Nõnda kõneles Zarathustra. Friedrich Nietzsche
äraleppimist ja kümme tõde ja kümme naeru, millega nii hästi sobis mu süda?
Sedaviisi mõlgutades, äiutatud neljakümnest mõttest, langeb mu üle korraga uni, see kutsumatu, see vooruste valitseja.
Uni koputab mu kulmule: ja silmad lähevad raskeks. Uni puudutab mu huuli: ja suu jääb lahti.
Tõesti, pehmeil tallul ta astub mu ligi, see armsaim vargaist, ja lööb üle mult mu mõtted: ja ma seisan totralt kui see õppetool.
Aga ei kaua seisa ma nõnda: juba ma lamangi. –
Kui Zarathustra kuulis tarka nii rääkivat, naeris ta endamisi südames: üks mõte oli tas välgatanud. Ja nõnda ta kõneles oma südames:
Narr mu meelest on see tark oma neljakümne mõttega: kuid ma usun, et küll ta juba mõistab magada.
Õnnelik juba see, kes elab selle targa ligi! Säärane uni nakkab: läbi paksu seinagi ta nakkab.
Askus elab isegi ta õppetoolis. Ja pole asjata noormehed istunud vooruse õpetaja ees.
Tema tarkus kõlab: valvata, et hästi magada.
Ja tõesti, kui elul poleks mõtet ja ma peaksin valima mõttetuse, siis oleks minulegi see mõttetus valimisväärseim.
Nüüd on mul selge, mida ennemalt kõigepäält taheti, kui otsiti vooruse õpetajaid.
Hääd und taheti saada ja moonilillelisi voorusi lisaks!
Kõigi nende kiidetud kantslitarkade meelest oli tarkus uni ilma unenägudeta: paremat elumõtet nad ei tundnud.
Veel tänagi leidub mõni, kes on nagu seesinane vooruse jutlustaja, ehk küll mitte ikka nii aus: kuid nende aeg on möödas. Ja kaua enam nad ei seisa: juba nad ongi maas.
Õndsad on need unised: sest varsti tuleb neil uinuda. –
Nõnda kõneles Zarathustra.
Tagailmlasist
Kord heitis ka Zarathustra oma mõttekujutused teispoole inimest, nagu kõik tagailmlased. Kannatava ja vintsutatud jumala tootena näis mulle siis maailm.
Unenäona näis mulle siis maailm ja jumala luuletisena; värvilise suitsuna jumaliku nuriseja silme ees.
Hää ja kuri, rõõm ja valu, mina ja sina – värvilise suitsuna näis see mulle looja silme ees. Enesest eemale vaadata tahtis looja, – ja nõnda ta lõigi maailma.
Joovastavaks rõõmuks on kannatajale eemale vaadata oma valust ja ennast kaotada. Joovastava rõõmuna ja iseenese-kaotusena näis mulle kord maailm.
See maailm, igavesti puudulik, igavese vasturääkivuse kajastus – ja puudulik kajastus – oma puuduliku looja joovastav rõõm: – sellisena näis mulle kord maailm.
Nii heitsin ka mina kord oma mõttekujutused teispoole inimest, otsekui kõik tagailmlased. Kas tõesti teispoole inimest?
Ah, mu vennad, see jumal, kelle lõin, oli inimese toode ja inimese jamps, nagu kõik jumalad!
Inimene oli ta ja ainult vilets inimese ja „mina” kild: mu omast tuhast ja leegist ilmus ta mulle, see viirastus, – jah, tõesti! Mitte teispoolsest maailmast ei tulnud ta mulle!
Mis sündis, mu vennad? Ma ületasin enese kui kannataja, ma kandsin iseenese tuha üles mäele, selgema leegi ma leiutasin endale. Ja vaata! Siis taganes minust viirastus!
Nüüd see oleks mulle, tervekssaanule, kannatuseks ja piinaks uskuda sääraseid viirastusi: kannatuseks oleks see mulle nüüd ja alanduseks. Nõnda ma kõnelen tagailmlasile.
Kannatus ja jõuetus – see on loonud kõik tagailmad; ja see üürike õnnejamps, mida tunneb vaid kannatajaim.
Väsimus, mis ühe hüppega, surmahüppega, igatseb viimsele piirile, vaene teadmatu väsimus, mis ei taha enam tahtagi: see on loonud kõik jumalad ja tagailmad.
Uskuge mind, mu vennad! Keha oli see, kes heitis meelt keha üle, – tema kobas pimestatud vaimu sõrmiga viimseid müüre.
Uskuge mind, mu vennad! Keha oli see, kes heitis meelt maa üle, – tema kuulis, kuidas olemise sisikond talle kõneles.
Ja siis tahtis ta murda pääga läbi viimsete müüride, ja mitte ainult pääga, – tungida ka „teise maailma”.
Kuid „teine maailm” on hästi varjatud inimese eest, see inimesetuks tehtud ebainimlik maailm, mis on taevane eimidagi; ja olemise sisikond ei kõnelegi sugugi inimesele, olgu siis inimesena.
Tõesti, raske on tõestada igasugust olemist ja raske panna teda kõnelema. Kuid öelge mulle, mu vennad, kas siis imelisim kõigist asjust polegi just parimini tõestatud?
Jah, see „mina” ja selle „mina” vasturääkivus ja vassing kõneleb kõige ausamalt ta olemasolust, see loov, tahtev, hindav „mina”, mis on asjade mõõt ja väärtus.
Ja see kõige ausam olend, „mina” – see kõneleb kehast ja igatseb keha, ka kui see luuletab ja luiskab ja murdunud tiibadega rabeleb.
Ikka ausamalt õpib kõnelema see „mina”: ja mida enam ta õpib, seda enam leiab ta sõnu ja austust kehale ja maale.
Uut uhkust õpetas mulle mu „mina”, seda õpetan nüüd rahvale: mitte enam peita pääd taevaste asjade liiva, vaid vabalt kanda püsti oma maispää, mis maale loob mõtte!
Uut tahet ma õpetan inimestele: seda teed tahta, mida inimene pimesilmi käinud, seda kõrgeks kiita ja mitte enam hiilida kõrvale otsekui haiged ja surijad!
Haiged ja surijad olid need, kes põlgasid keha ja maad, ning leiutasid taevalikkuse ja lunastavad veretilgad: aga veel needki magusad ja sünged mürgid nad võtsid kehalt ja maalt!
Oma hädade eest nad tahtsid põgeneda, aga taevatähed olid neile liiga kaugel. Siis õhkasid nad: „Oleks ometi olemas taevasi teid, et neid mööda hiilida teissugusesse olemisse ja õnne!” – ja nõnda nad leiutasid endile need salateed ja verised joomad!
Nõnda arvasid nad, need tänamatud, endid lahti oma kehast ja sestsinasest maast. Kuid kellele olid nad tänu võlgu oma vabanemise krampide ja õndsuse eest? Oma kehale ja sellesinasele maale.
Lembe on Zarathustra haigeile. Tõesti, ei ta pahanda nende enesetrööstimise ja tänamatuse viiside pärast. Saagu nad paranejaiks ja ületajaiks ning loogu endile kõrgem keha.
Ei ka pahanda Zarathustra paraneja üle, kui see õrnusega vaatab oma petliku unistuse poole ja keskööl hiilib oma jumala kalmule: kuid haiguseks ja haigeks kehaks jäävad mulle ta pisaradki veel.
Palju haiglast rahvast on alati olnud nende seas, kes luuletavad ja on jumalatõbised; raevudes nad vihkavad tunnetajat ja seda noorimat voorusist, mille nimi on: ausus.
Tagasi vaatavad nad ikka tumedate aegade poole: sääl oli unistus ja usk muidugi teine asi; mõistuse märatsus oli jumalasarnasus, ja kahtlus patt.
Liiga hästi ma tunnen neid jumalasarnaseid: nad tahavad, et neid usutaks ja et kahtlus oleks patt. Liiga hästi tean ka, mida nad ise nõuavad kõige enam.
Tõesti mitte tagailmu ega lunastavaid veretilku: vaid keha usuvad nemadki kõige enam, ja nende oma keha on neile asi eneses.
Ent midagi haiglast on nende keha: ja meeleldi poeksid nad välja oma nahast. Seepärast nad kuulavadki surmajutlustajaid ja jutlustavad ise tagailmu.
Kuulake, mu vennad, pigemini terve keha häält: ausam ja selgem on see hääl.
Ausamini, selgemini kõneleb keha, mis on terve, täiuslik ja täisnurkne: ja tema kõne on maa mõttest. –
Nõnda kõneles Zarathustra.
Keha põlgajaist
Keha põlgajaile tahan ma öelda oma sõna. Ei ümber õppima ega ümber õpetama nad pea, vaid ainult jumalaga jätma iseenese keha – ja nii jääma vait.
„Keha ma olen ja hing” – nõnda kõneleb laps. Ja miks ei peaks kõnelema nagu lapsed?
Kuid ärganu, teadja ütleb: