Veidrikud ja võpatused. Ott Kilusk
ema, kes oli koduteel miskipärast ambulatooriumisse põiganud.
Äkitselt kasvasid minu ees maa seest välja kaks rohelises mundris, kiivritega meest ja küsisid midagi oma voolavas-mulisevas keeles. Pobisesin vastuseks miskit arusaamatut ja jõllitasin lummatuna nende relvastust. Nad vahtisid teineteisele mõistmatult otsa, lõid siis käega ja asutasid minekule. Üks sõdureist pistis mulle lahkudes pihku väikese märgi.
See oli imetilluke kullast tank. Roomikute ja lasketoruga miniatuurne ime. Olin seda märki varem unes näinud ja enesele väga igatsenud. Nüüd sain siis teada, et see on ka päriselt olemas.
Märk aga libises arusaamatul kombel hetk hiljem mu värisevast peost ja kukkus kõlisedes kiviaeda. Vajus sammaldunud kivide vahele ja kadus. Otsisin seda säält õhtu otsa, siis järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval.
Seda märki ma rohkem ei näinud.
Ja kui mind õhtul hilisele kellaajale viidates voodisse saadeti, juhtus see esimest korda. Une ja ärkveloleku piiril tundsin, nagu langeksin sügavikku, ning võpatasin ärkvele.
5
Sättisime ennast sisse.
Küla ainsas viietoalises korteris. Paraku esimesel korrusel ja ilma rõduta. Talviti oli sääl külm, nii et välisseinu katvatele tapeetidele ilmus härmatis. Suviti oli korter pööraselt palav. Akende avamine ja tuuletõmbuse tekitamine ei leevendanud noid virvendavaid leitsakuid karvavõrdki.
Praegu on meie endises elupaigas vanadekodu ning poistetoa aknast vaatab päevast päeva välja üks sõgeda pilguga vana ja tige mees.
Uusehitis kubises algusest peale hallikarvalistest roosa sabaga rändrottidest ning talviti pritsiti koridoridesse läägelt haisvat medikamenti, et sovhoosi lautades alatihti leviv suu- ja sõrataud inimestele ei hakkaks. Räägiti, et see, kes nakatub, saab loomaarsti käest nelikümmend süsti rindu, ja ka pärast seda protseduuri polevat ellujäämine veel sugugi kindel.
Hommikud algasid nendel kaugeks jäänud aastatel tavaliselt ema kiljumisega, kui ta öösärgi väel kööki sisenedes tule süütas ja märkas, et paljajalu rotiparve keskel seisab. Üks keemiaõpetaja, keegi Valdo, kes elas meiega samas trepikojas, rääkis, et paneb igal õhtul kööki lõksu ja igal hommikul on sääl sees priske rott. Rääkis sellest säärase õhinaga, nagu tarvitanuks ta noid närilisi söögiks.
Meie elamist ründasid need elajad igavesti tilkuva kraanikausi räämas kapi alt ja sestap on see niiske mööbliese minu unenägudes siiani mingiks ebamääraseks ühendussillaks heleda pärismaailma ja hämara mittemaailma vahel.
Õpetaja Valdo vastas elas lehmalaudas lüpsjana töötav Rosalinda, kellel polnud rottidest sooja ega külma. Temast rääkides kiskus külameeste suu just nõndamoodi muigele, nagu ei käikski jutt lüpsjast, kes elab meie trepikojas, vaid hoopis Nõukogude Liidu õhuruumist, mille üks sportlennuk kord ära narris.
Rosalinda oli muljet avaldava rinnapartiiga ja alatasa hommikumantlis küla vahel ringi patseeriv naisterahvas, kellele ikka järele vaatama jäädi ja kes meile vahel õhtuti külla kippus. Lokirullid peas ja põsed palavikuliselt tulitavad. Kuna Rosalinda oli enamasti ka purjakil, ajas ema ta juba ukse pealt minema, sest ei sallinud joodikuid. Purjus naisterahvaid ta aga lausa vihkas.
Rosalinda juurde kogunesid õhtuti pärast päevatööd igas vanuses poissmehed, neile lisaks mõned rõngastatud oinad, kelle seast ta endale olengu käigus järjekordse kavaleri välja valis.
Sestap tuli meie trepikojas ka öiseid kaklusi ette. Ikka löödi üks või teine vähem elujõuline isane kolinal trepist alla. Kuulsime oma vooditesse läbi välisukse kostvat tuhmi kolinat ja vandumist. Kui keegi kähmlejatest juhtus lendama vastu trepikäsipuud, kõmises see metallist moodustis üle kolme korruse. Pahaendeliselt nagu suveöine äikesemürin. Taolistele mürglitele järgnenud hommikutel oli trepikoja seintel siin-sääl pruuni, kuivanud verd.
Külavahel rääkis Rosalinda kõigile, kes aga kuulda tahtsid, kuidas ta tegelikult ainult minu isa armastab. Minu teada jäi see armastus küll igavesti vastamata. Mitte et isale poleks naised meeldinud. Rosalinda polnud nähtavasti lihtsalt tema maitse.
Noh, minule tema tissid igatahes meeldisid.
Tollel ajal polnud veel tühje kortereid. Tänu majarahva ennastsalgavale hävitustööle pandi pikkamööda ka rändrottide invasioonile piir. Trepikodades oli palju liikumist, ärevat uksekääksutamist ja ehmatavaid kohtumisi tumedate pomisevate kogudega. Välisuksed seisid veel kindlalt piitadel ja tugev vedru tõmbas need väljuja järel pauguga kinni.
Praegu on need viltu vajunud ja kookus nagu kibestunud vanamutid, kes maanteel möödujaile uudishimulikult järele vahivad. Et kes see sääl küll niiviisi käib?
6
Käin tööl ühes kivist ja klaasist majas. Ja kõik, mis sääl tehakse, on tegelikkusest põgenev illusioon. Nii et olen ametilt illusioonimeister.
Tänavate nimesid ei suuda ma meelde jätta. Sest kasvasin mujal.
Harjusin kord maastikel oma asukohta määrama teeradade, puude ja põõsaste järgi. Mida ähmasemad rajad, haralisemad puud ja kiduramad põõsad, seda usutavam tundus päralejõudmine.
Vastaskorteris elasid veterinaarid.
Lühike habetunud sell ning tema väga pikk ja väga ilus naine. Selle naise enam-vähem identne kaksikõde oli Tallinna Moemaja modell. Nõnda ilmusid sageli Nõukogude Naises ja Siluetis fotod, kus uute kampsunite ja sallidega poseeris keegi, kes oli täpselt nagu meie vastas elav imekaunis veterinaar, aga tegelikult nagu ei olnud kah.
Igal varahommikul kõndisid nad käsikäes karjalauta ja tegid lehmadele viljastavaid protseduure. Ja ma ei saanud kuidagi aru, mis siis ikkagi on veterinaari ja veterani vahe.
Kui nad külast minema kolisid, jättis habemik üleöö oma vana ameti ja hakkas imearstiks ning selgeltnägijaks. Tema seanssidele tulid paljud pikka kasvu imeilusad naised, keda ta sõrmedega silitades raskemeelsusest terveks ravis. Lehmade viljastamine sovhoosi karjalaudas oli talle õpetanud, mida naised tõeliselt vajavad.
Nende inimeste asemel hõivas tühjaks jäänud korteri sovhoosi uus kunstlik seemendaja Rauno. Ja juba kaugelt võis näha, et tegemist on tõepoolest väga laheda mehega. Enamasti kandis Rauno peegelklaasidega päikeseprille, õlgadeni ulatuvaid juukseid, lõhkisi kuluvaid ja ilma varrukateta T-särki, nagu veendunud hevimeestele kohane. Ja teadjamad rääkisid, et tal on klaasist silm.
See tõepoolest veidra silmavaatega noormees ei loovutanud toda vedelat hallollust muidugi üksnes lehmadele. Tema juures käis palju naisi ja pidev pidu. Valjud hääled ja anduv kiljumine, vürtsitatud klaasiklirina ja välisukse pideva paukumisega, olid selle korteri tavaliseks seisundiks. Üle kõige kostis neil olengutel aga sovhoosi autojuhi Genadi kärisev hääl.
Genadi, jässakas, kasepakuga sarnanev eluvend, abielumees ja pereisa viibis alati kõikjal, kus olid pidu ja naised. Seljas lilleline, tavotiplekkidega kaunistatud päevasärk, mille rinnataskust punnitas välja suur ja kulunud rahakott. Rahutult vilavates silmades pakitsev tegutsemishimu. Õigupoolest oli Genadi üks tagasihoidlik mehike, sest kõik, mis ta soovis, oli – keppi ja kakelda.
Tema kohta öeldi, et tal on rauast kõri ja lahtine käsi. Genadilt peksa saada ei olnud just ülemäära keeruline. Eriti kui sattusid valel ajal Rosalinda ust kraapima. Mõnikord joomingu käigus jäi autojuht kellelegi ammuli sui otsa vahtima ja vaikis pikka aega. Justkui oleks tema mõistus õue kõndima läinud. Siis tuli teda raputada, et ta jälle mörisema ja jorisema hakkaks nagu kõik ülejäänudki seltskonnas viibijad.
Sageli jorutas selles seltskonnas ka matemaatikaõpetaja Kuuno. Kangete miinusprillide, traatharja meenutava habeme ning läbitungiva pilguga veendunud poissmees. Pisut sakutatud olemisega, kuid alati lipsu ja pintsakut kandev härrake. Ilma oma paksuklaasiliste prillideta nägi ta ehk sama hästi kui kana hämaras laudas. Kuuno kohta räägiti, et ta on matemaatikas väga tark, kuid armastab viina ja vihkab naisi. Ka vahva matemaatik kippus tihti kaklustesse, kuid mitte alati ei väljunud ta neist võitjana.
Kuuno