks suur puri, nad on üsna kiired ja kui kummaline see ka pole, neid peetakse headeks merepaatideks. Me nägime mitut katamaraani üht kuni kolme meest endal kandes juba peaaegu täielikus pimeduses julgelt avamerele väljumas. Indiaanlased sõidavad nendega kalastama ja kuna ilm püsib teatavatel aastaaegadel ühetaoliselt hea, pole neil vaja midagi karta. Olindast taas eemaldunud, jätkasime teekonda Hoorni neem suunas.
Enne La Plata laiusele jõudmist ei kohtunud me mitte millegi tähelepanuväärsega. Sealkandis esineb pamperodeks nimetatavaid ägedaid edelatorme, mis mõjuvad väga kahjustavalt laevasõidule lahel ja annavad ennast tunda ka paljude miilide kaugusel merel. Tavaliselt käib nende eel pikne. Kapten andis tüürimeestele korralduse silmad teraselt lahti hoida ja edela suunas välku nähes purjed otsekohe sisse võtta. Esimene kokkupuude ühe säärase maruga leidis aset minu tekivahi ajal. Allatuulepardas kõndides arvasin, et märkasin vöörist allatuult välku. Ma rääkisin sellest teisele tüürimehele, kes tuli minu juurde ja vaatas mõnda aega sinnapoole. Edelas oli taevas väga must ja umbkaudu kümne minuti pärast nägime selgesti valgusesähvatust. Kagutuul oli nüüd vaibunud ja õhk täiesti liikumatu. Me sööstsime otsekohe masti ning panime kokku roil- ja marsspurjed, võtsime sisse pudinkliivri, tõstsime üles grootpurje ja triseili, keerasime tagamasti raad põiki ja jäime rünnakut ootama. Meie poole liikus hiigelsuur udulaam, mille kohal hõljuvad mustad pilved varjasid ära veerandi silmapiirist ja katsid kinni taeva teistes osades eredasti särama jäänud tähed. See langes meile otsekohe kaela koos marutuule ning rahe- ja vihmavalinguga, mis meil hinge peaaegu kinni lõi. Ka kõige kangemad mehed olid sunnitud tuulele selja pöörama. Me andsime purjevallid vabaks ega lasknud ennast õnneks heidutada. Väike alus „vallas” ennast ise tuulde ning kihutas mõnda aega purjede lenneldes otse selle suunas. Me kutsusime kõik mehed tekile, rehvisime topslid ja triseili, panime alumise raapurje ja kliivri kokku, heiskasime fokkmarsstaagi ja saimegi laeva peaaegu õigele kursile, võttes brasse seejärel pisut sisse, et alusel kergem oleks.
See oli minu jaoks esimene iil, mida võis tõepoolest tormiks nimetada. Golfi hoovuses me olime küll marsspurjesid rehvinud, aga ehkki mina pidasin seda tõsiseks asjaks, poleks mõni vanem meremees seda miskiks lugenud. Kuna ma olin nüüd aluse ja oma ülesannetega harjunud, oli minust raal ka üksjagu kasu ja ma tulin rehvpaela sidumisega toime sama hästi kui iga teinegi. Ma täitsin koos ülejäänud meestega käsku ennast masti „panna”3 ja avastasin, et rehvimine on väga põnev vaatepilt, sest üks vaht rehvis fokkmarsspurje ja teine grootmarsspurje ning mõlemad pingutasid kõigest väest, et oma puri esimesena üles sikutada. Meil oli pakpoordivahi ees suur eelis, sest esimene tüürimees ei läinud kunagi masti, aga meie uus teine tüürimees sööstis taglasesse, niipea kui me hakkasime rehvtali välja haalama, ja tuulepoolne kinnitusnöör oli paigas veel enne, kui ükski mees raale jõudis. Sedaviisi me saime peaaegu alati hõigata enne neid: „Haala allatuulde!” ning olles oma paelad kinni sidunud, ennast mööda vante ja paktaake alla libistada ja marssvalli juures häält tehes märku anda, et oleme neist ette jõudnud. Rehvimine on madrusetöö kõige põnevam osa. Selles osalevad kõik mehed ja kui vallid on kord juba lahti lastud, ei tohi enam aega kaotada – siis ei ole enam mingisugust voosterdamist ega viivitamist. Kui keegi pole piisavalt kiire, jooksevad teised ta pikali. Esimesena raale jõudnud mees läheb tuulepoolse kinnitusotsa juurde, teine tuulealuse otsa juurde, järgmised kaks aga „koerakõrvade” juurde. Ülejäänud jäävad punlapi kohale parajasti nii tihedasti, et saavad käsi liigutada. Raanukad (raade otsad) on rehvimisel aukohad, kuid seesimisel seisavad kõige tugevamad ja vilunumad punlapi seadmiseks kandekettidel (või raa keskel). Kui teine tüürimees on terane sell, ei lase ta iial neid kohti enda eest ära võtta, aga kui tal napib madruseoskusi, jõudu või toimekust, siis saab mõni teine mees punlapi ja kinnitusotsad tema käest endale, mis kahandab otsekohe lugupidamist tema vastu.
Me jäimegi selleks ööks ja kogu järgnenud päevaks nende kasinate purjede alla, sest puhus vägagi priske tuul, ja ehkki rahet enam ei sadanud,
See sõna „panema” [