Kaks aastat purjede all. Richard Henry Dana
hakkas edelast selgeks tõmbuma. Me lahtirehvisime ennast ja enne keskööd oli laev praampurjede all.
Nüüd me olime otsustavalt teel Hoorni neeme ja külmade ilmade poole ning asusime tegema kõikvõimalikke ettevalmistusi.
Teisipäev, 4. november. Koidu ajal me märkasime pakpoordi ahtrinukas maad. Need olid kaks erineva suuruse, kuid ühesuguse kujuga saart, mis olid küll üsna kõrged, kuid algasid vee juurest madalana, et kuni keskpaigani kaarjalt kerkida. Nad jäid meist nii kaugele, et paistsid tumesinisena, ja mõne tunni pärast me uputasime nad kirdesse. Need olid Falklandi saared. Me sõitsime nende ja Patagoonia ranniku vahelt läbi. Päikeseloojangu aegu ütles mastitipus viibinud teine tüürimees, et näeb maad tüürpoordi pool küljes vööris. See pidi olema Stateni nime kandev saar ja me asusime nüüd Hoorni piirkonnas, põhjakaarest puhus meeldiv briis, praampurjed ja leipurjed tengidel olid heisatud ning meid ootas ees väljavaade igati kiirele ja mõnusale reisile.
V peatükk
Hoorni neem – Külaskäik
Kolmapäev, 5. november. Ilm oli olnud möödunud ööl suurepärane ning me nägime selgesti Magalhãesi pilvi ja Lõunaristi. Magalhãesi pilved koosnevad kolmest väikesest udukogust taeva lõunapoolkeral, kusjuures kolm nendest on Linnuteena heledad ja üks tume. Neid võib esimest korda silmapiirist veidi kõrgemal näha varsti pärast Kaljukitse pöörijoone ületamist. Hoorni neeme kandis asuvad need peaaegu otse pea kohal. Lõunarist aga koosneb neljast risti moodi paiknevast tähest ja seda peetakse kõige heledamaks taevas nähtavaks tähtkujuks.
Tolle päeva (kolmapäeva) esimesel poolel oli tuul nõrk, kuid pärast lõunat muutus see tugevamaks ja me panime roilpurjed kokku. Leipurjed me jätsime siiski üles ja kapten ütles, et võimaluse korral möödub ta neemest koos nendega. Veidi enne kella kaheksat (ehk tollel laiuskraadil päikeseloojangu paiku) hüüti vööri- ja ahtriluugist alla: „Kõik mehed tekile!” ning üles tõtates avastasime, et edelast liigub meie pool suur must pilv, mis muudab kogu taeva pimedaks. „Sealt tulebki Hoorni neem!” ütles esimene tüürimees ja meil jätkus hädavaevu aega, et ennast keerata ja purjesid pöörata, enne kui see meile kaela langes. Mõne hetke pärast hakkas meri möllama hullemini, kui ma kunagi varem olin näinud, ja kuna torm oli lausa meie ees, sööstis tegelikult ju kõigest suplustõlla mõõtu väike prikk otse selle sisse ning aluse kogu esiosa kattus veega. Meri tulvas sisse vööriluukidest ja ankruklüüsidest ning üle pollariotste, ähvardades kõik asjad üle parda uhtuda. Allatuuleparda piigartite juures ulatus vesi puusadest kõrgemale. Me tormasime masti, rehvisime marsspurjed veel kord, panime ülejäänud purjed kokku ja tegime kõik kenasti korda. Aga sellest ei piisanud. Prikk sai vastulainet sõites vaeva ja valu näha ning maru muutus üha hullemaks ja hullemaks. Ühtaegu viskusid meile kogu oma raevuga kallale lumelörts ja rahe. Me tõstsime soodinurgad, lasksime rehvtalid taas välja, rehvisime fokkmarsspurje täielikult, seesisime grootmarsspurje ja viisime laeva paremhalsile. See oli meie heade tulevikuväljavaadete lõpp. Tuultele ja külmale vastu sõitma valmistudes võtsime maha roilraad koos köitega, kuid kogu muu ülemine taglas jäi masti, kaasa arvatud isegi keiseltengid ja leipoomid.
Äge torm kestis öö otsa, alust piitsutasid vihm, rahe, lumi ja lörts, tuul puhus jätkuvalt meile vastu ja laine oli kõrge. Koidu ajal (kella kolme paiku öösel) oli tekk lumega kaetud. Kapten saatis stjuuardi üles koos klaasitäie grokiga iga vahis olija jaoks ning kogu selle aja jooksul, mis me viibisime neeme läheduses, anti grokki igale hommikusele vahile ja kõikidele meestele sel ajal, kui marsspurjesid rehviti. Päikesetõusu ajaks pilved hajusid ja tuul muutus vaiksemaks ning me võtsime purjesid juurde ja suutsime peaaegu endisele kursile tagasi pöörata.
Neljapäev, 6. november. Päeva esimene pool oli meeldivam, kuid õhtul me saime kaela samasuguse etenduse. Sedapuhku ei jäänud me triivpakki nagu eelmisel ööl, vaid püüdsime rehvitud marsspurjede, poolenisti rehvitud triseili ja fokkmarsstaakseli abil pealtuulekülge loovida. Sellel ööl oli minu kord kaks tundi rooli keerata ehk nagu madrused ütlevad, minu roolitihi. Ma olin küll kogenematu, kuid tulin ohvitseri rahulduseks roolimisega siiski toime, ja ei S. ega mina ise loobunud neeme läheduses kordagi oma tihidest. Niisuguse asjaga tohib hoobelda, sest tormituules vastu suuri laineid sõites laeva õigel kursil hoidmine nõuab tublisti osavust ja valvsust. „Kui laev hakkab pikisuunas õõtsuma, siis ole temaga hellem,” kõlab deviis, ja väike hooletus kõrge lainetusega merel võib endaga kaasa tuua tekkide tühjaks uhtumise või mastide allavarisemise.
Reede, 7. november. Hommiku eel tuul vaibus ning kogu ennelõuna me kõikusime täielikus tuulevaikuses ja tihedas udus üles-alla. Siinsed tuulevaikused on teistsugused kui suuremas osas muudes maailma paikades, sest lained jäävad alati kõrgeks ja tuul vaibub üksnes nii lühikeseks ajaks, et meri ei jõua rahuneda, ning alused, mida ei ole võimalik purjede ega rooli abil juhtida, hulbivad vees nagu puunotid. Me olime sunnitud poome ja raasid brasside ja taakide abil kinnitama ning allpool kõik asjad kõvasti kinni sorima. Avastasime nüüd, et meie koormavast ülataglasest on teatav kasu, sest ehkki see võib segalainetusega merel õõtsuva laeva ootamatul ülespaiskumisel minema lennata või lahti tulla, on sellest siiski suur abi pikal lainel rulluva aluse tasakaalustamisel, sest see muudab laeva liikumise aeglaseks, sujuvaks ja ühtlaseks.
See hommikune tuulevaikus meenutab mulle üht vaatepilti, mida ma unustasin õigel ajal kirjeldada, aga mis on mulle meelde jäänud seepärast, et tegemist oli esimese korraga, mil ma kuulsin lähedal vaalade hingamist. See juhtus tollel ööl, mil me Falklandi saarte ja Stateni saare vahelt läbi sõitsime. Meie vaht oli kella kaheteistkümnest kuni kella neljani ning tekile tulles avastasime, et väike prikk seisab paksust udust ümbritsetuna täiesti liikumatult ja meri on nii vaane, nagu oleks sellele õli kallatud. Sellegipoolest kergitasid vahetevahel seda klaassiledaks jätvad veepinda pikad ja madalad ummiklained. Meie ümber leidus nii kaugel kui ka lähedal loiuvõitu vaalade ja delfiinide parvi, keda udu meil küll näha ei lasknud, aga kes tõusid pinnale või siis lamasid veel, tuues kuuldavale neid isepäraseid lõtvu, sügavaid ja pikki hingetõmbeid, mis loovad mulje laisast jõust. Mõned mehed vahis tukkusid ja teised olid täiesti vait, nii et miski ei häirinud seda illusiooni, ning ma seisin reelingu kohale nõjatudes ja kuulatasin nende võimsate olevuste hingamist – kord üht, kes lõhestas vett otse meie kõrval ja kelle musta keha ma enda meelest läbi udu peaaegu märkasingi, siis jälle teist, keda ma kauguses ainult kuulsin –, kuni hakkas tunne, et need madalad ja korrapärased lainemäed kujutavad endast ookeani vägeva rinna tõusmist ja langemist, mida saadab tema sügavate ja pikkade hingetõmmete kohin.
Selle päeva (reede, 7. novembri) lõpupoolel udu hajus ja kõikide tundemärkide põhjal võis arvata, et me saame külma tuult, mis hakkaski puhuma varsti pärast päikeseloojangut. Taas algasid purjenurkade tõstmised ja viiramised, rehvimised ja seesimised, kuni marsspurjed said täielikult rehvitud, triseil kaks korda rehvitud ja fokkmasti kahvelpuri rehvitud. Suurema osa ööst peksis meile näkku lund, rahet ja lörtsi ning laine mattis üle vööri murdes laevukese eespoolse osa enda alla, aga kuna alus pidas õiget kurssi, keeldus kapten seda triivpakki jätmast.
Laupäev, 8. november. See päev möödus tuulevaikuses ja tihedas udus ning lõppes rahe, lume, ägeda tuule ja täielikult rehvitud marsspurjedega.
Pühapäev, 9. november. Täna tõusis päike selgesse taevasse ja taevas jäigi selliseks kuni kella kaheteistkümneni, mil kapten päikese kõrguse kindlaks määras. Hoorni neeme kohta oli see hea nähtus ja kuna meil polnud sõidu algusest peale olnud ainsatki ebameeldivat pühapäeva, siis pidasime üksjagu tähelepanuväärseks asjaolu, et ka see ainus talutav päev juhtus olema just nimelt pühapäev. Me saime aega, et tvintekk ja ruhv puhtaks teha, asjad õigesse kohta sättida ja märjad riided korraks üles riputada. Aga väga pikalt seda aega ei jätkunud. Kella viie ja kuue vahel – päikeseloojanguni jäi siis veel umbkaudu kolm tundi – kutsus hõige: „Kõik tüürpoordi omad, ahoi!” meie vahi tekile ja otsekohe pandi meid tööle. Lähenes üks Hoorni neeme olude ehtne nähtus. Edelast ajus meie poole suur tumeda kiltkivi värvi pilv ja me andsime oma parima, et purjed sisse võtta (sest päeva esimese poole jooksul oli osa purjesid heisatud) veel enne, kui me selle kõige keskele satume. Me jõudsime ülemised purjed kokku panna, alumised