Veidrikud ja võpatused. Ott Kilusk
veidike teistmoodi ajast. Ja hoopis isevärkipaigast.
Sellepärast võib vahel juhtuda, et käitun siin-sääl veidralt. Ja võpatan olukordades, kus mitte keegi teine seda ei tee. Tean asju, millest enamikul inimestest pole aimugi, ning tammun nõutuna olukordades, kus ülejäänutele on kõik selge.
Asjad, millest nüüd rääkida püüan, on minu sees alati olemas olnud, hiilinud mu ümber ja oodanud oma ilmutushetke. Nagu viimast viivu valged fotopaberid, mis kohe-kohe ilmutusvanni torgatakse. Või nagu rebased, kes pistsid koonu välja siis, kui olin nendega kohtumiseks valmis.
Või vähemasti arvasin end olevat.
1
Elan linnas, mille sildade all voolab sogane jõgi. Lõbusas vee karussellis, mitte just eriti läbipaistvas vees, keerlevad uppunud tudengid, plastikust taara ja täistrükitud printeripaberid.
Igal kevadel ajab see jõgi üle kallaste ning uputab madalamal paiknevad agulid. Soomustel aprillipäikese helk, tiirutavad tiined haugid ja vähemad kalad hääletute varjudena veevangis tänavatel ning sisehoovides. Peatuvad vee alla jäänud trepiastmetel ja passi vad alandlikena veepiiril välisuste ees.
Nagu oleksid nad mõned tuppa manguvad lemmikloomad.
Suvepuhkuse lõpu poole, paar päeva enne ärasõitu redutasin üksinda köögis. Inimtühjas majas keset inimtühja küla.
Tegelikult polnud siin midagi teha. Loojuva päikese valgus langes äratäksitud köögilauale ja raadios jahvatati väsimatult ühest äsja surnud kirjanikust, kes oli peaaegu saja-aastaseks elanud. Jahvatati juba mitu päeva. Tema tohutust kirjanduslikust pärandist järeltulevatele põlvedele, kaduma läinud ja taas leitud käsikirjadest ning muustki tühjast-tähjast, mis kedagi ei huvita. Ja üldse oli arusaamatu, miks ma siin istusin ja kogu seda jama kuulasin.
Läbi hõreda kuuseheki, teisel pool ähmast aknaklaasi, paistsid mõned kolmekorruselised majad. Luitunud, räämas ja tühjad. Krohvitud seljad vastu hämarust toetatud.
Need omal ajal nii kärarikkad, üksteise otsas kössitavad kommunaalkorterid, kuhu varem sageli asja oli, veelgi enam, kuhu sisenemine vahel lausa elu ja surma küsimus tundus, olid nüüd sootuks elaniketa jäänud.
Eilne ja üleeilnegi päev välkusid ajusopis seosetute stoppkaadritena. Nende vahel puudus igasugune seoseniidistik, millest üks omadega puntrasse jooksnud inimene kinni võiks hakata, ja sestap polnud miski enam päris kindel.
Nojah. See on ikka kuratlikult ebanormaalne, kui su jumalikult paranormaalsed võimed jalutavad sisse-välja just nii, nagu ise tahavad. Jälle kord oli kuhugi kadunud mu seletamatu võime – asju mõtte jõuga liikuma panna ja olukordi enese kasuks keerata.
Ja nüüd olime igatahes kahekesi jäänud. Mina, va käpardist võlur, ja minu surmahõnguline, arvatavasti veel päevi kestev pohmelus. Kõik läks kolinal allamäge ja seda ei peatanud miski. Isegi tühipaljast teelusikat, mis äratäksitud köögilaual vedeles, ei suutnud ma vaimujõuga ühest paigast teise nihutada.
Hämarduvas köögis, raadio väsimatult jahvatamas, loetlesin värisevatel sõrmedel oma puhkuse viimaseid päevi ja öid, kuni lõpuks ühel varahommikul bussi istun ja tagasi linna sõidan. Muidugi juhul, kui ma selle pohmaka üldse üle elan. Buss aga on teadagi jälle too vana kollane Ikarus, nagu ta kõik need aastad on olnud, ja kogu tee paistab päike teravalt silma.
Teadagi. Nii et kohale jõudes tunnen ennast justkui merre kukkunud idioot, kes tont teab mida ihaledes valgusele liiga lähedale lendas.
Säärased jaburad mõtted ja ühe koha peal kudemine tegid mind pahaendeliselt närviliseks. Nõnda, täis ebamäärast otsustusvõimet, astusin õue ja lõin kääksuva välisukse tagantkätt kinni.
2
Läinud jalutuskäigule, millel puudus igasugune siht, uitasin hingelistki kohtamata külavahel, kuni sattusin umbrohtunud koolistaadionile. Poolkogemata, otsekui kellegi teise juhituna, nagu vahel raamatutes öeldakse.
Endise konarliku korvpalliplatsi asemel, sääl, kus pikakasvulised loikamid, nood neetud sportlased mind omal ajal pikali joosta tavatsesid, oli nüüd rulasõitjate skatepark. Selle laugjatel vineernõlvadel kogunevad õhtuti külanoored. Hõiguvad möödujatele roppusi, künnavad oma autorontidega hõredat, uriinhappest kängunud muru üles ja arutavad isekeskis, kellele peksa anda.
Selline on ääremaa õhtu.
Ükskõik kus linnas parasjagu elan või millisesse riiki kunagi reisin, seda kohta kannan endaga kaasas. Ähkides, nagu ülekaaluline lisakilosid. Aga võib-olla on see suitsetamisest. Vahet pole.
Sellel õhtul valitses sääl miskipärast tühjus.
Ringi vaadates avastasin, et minu esimesse klassi astumise puhul staadioniserva istutatud tamm on kadunud. Keegi avarale eluteele lahkuv abiturient kaevas tol korral ähkides augu ja mina valasin juurtele sortsaka roostekarva vett. Ja nagu koolidirektor Müller kerge irooniaga lausus, pidi see kõveravõitu oksake edaspidi mu eluteed sümboliseerima.
Aastaid vindunud kidur istik, mis kuuseheki varjust iial päikeseni ei küündinud, oli nüüd sootuks kadunud. Ka pidulikust puu istutamisest möödunud kakskümmend viis aastat olid kuhugi kadunud. Alles olid vaid ebamäärane umbrohi, umbmäärane ebarohi, segadus ja konid. Kehitasin õlgu ja kõndisin minema.
Ja siis ründas mind nahkhiir.
Tiivuline pikeeris vallamaja poolt, üritas mulle miskipärast pähe lennata ja mina, kes ma eluaeg olen peljanud sääraseid pimedamast poolest pärinevaid jõude, sattusin paanikasse. Vehkisin kätega, kiljusin nagu mõni lollakas ja pistsin jooksu.
Kui olin õpetajate majani lidunud, hakkas viltuvajunud puukuuride juures verejanuliselt lõrisema üks hiiglaslik, eluaegsest vangistusest meeleheitele aetud koer. Mäletasin seda koera sama kaua kui ennast. Ja paistis, et ta ei kavatsegi ära surra. Neetud elajas jõllitas mind verd täis valgunud silmadega, endal kett katkemiseni pingul. Näis, et kohe pääseb ta lahti ja rebib mu tükkideks. Eks lidusin siis säältki.
Kopsudele oli taoline eneseületus muidugi liig. Istusin hingeldades oma kodumaja välistrepil, tõmbasin suitsu, läkastasin ja pobisesin omaette igasuguseid lollusi, kuni päike metsatagusesse järve susinal ära kustus.
Nõnda tundus see küla tol soojal suveõhtul harjumatult vaenulik, sest näitas mulle nahkjaid tiibu ja koolas kihvu nagu võõrale sissetungijale.
Kõik kokku mõjus kui hoiatus: ära jända minevikuga, jäta asjad nii, nagu need on olnud, ja mis peamine – ära meid mingil tingimusel ärata, sest siis me maksame kätte.
Meie kõik, sinu lapsepõlve hirmud: kiiritusest moondunud lapsed, rottide parved, purevad koerad, vägivaldsed joodikud ja surnud pedagoogid. Ära kutsu meid välja, sest siis läheb sul halvasti.
Aga midagi ei ole parata.
3
Varajane suvelõpuhommik. Varjudes on jahe, valguses soe.
Ostan pileti ja ronin oma seljakotti kaasa rebides bussi tagumis se otsa. Peale minu tulevad veel kaks lilleliste rättidega vanatädi. Nende murdekeelne jutuvadin paneb mind miskipärast endamisi naeratama. Ja me nõksatame paigast. Möödume mõnest majast ja hakkame vaevaliselt mäkke tõusma. Suured kuused katavad järgmi ses kurvis nagu kardinad vaate külale. Ja siis pole teda enam olemas.
Mõtlen ennast nii kaugele, kui vähegi saan. Selleks, et kusagilt alustada. Et sisustada see oimukohtades surisev aeg, mis kulub bus sisõiduks. Ja äkki tundub, et pilveräbalad liiguvad taevalael lõhki kärisedes just nii, nagu mõnes kiirendatud filmikaadris.
Nojah. Hääkene küll…
Üks üsna rohkearvuline ja alailma omavahel nääklev seltskond võttis kord kaugel suveõhtul kätte, pressis end taevasinisesse villisesse ja sõitis väikesesse külasse vabariigi kaugeimas servas.
Vabariik oli siis veel liiduvabariik ja sellest külast polnud nad varem midagi kuulnud. Külast, mille all voolas maa-alune allikas ja mis muust maailmast omakorda üsna vähe teadis.
Ja kus lapsed räägivad tänaseni nii, nagu oleksid nad vähemalt tuhandeaastased.
Ise olin vast viiene.
Isa ehk siis see, kes tol päeval villiseroolis