Kaks aastat purjede all. Richard Henry Dana
külge. Purjede kokkuvõtmisele kulus meil rohkem aega kui eales varem, sest need olid jäigad ja märjad ning köisi ja taglast katsid lumi ja lörts, meie ise olime aga külmunud ja tormiraevust peaaegu pimestatud. Kui me lõpuks taas tekile jõudsime, sukeldus väike prikk hullumeelselt vastulainetesse, mis iga kord läbi vööriavade ja üle vöörireelingu sisse sööstsid ning aluse kogu esiosa enda alla matsid. Kahvelpurje kõrval ankrupelil seisnud esimene tüürimees hüüdis otsemaid: „Pange ennast üles ja tõmmake kliiver kokku!” Töö polnud küll mõnus ega ohutu, aga see tuli ära teha. Üks vana rootslane (parim madrus laeva pardal), kelle koht oli pakil, hüppas pukspriidile. Veel keegi pidi sinna minema. Ma seisin tüürimehe lähedal ning sööstsin ettepoole, viskasin neervalli üle peli ja kargasin pollarite vahelt pukspriidile. Mehed seisid peli taga ja vedasid kliivrit alla, meie aga ronisime sellal peelest kinni hoides kliiverpoomi tuulepoolsel küljel jalgpäärtidele ning suur kliiverpuri laperdas niivõrd tugevasti, et oleks meid peaaegu poomilt maha paisanud. Mõnda aega me ei saanudki muud teha kui üksnes kinni hoida, sest alus sukeldus kahte teineteisele järgnenud hiigelsuurde lainesse ja kastis meid kaks korda kuni lõuani vette. Me peaaegu ei tajunudki enam, kas oleme veel laeval või mitte. Aga kui me veest tilkudes lainest väljusime, tõsteti meid kõrgele õhku. John (nii kõlas tolle madruse nimi) oli arvamusel, et kliiverpoom murdub iga hetk, ja hüüdis tüürimehele, et too alust pööraks ja taakseli alla laseks, kuid tuule raevukas ulgumine ja lainete murdumine vastu vööri tegid asjatuks kõik meie katsed ennast kuuldavaks muuta ning me olime sunnitud andma endast parima, mida niisugune olukord võimaldas. Õnneks ei tabanud teised lained laeva enam nõnda raskelt ja meil õnnestus kliiver „nii nagu kombeks” kokku panna. Ning taakseli võrgult ära tulles ei olnud meie heameel sugugi mitte väike, kui me avastasime, et nüüd on kõik korras ja vahikord laskub alla, sest me olime läbimärjad ja oli väga külm. Ilm jäi samasuguseks peaaegu kogu ööks.
Esmaspäev, 10. november. Osa sellest päevast veetsime triivpakis, kuid ülejäänud osa ajast möödus tugevasti rehvitud purjedega edasi liikudes, kusjuures meri oli tormine, tuul tugev, sagedaste rahe- ja lumehoogudega.
Teisipäev, 11. november. Seesama.
Kolmapäev. Seesama.
Neljapäev. Seesama.
Me olime nüüd Hoorni neeme ilmastiku suhtes karastunud, alus sõitis vähendatud purjedega ning kõik tekil ja teki all oli kõvasti kinnitatud, nii et meil polnud peale roolimise ja vahis seismise suurt midagi teha. Meie riided said sellegipoolest märjaks ja ainus võimalus sel puhul oli asendada märjad veelgi märjematega. All lugemisele või töötamisele ei tasunud mõeldagi, sest me olime liiga väsinud, luugid olid suletud ja kõik oli märg ja ebamugav, pime ja räpane ning õõtsus ja kõikus. Me üksnes võisime vahi lõppedes alla tulla, riided välja väänata ja rippuma panna ning koisse heita ja nii hästi kui õnnestus magada seni, kuni meid uuesti vahti kutsuti. Meremees suudab magada igal pool – teda ei saa ärkvel hoida ükski heli, mida tuul, vesi, puu või raud võivad tekitada – ja me olime alati raske une kaisus, kui kolm koputust luugile ja soovimatu hõige: „Kõik tüürpoordi mehed, ahoi! Kaheksa klaasi – kas te seal all uudiseid ei kuulegi?” (harilik sõnastus vahti hüüdmisel) meid koist külmale ja märjale tekile ajasid. Ainsad korrad, mille kohta tohiks öelda, et me ka mingisuguste mõnu tundsime, olid õhtud ja hommikud, kui meil lubati ära juua plekist kannu täis melassiga magusaks tehtud kuuma teed (ehk „võluvett”, nagu madrused seda tähendusrikkalt kutsuvad). Ehkki tee oli kehvapoolne, oli see siiski soe ja turgutav, ning koos merekuivikute ja külma soolatud loomalihaga sai sellest päris korralik söömaaeg. Aga ka säärase söömaajaga käis kaasas teatav ebakindlus. Me pidime ise kambüüsi minema ning oma lihakausi ja plekist teekannu ära tooma, riskides võimalusega enne alla jõudmist kõigest ilma jääda. Paljusid loomalihakausse on nähtud piigatist alla veeremas, lihatooja siruli tekil lamamas. Ma mäletan, kuidas üks inglasest noormees, kes oli ikka ja alati meeskonna elurõõmu allikaks, kelle me pärastpoole aga üle parda kukkununa kaotasime, peaaegu kümme minutit ruhvi minemise võimalust oodates kambüüsi juures seisis, teekann käes. Ja märganud enda arvates „vaikset hetke”, hakkas edasi liikuma. Ta oli parajasti ankrupeli otsa juurde jõudnud, kui suur laine üle vööri laevalaele murdus, ja viivu vältel ei näinud ma temast mitte midagi peale pea ja õlgade. Aga järgmisel hetkel kandis jalust rabanud meri teda tahapoole, kuni taas kerkinud ja vee ettepoole suunanud ahter jättis ta päästepaadi kõrval kuivale, kann ikka veel käes, kuid nüüd juba soolast vett täis. Aga miski ei suutnud teda heidutada ega korrakski tema heast tujust jagu saada. Ennast püsti ajanud ja roolis seisvale mehele rusikat näidanud, laskus ta alla, lausudes möödaminnes: „See mees, kes nalja ei seedi, polegi üldse meremees.” Vette kastumine pole säärase asja puhul sugugi mitte see kõige hullem, ja ehkki teed anti jaokaupa ning seda polnud võimalik kambüüsist juurde saada, ja et madrused ei lubaks iial, et mõni mees päris ilma jääb, vaid igaüks kallab pisut teed omaenda kannust, et tema oma täita, oli see parimal juhul siiski üksnes kahjude jaotamine kõikide vahel.
Midagi sellesarnast langes mõni päev hiljem osaks ka minule. Kokk oli äsja valmistanud tulise „lopskoosi” – see kujutab endast segu peeneks pudistatud kuivikutest, väikesteks tükkideks lõigatud loomalihast ja mõnest kartulist, mis on üheskoos ära keedetud ja pipraga maitsestatud. Lopskoos oli harukordne roog ja ma olin viimasena kambüüsi saabudes oma jao kaussi saanud, et see messi viia. Luugini jõudsin ma üsna kenasti ja hakkasin parajasti alla minema, kui üks raske laine ahtri üles tõstis ja pärast seda treppi oma kohalt ära paisates taas langetas, nii et ma jõudsin tvintekile pisut rutem, kui olin kavatsenud, kauss seljas ja kogu kallihinnaline segu põrandal laiali. Aga merel pead sa kõike naljana võtma, olgu su tunded sealjuures siis millised tahes, ning kui sa peaksid mastist alla kukkuma, aga kõhuli mõnele purjele pidama jääma ja niiviisi silmapilksest surmast pääsema, siis ei sobi sul enda näole häiritud ilmet lubada ega üleüldse asjast suurt numbrit teha.
Reede, 14. november. Nüüd me olime neemest tükk maad lääne pool ja võtsime kursi põhja, nii palju kui julgesime, sest valdasid tugevad edelatuuled, mis kandsid meid Patagoonia poole. Kella kahe ajal päeval märkasime pakpoordis endast eespool purje ja kella neljaks selgus, et see on meie kursil liikuv suur laev, mis sõitis ühekordselt rehvitud marsspurjedega. Meie olime selleks ajaks marsspurjedest rehvid välja saanud, sest tuul oli nõrgenenud, ja heisanud grootpraampurje. Teise laeva purjesid nähes laskis meie kapten otsekohe heisata fokkpraampurje ja pudinkliivri ning vana vaalakütt – see ta oma paatide ja nappide purjede järgi otsustades paistis olevat – tundis häbi ja raputas marsspurjedest rehvid välja, kuid rohkemat see teha ei suutnud, sest oli neeme lähedal praamtengid maha võtnud. Me jõudsime talle järele ja ta vastas meie tervitusele teatega, et on saja kahekümne päeva eest New Yorgist väljunud vaalapüügilaev Uus-Inglismaalt, Poughkeepsiest. Meie kapten ütles meie nime ja lisas, et me väljusime Bostonist üheksakümmend kaks päeva tagasi. Seejärel pidasid nad maha lühikese vestluse pikkuskraadi üle, jõudes järeldusele, et nad ei ole selle suhtes ühel meelel. Laev jäi meist maha ning oli nähtav kogu selle öö jooksul. Hommiku eel muutus tuul nõrgemaks, me seadsime roil- ja keiselraad paika ning päeval võis meid näha terve purjepilve all, sest meil olid roil- ja keiselpurjed üleval nii fokk- kui ka grootmastis. Too „purskaja”, nagu meremehed vaalapüüdjat hüüavad, oli grootpraamtengi üles pannud ja sinna purje heisanud ning andis meile märku peatumiseks. Kella poole kaheksa paiku jõudis vaalalaev meie kõrvale ja meie pardale hüppas kapten Job Terry – seda meest tunti Vaikse ookeani kõikides sadamates ja kõikidel alustel. „Kas sina ei teagi, kes on Job Terry? Mina arvasin, et Job Terryt tunnevad kõik,” ütles mulle paadis olnud noor madrus, kui ma tema kapteni kohta küsisin. Kapten oli tõepoolest harukordne mees. Ta oli kuus jalga pikk, kandis paksust lehmanahast saapaid, pruuni kuube ja pükse ning kui päevitunud jume kõrvale jätta, ei näinud ta põrmugi meremehe moodi välja. Ometigi oli ta juba nelikümmend aastat vaalaäriga tegelnud ja tema enda sõnutsi laevu omanud, laevu ehitanud ja laevadega purjetanud. Tema paadi meeskond oli kaunis tahumatu kamp, kes oli äsja võsast väljunud ja meremeeste väljenduse kohaselt „polnud veel heinaseemneid juustest välja saanud”. Kapten Terry tegi meie kaptenile selgeks, et meie arvestused panevad pisut mööda, ja olles terve selle päeva pardal veetnud, asus ta päikeseloojangul paadiga teele oma laeva suunas, mis oli nüüd