Kaks aastat purjede all. Richard Henry Dana
läbimärjaks. Marsivallid olid lahti lastud ning suured purjed täitusid õhuga ja laperdasid kõuemürinat tekitades vastu maste. Tuul ulgus taglases ja kinnitamata otsad lendlesid ringi. Pidevalt anti valje ja mulle arusaamatuks jäävaid käsklusi, mis kiiresti täide viidi, ning madrused „leelutasid” köite juures oma käheda ja iseäraliku häälega. Lisaks kõigele muule ei olnud ma veel oma „merejalgu” alla saanud ja mul oli kohutavalt halb olla, nii et mul jätkus hädavaevu jõudu millestki kinni hoida, aga tekil valitses pilkane pimedus. Just nimelt selline oli olukord, kui mind esmakordselt masti topsleid rehvima käsutati.
Ma ei suuda praegu meenutada, kuidas ma sellega toime tulin. Ma lösutasin raal ja hoidsin kõigest jõust sellest kinni. Minust ei saanud kuigi palju abi olla, sest ma mäletan, et enne marssraani jõudmist ma oksendasin mitu korda. Peagi oli mastis kõik korda seatud ja meil lubati taas alla minna. Aga ma ei pidanud seda just eriti suureks heateoks, sest all valitsev täielik segadus ja lastiruumi pilsivee loksumisest tõusnud kirjeldamatu ja iiveldamaajav hais muutis selle tvinteki viletsaks pelgupaigaks, kuhu külmalt ja märjalt tekilt varju pugeda. Ma olin küll sageli lugenud teiste inimeste meresõidukogemustest, kuid tundus, et minu omadest ei saa miski hullem olla, sest lisaks kõikidele muudele hädadele pidin ma paratamatult endale meelde tuletama, et see on ju kõigest kaks aastat kestva merereisi esimene öö. Tekil polnud meie olemine sugugi parem, sest laevaohvitser käsutas meid kogu aeg ja ütles, et liikumine mõjub meile hästi. Kuid siiski oli ükskõik mis muu parem kui see jube olukord all. Ma mäletan väga hästi, et kui mul hakkas süda pahaks minema, siis läksin ma luugi juurde ja torkasin pea välja ning sain seepeale alati ennast otsekohe kergendada. See mõjus nagu okserohi.
Sedaviisi jäi olukord kaheks päevaks.
Kolmapäev, 20. august.Meie tekivaht oli hommikul kella neljast kuni kella kaheksani. Kella nelja ajal tekile tõustes avastasime, et olud on paranenud. Meri ja tuul olid vaikseks jäänud ning tähed paistsid eredalt. Kogesin ka vastavat muudatust oma tunnetes, kuid olin sellegipoolest haiguse tõttu ikka veel äärmiselt nõrk. Ma seisin kesktekil pealtuulepardas ning jälgisin päeva järkjärgulist puhkemist ja esimesi valguseviirge. Päikesetõusust merel on palju räägitud, aga see ei ole võrreldav päikesetõusuga maal. Päikesetõus vajab elu ja vaimu saamiseks linnulaululist saatemuusikat, inimeste virgumise üminat ning esimeste kiirte pilguheite puudele, küngastele, tornitippudele ja majakatustele. Aga ehkki päikese tõusmine kui selline ei ole merel nii ilus, pole mitte miski siiski kõrvutatav päeva algusega avaral ookeanil.
Idakaarest silmapiirile sirutuvates ja sügaviku palgele ähmast valgust heitvates esimestes hallides valguseviirgudes on midagi sellist, mis liitub sind ümbritseva mere ääretuse ja mõõtmatu sügavusega ning loob niisuguse üksinduse, pelguse ja nukrameelse hõllandustunde, mida miski muu looduses ei ole suuteline esile kutsuma. Kui valgus muutub heledamaks, läheb see tunne tasapisi üle, ja kui päike on silmapiiri kohale tõusnud, algab üksluine merepäev.
Mind äratas säärastest mõtisklustest laevaohvitseri käsk: „Teie seal ees! Vööripump tööle!” Avastasin, et unistamiseks meile aega ei anta, vaid et me peame esimese koiduvalgusega koos ennast „käima lükkama”. Olles „muiduvahtijad” ehk puusepa, koka, stjuuardi jt üles kutsunud ja pumba tööle pannud, hakkasime tekke pesema. Selle tegevuse peale, mis viiakse merel läbi igal hommikul, kulub ligikaudu kaks tundi, ja mul jätkus üksnes hädavaevu nii palju jõudu, et suutsin lõpuni vastu pidada. Kui see töö oli tehtud, tekid küüritud ja voolikud kokku keritud, võtsin ühel peelepuul istet ja jäin ootama seitset kella, mis annavad märku hommikusöögiks. Minu laisklemist märganud ohvitser andis mulle käsu grootmast roiltengist kuni alla välja rasvaga kokku määrida. Laev õõtsus pisut ja ma polnud kolm päeva süüa suutnud, mistõttu ma tundsin kiusatust öelda talle, et parema meelega ootaksin sellega, kuni hommikueine läbi saab. Aga ma teadsin, et pean härjal sarvist kinni haarama ja et kui ma näitan välja mingisuguseidki vähese teotahte või pikatoimelisuse tundemärke, tehakse mind jalamaid pihuks ja põrmuks. Nõnda ma siis kahmasingi määrdepange ja ronisin üles roiltengini. Sedamööda kuidas mastijalamist kõrgemale tõusin, võttis üha tugevamaks muutuv õõtsumine ja minu helli meeleelundeid ründav rasvalehk mu rindealuse taas õõnsaks ning kui ma jälle teki suhteliselt kindlale pinnale naasin, polnud minu rõõm sugugi väike. Mõne minuti pärast lõi kell seitse, logi heideti vette, koivaht kutsuti tekile ja me läksime hommikust sööma. Ma pean siinkohal paratamatult meenutama lihtsameelsest aafriklasest koka nõuannet. Ta ütles: „Minu poiss, nüüd oled sa kenasti puhtaks tehtud. Sul pole sees enam tilkagi kaldalaket. Sa pead nüüd uuele kursile asuma – viska kõik oma maiustused üle parda ja võta käsile tubli ja rammus soolatud loomaliha ja mereleib ning ma tõotan sulle, et enne Hoornini jõudmist on su ribid kena kaitsega kaetud ja sa oled sama terve kui ükskõik kes nendest meestest.” See oleks olnud hea soovitus laevareisijatele, kes räägivad kõikidest nendest peentest nippidest, mis neil merehaiguse puhuks varuks on.
Ma ei suuda kirjeldada muudatust, mille pool naela külma soolaliha ja paar kuivikut minus esile kutsusid. Minust sai uus olend. Meie vaht pidi keskpäevani alla jääma, nii et mul oli enda jaoks piisavalt aega, ja küsinud koka käest suure tüki vintsket soolatud loomaliha, järasin ma seda kuni kella kaheteistkümneni. Tekile jõudes tundsin ma ennast juba üksjagu inimese moodi ja hakkasin teatava õhinaga oma meremehekohustusi õppima. Kella kahe ajal kuulsime mastist valju hõiget: „Näen purje!” ja me märkasime peagi pealtuuleküljes kaht täpipealt meie kursiga risti liikuvat purjelaeva. See oli minu jaoks esimene kord merel purje kohata. Ma mõtlesin tollal ja olen ka hiljem alati mõelnud, et see on huvitavuselt ja ilult üle kõikidest muudest vaatepiltidest. Laevad möödusid meist allatuuleküljes, ilma et oleksid hüüdekaugusele jõudnud, kuid kaptenil õnnestus pikksilmaga lugeda ahtril olevaid nimesid. Need olid Helen Mar New Yorgist ja prikk Mermaid Bostonist. Mõlemad hoidsid kurssi läände ja olid teel meie „armsa sünnimaa” poole.
Neljapäev, 21. august. Sellel päeval tõusis päike pilvitusse taevasse, me saime prisket tuult ning kõik oli helge ja rõõmus. Ma olin merejalad alla saanud ning hakkasin mereelu argikohustustega toime tulema. Kuue klaasi löömise paiku ehk kell kolm pärast lõunat nägime eespool pakpoordis purje. Ma olin kõikide vastsete madruste kombel täis innukat tahtmist selle laevaga kohtuda. See sõitis meie kõrvale ja pakkis grootmarsspurje ning kaks alust jäid seisma „pead koos”, teineteisele noogutades ja kepsutades nagu kaks sõjaratsut, kelle ratsanikud on päitseidpidi kokku sidunud. See oli esimene alus, mida ma nii lähedalt nägin, ja mind üllatas, kui palju laev niivõrd vaiksel merel rullab kui ka pikisuunas õõtsub. Too laev kastis esiotsa vette ja kui ahter hakkas siis tasapisi alla vajuma, kerkis tohutu vöör säravat vaske näidates ülespoole ning ahtrist ja vööripõlvikutelt nõrgus vana Neptunuse juuksekiharatena soolast vett. Purjelaeva tekk oli täis hüüde „Näen purje!” peale üles tulnud reisijaid, kes paistsid riiete ja näojoonte põhjal otsustades olevat Šveitsi ja Prantsuse väljarändajad. Alus tervitas meid kõigepealt prantsuse keeles, kuid tegi siis vastust saamata katset inglise keelega. Le Havre’ist pärit laev Carolina oli teel New Yorki. Me soovisime, et ta teataks kohtumisest Ameerika looderanniku poole teel oleva Bostoni prikiga Pilgrim viie päevateekonna kaugusel rannikust. Seejärel seadis Carolina purjed tuulde ning jättis meid hiiglaslikku vetelaama kündma. See päev lõppes meeldivalt. Me olime jõudnud ühtlase ja mõnusa ilma võimusse ning algas mereelu rutiin, mida katkestasid üksnes torm, mõni puri või maa nägemine.
III peatükk
Töökohustused laeval – Troopika
Kuna meil oli nüüd käes pikk ilusa ilma „puhang”, ilma et ükski vahejuhtum oleks meie elu üksluisust häirinud, ei saa olla veel paremat võimalust selleks, et kirjeldada kohustusi, eeskirju ja kombeid ühel Ameerika kaubalaeval, mille suurepäraseks näidiseks me olime.
Kõigepealt see, et kapten on ülimatest ülim isand. Ta ei kuulu ühtegi vahti, tuleb ja läheb, millal ise heaks arvab, ega anna kellelegi aru, aga tema enda sõna peavad ainsatki küsimust esitamata kuulama kõik ja isegi esimene tüürimees. Tal on voli laevaohvitsere ametist kõrvaldada ja koguni auastmes alandada, sundides neid madrusena ruhvis elades tööd rühmama. Kui alusel pole reisijaid ega lastiomaniku esindajat, nagu meiegi puhul, siis ei ole tal mitte