Püha Jüri kutsikad. Tamur Kusnets
nende endi meelest – olid kogunenud kaminasaali ning nende kokkusaamise põhjuste tõsidusest andis mõista meeste näoilme. Ebamugava vaikuse murdis keskealine väärikas rüütel.
„Tahan teile esitleda, auväärsed isandad,” algas Helmold de Zaghe,17 vimmas ja silmanähtavalt nõrga tervisega leskmees, kes mõtteis juba peatset puhastustuld ootas ja seetõttu oma poegade pahameeleks nii mõndagi enda varadest kloostrile oli kinkinud; tundes Jumala kutset, oli rüütel lasknud koguni rajada Püha Nicolause kirikus18 vikaaria, et puhastustules eestpalvetest tuge leida, „Helmbrechti, kogenud kaupmeest, sõjameest ja ausat härrat Revali linnas…”
Vasallide pilgud kompasid hindavalt Helmbrechti, tema head mõõka – üllatav, et säherdune Itaalia moeröögatus oli selle ilmselt madalast soost mehe vööle jõudnud – ja iseäranis mehe vastuvaidlematult jõulist sõjamehekogu. Nende vaates segunesid seisuslik üleolek ning ebalus teise ilmselgest vilumusest veretöö oskuses.
„See mees on tubli, ilma kahtluseta,” sõnas de Parenbecke, ordu käes vangis oleva capitaneus’e Conrad Preeni19 asemik, kohendades otsekui vastukaaluks puusal oma mõõka, kuid sellegipoolest jäi Helmbrechti mõõk nii pikemaks kui ka ohtlikumaks. „Tublid mehed pole hertsogiriigis haruldus, kuid kõigi pühakute nimel, miks on meie, iseäranis ustavate vasallide hulka toodud just see tubli mees?”
Helmbrecht adus solvangut ning usaldamatust, ajas oma vägilasliku kuju sirgu, ja enne veel, kui Helmold sai midagi õigustuseks tuua, astus ta sundimatul, ent samas ebamugavalt hiilival sammul rüütlite ja relvakandjate keskele. Ta torkas luba küsimata käed pesukaussi ja lobistas sõrmedega roosilehelises vees. Isand Helmold mõistis ning edasise häbematuse vältimiseks andis ta teenijatüdrukule märku ulatada külalisele veinipeeker ning tolle kaaslastele õlletoop, mida mehed urahtades tervitasid.
„Olen siin, et teile, auväärt Harrieni ja Revalia20 isandad, olla toeks sõjapidamise asjus…”
Solvumiskahin veeres üle kambri, hoolimata de Zaghe manitsevalt tõstetud kätest.
„Me oleme vasallid, meie asi on sõjateenistus, meie tiitel on sõjateenistus,” lausus rüütel de Parenbecke jäiselt, kõlistades kannustega. „Me oleme milites, me oleme armigeri21 – on kahtlane, kas see lihtrahva mees on meist nii palju parem, et tuua ta mängu olulistes, maa kaitsmist puudutavates küsimustes.” Teda saatis ülejäänud härraste toetav pomin.
Oli aru saada, kuidas Helmbrecht surus alla pilkliku irve. „Aulikud härrad, see kõik on mulle teada,” mees rüüpas ilmse heameelega veini,” ja mina ei ole siin selleks, et õpetada isandasoost meestele, kuidas mõõka pihus hoida – Jumal kaitsku selle eest!” Imetilluke vaikushetk ütles härrastele vihjamisi siiski otse vastupidist, ent veel enne, kui keegi jõudis midagi öelda, jätkas Helmbrecht: „Kuid mina olen võidelnud veel eelmisegi maameistri22 lipu all nii Ruteenias, Litviinias23 kui ka samogiitide24 maal – minu juhtimise all oli viivuks pea topelttosin meest, ja keegi neist ei olnud parem kui mina. Minu asi oli juhatada ordu väiksemat salka – või seda, mis sellest järel oli – kui orduvendi vedeles langenuna mudas ja õelate leedukate salgad luusisid ümber ning elu oli õlekõrre otsas püsti – mina olen siiani elus…”
„Sõjakäigud ordu lipu all ei ärata usaldust,” heitis Johann de Wacke kõigi eest. „Miks peaksime soovima sind, Helmbrecht, eneste hulka?”
„Sest teil ei ole sõjasalku,” vastas teine otse. „Teil ei ole mehi, kes oskaks lipkonnana25 end kas või une pealt lahinguks seada, ega sellistki meest, kes tunneks orduvendade võtteid taplusväljal. Te olete vaprad mehed,” Helmbrecht pidas pausi, justkui vihjates otse vastupidisele, „kuid enamat teil pole. On teil lipkond, kes püsiks koos kauemini kui nelikümmend päeva? On teil sõjasulaseid, kes on teeninud sõjaväljal kümme aastat, kes teavad, mida tähendab sõnakuulmine ka venekate nooltesaju all?”
Helmbrecht muigas.
„Te vaikite, isandad, sest teil pole seda – pole isegi lipkonda kokkuharjutanud mehi. Mina suudan leida viiskümmend meest, kes on kogenud ligimese surmamises, olgu pühakud mulle tunnistajaks, ja nende abil panna relvile veel kakssada – kui on olemas sõjariistad.”
Vasalkonna pilkudes oli märgata tärkavat huvi ja enam ei kuulanud nad põlgusega seda madalast soost meest, kes seisis seal ülbena kui üks maa vabadest härradest, ning hinnanud suurekasvulist sõjameest, leidsid nad, et vaid suursugune päritolu oli puudu sellel hirmuäratava sinise vaatega mehel.
„Minu linnuse kaitsesalk on koos kogu aeg ja juba aastaid,” alustas Bertram de Parenbecke, ent siingi segas Helmbrecht end vahele:
„Selles ettevõtmises on raske kasutada Eestimaa hertsogi sõdureid, mida teab kahtlemata isand vicecapitaneus’ki, sest nemad ei pruugi soovida seda, mida soovivad aulikud isandad. Need taanlastest linnusevardjad peavad kaitsma linnust, mitte sõdima lahinguväljal. Kahtlustan, et teil pole isegi kõigi vasallide toetust selles asjas…”
Bertram de Parenbecke heitis de Zaghele pilgu. „Ma ei oska öelda, kui palju sa talle vestnud oled… Kardan, et seda, mida see kõrilõikaja teab, on liigselt,” pomises rüütel ladina keeles. „Ja ma ei tea, kui väga me vajame niisugust meest, kes võib olla ka isatapjana kohtu eest põgenev kurjategija…”
„Saladus, mille kaasteadjaks on Jumal meid teinud, ei ole ühele sõjasulasele teadmiseks,” kinnitasid Hinricud – de Lode ja de Virkes – ühest suust.
Kahtlane külaline adus ladinakeelsest vestlusest vaenulikkust.
„Küllap teavad kõrgesti austatud härrad paremini,” ühmas Helmbrecht ja asetas tühjaksjoodud peekri lauale. „Jumala palge ees aga kinnitan ma, et te teete halvasti, sest isegi Dorpati stiftifoogti26 mehed, kes ometi sõdivad enam kui teie siin Revali müüride varjus, ei ole veretöös ligilähedaseltki nii tublid, kui seda on ordu kriegsknecht’id,27 rüütelvennad või kes tahes relvakandjatest valge ristilipu all.” Mees haaras vasaku kämblaga mõõgapidemest ja lihased tema käsivarrel mänglesid kurjakuulutavalt. „Kõik teist on tublid ratsa, odaga, kuid sõjaväge teil pole – ei pea õlgadel olema piiskopi pea, et seda taibata. Suur hulk mehi sõjariistadega pole veel aga sõjasalk – seda võin teile kinnitada kas või pühaku varvaste juures.”
Võinuks kuulda, kuidas vasallide peas hakkasid keerlema mõtlemise rasked veskikivid.
„Sa rääkisid viiekümnest mehest. Kust mõtled saada ülejäänud kakssada?”
„Isandad, see on juba teie asi. Need viiskümmend on laiali kõrtsides, sulastena, linnustes või kerjavad – nende leidmine pole raske. Kuid saada kokku ülejäänud kakssada või rohkemgi – kas teie päralt siis polegi vägi ja võimus Harrienis ja Revalias? Leidke mulle need mehed, olgu nad või viimased logardid – mina teen neist sõjamehed. Ning viin lahingusse, kus vaja.”
De Parenbecke vältis noogutamist, ja ehkki oma sisemuses, nii kibe kui see tõde ka tundus, oli ta nõus pea kõigega, mida vestis see jultunud kaupmehesaks, ei soovinud ta liigselt tolle ülbust õhutada. Nad olid oma väega käinud kaasas ordu sõjakäikudel ruteeni vürstide vastu ja see, mida ütles Helmbrecht, oli ebamugav tõik. Mees nõjatus jahedat kiviseina katva frangi vaiba vastu ja tõrjus eemale nägusa teenijatüdruku pakutud veinipeekri.
„Nii et sina paned kokku selle tüseda lipkonna, jalgsi ja ratsa,” võttis vicecapitaneus teise sõnu omal moel kokku, „küllap soovid selle eest – ning selle jaoks – ka kenakese hulga hõbemarku? Mitu marka mehe eest?”
„Raha ettevõtmist kindlasti ei kahjusta, kuid nii ei taha meie seda asja kaasa teha,” ütles Helmbrecht
Bertram de Parenbecke, Helmold de Zaghe, Gerhard de Toys, Johannes de Revalia jt nimetatud stseenis osalevad vasallid olid mõningate andmete kohaselt Eesti päritolu ning mängisid peaosa mässu õhutamises.
Niguliste kirik.
Harrien ja Revalia – Harju ja Rävala.
Maameister – Saksa Ordu Liivimaa haru ülem, allus otseselt kõrgmeistrile.
Litviinia – Leedu-Valgevene.
Samogiidid (saksa
Lipkond – tavaliselt ühe lipu ümber koondatud sõjameeste hulk, mis võis olla näiteks sada kuni mitusada meest, kellest 5–10 % võisid olla rüütlid. Üldiselt on üksuse minimaalse suuruse määraks võime iseseisvalt varitsus üle elada ja sada tundub selline mõistlik suurus. Hertsogkonnal oli ilmselt üksainus suur, umbes tuhandemeheline lipkond, mida juhatas
Stiftifoogt – piiskopi valdused jagunesid diötseesiks ja stiftiks. Diötsees oli nii-öelda vaimulik valdus, stift aga ilmalik, need võisid kattuda ja ilmaliku võimu eest vastutas stiftifoogt piiskopi ees.