Nõnda kõneles Zarathustra. Friedrich Nietzsche
eesmärgi poole tahan ma minna ja ma käin oma käimist; hüpata tahan ma üle kahklejaist ja kõhklejaist. Nii olgu minu astumine nende kustumine.”2
Nõnda kõneles Zarathustra oma südames, kui päike seisis kesktaevas: siis vaatas ta küsivalt üles – sest kuulis enda kohal kimedat linnu kisa. Ja vaata! Kotkas lõikas suurtes ringides läbi õhu, ja ta küljes rippus madu, aga mitte kui saak, vaid kui sõber: sest ta oli keerdunud ümber ta kaela.
„Need on minu loomad!” ütles Zarathustra ja oli südamest rõõmus.
„Uhkeim loom päikese all ja targim loom päikese all – on välja tulnud luurekäigule.
Tahavad teada, kas Zarathustra veel elab. Tõepoolest, kas elan ma veel?
Ohtlikum oli mul inimeste keskel kui loomade keskel, ohtlikke teid käib Zarathustra. Juhtigu mind mu loomad!”
Kui Zarathustra seda oli öelnud, mõtles ta pühaku sõnule metsas, ohkas ja ütles oma südames nõnda:
„Oo, et oleksin targem! Oleksin ma nii põhjalikult tark nagu mu madu!
Aga ma palun küll võimatut: ma palun nii siis oma uhkust, et see alati kõrvu käiks mu tarkusega!
Ja kui kord mu tarkus must lahkub: – ah, ta armastab minema lennata! – lennaku siis edasi mu uhkuski ühes mu rumalusega!” –
– Nõnda algas Zarathustra loojak.
Zarathustra kõned
Kolmest moondusest
Kolm vaimu moondust ma nimetan teile: kuidas vaim saab kaameliks, ja lõviks kaamel, ja lapseks viimati lõvi.
Palju rasket on kanda vaimul, tugeval, taluval vaimul, kelles elutseb aukartus: rasket ja raskeimat nõuab ta tugevus.
Mis on raske? nii küsib taluv vaim, põlvitab maha enne kui kaamel ja tahab, et teda tublisti koormataks.
Mis on raskeim, teie kangelased? nii küsib taluv vaim, et ma võtaksin selle enese pääle ja rõõmu tunneksin oma jõust.
Kas pole ta see: alanduda, et teha haiget oma kõrkusele? Lasta hiilata oma rumalust, et pilgata oma tarkust?
Või on ta see: taganeda omast tööst, kui see pühitseb oma võitu? Tõusta kõrgeile mägedele, et kiusata kiusajat?
Või on ta see: toituda tunnetuse tõrudest ja rohust ning tõe pärast kannatada hinge nälga?
Või on ta see: olla haige ja saata ära trööstijad ning siduda sõprust kurtidega, kes kunagi ei kuule, mis sa tahad?
Või on ta see: astuda sopasesse vette, kui see on tõe vesi, ja jätta enesest eemale peletamata külmi konni ja kuumi kärnkonni?
Või on ta see: armastada neid, kes meid põlgavad, ja anda kätt tondile, kui see meid tahab hirmutada?
Kõige selle raskeima võtab enda pääle taluv vaim: otsekui kaamel, kes koormatuna tõttab kõrbesse, nii temagi tõttab oma kõrbesse.
Kuid kõige üksildasemas kõrbes sünnib teine moondus: lõviks saab siin vaim, vabadust tahab ta endale võita ja isand olla omas kõrbes.
Oma viimset isandat otsib ta siin: vaenu ta tahab kuulutada talle ja oma viimsele jumalale, võidu pärast tahab ta heidelda suure lohega.
Kes on see suur lohe, keda vaim enam ei salli nimetada isandaks ja jumalaks? „Sa pead” on selle suure lohe nimi. Ent lõvi vaim ütleb „ma tahan”.
„Sa pead” lamab tal teel, kilgendades kui kuld, soomuselukas, ja igal soomusel sädeleb kuldne „sa pead!”
Tuhande-aastased väärtused säravad neil soomuseil, ja nõnda kõneleb vägevaim kõigist lohedest: „Kõik asjade väärtused hiilgavad minu küljes.”
„Kõik väärtused on juba loodud, ja kõik loodud väärtused – olen mina. Tõesti ühtki „ma tahan” ei tohi enam olla!” Nõnda kõneleb lohe.
Mu vennad, milleks on vaja lõvi vaimus? Miks ei piisa koormaloomast, kes on alistuv ja aukartlik?
Uusi väärtusi luua – seda ei suuda ka lõvi veel: aga luua endale vabadus uue loomiseks – seda küll suudab lõvi võim.
Et vabadust endale luua ja et püha „ei” öelda ka kohustusele: seks, mu vennad, on vaja lõvi.
Endale õigus võtta uusi väärtusi luua – see on see kõige hirmsam võtmine taluvale, aukartlikule vaimule. Tõesti, röövimine on see talle ja röövlooma tegu.
Nagu oma pühimat ta armastas kord seda „sa pead”: nüüd peab ta ses pühimaski leidma eksitust ja omavoli, et röövida endale vabadus oma armastuselt: lõvi on vaja seks rööviks.
Aga ütelge, mu vennad, mis suudab teha siis veel laps, mida ei suutnud lõvigi? Miks kiskja lõvi peab saama ka veel lapseks?
Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus.
Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.
Kolm vaimu moondust olen teile nimetanud: kuidas vaim sai kaameliks, lõviks kaamel ja lõvi viimati lapseks. –
Nõnda kõneles Zarathustra. Ja sellal ta peatus linnas, mille nimi on: Kirju Lehm.
Vooruse õppetoolest
Zarathustrale kiideti üht tarka, kes hästi oskavat rääkida unest ja voorusest: talle antavat palju au ja tasu selle eest ja kõik noormehed istuvat ta õppetooli ees. Tema juurde läks Zarathustra ja istus ühes kõigi noormeestega ta õppetooli ette. Ja nõnda kõneles tark:
Au ja häbi une ees! Seda kõigepäält! Ja kõrvale hoiduda kõigist, kes halvasti magavad ja öösiti valvavad!
Häbelik on varaski une ees: ikka ta hiilib tasa läbi öö. Häbitu aga on öövaht, häbitult ta kõnnib oma sarvega.
Ei ole väike kunst magada: on juba vaja terve päev selleks valvel olla.
Kümme korda päevas sa pead ületama iseenese: see väsitab hästi ja on hingele mooniks.
Kümme korda sa pead jälle ära leppima iseenesega; sest ületamine on meelekibedus, ja halvasti magab see, kes pole ära leppinud.
Kümme tõde sa pead päevas leidma: muidu otsid veel ööselgi tõtt, ja su hing on näljas.
Kümme korda päevas sa pead naerma ja olema rõõmus: muidu häirib sind öösel kõht, see nukrameelsuse isa.
Vähesed teavad seda: kuid peab evima kõik voorused, et magada hästi. Kas ma mõtlen tunnistada valet? Kas ma mõtlen rikkuda abielu?
Kas ma luban endal himustada oma ligimese ümmardajat? See kõik sobiks halvasti hää unega.
Ja isegi siis, kui sul on kõik voorused, pead mõistma veel üht: oma voorusedki magama saata õigel ajal.
Et nad isekeskis ei riidleks, need kenad naised! Ja sinu pärast, sa õnnetu!
Rahu jumalaga ja naabriga: seda nõuab hää uni. Ja rahu ka veel naabri kuradiga: muidu ta luusib öösel su ligiduses.
Au ülemusele ja sõnakuulmisele ja isegi kõverale ülemusele! Seda nõuab hää uni. Mis ma võin parata, et võim käib meeleldi kõverail jalgadel.
Parimaks karjaseks tuleb mul pidada seda, kes oma lamba viib haljaimale aasale: see sobib hää unega.
Kõrget au ma ei taha ega ka suuri varandusi: see teeb põrnale viga. Aga halb on magada ilma ausa nimeta ja väikese varata.
Väike seltskond meeldib mulle enam kui paha seltskond: aga mingu ja tulgu see õigel ajal. Nii sobib hää unega.
Väga meeldivad mulle ka vaimult vaesed: nad edendavad und. Õndsad on nemad, iseäranis siis, kui neile antakse alati õigus.
Nii kulub päev vooruslikul. Saabub aga öö, siis hoian end kõigiti, et und mitte
Sõnamäng: Gang – Untergang.