Püha Jüri kutsikad. Tamur Kusnets
jõud hertsogkonnas on vasallide kaaskonnad ja kuninga valvesalk linnustes!”
Kuid kuninga volimees vaatas otsustavalt läänimehi, kes oma upsakuses ei näinud enam kedagi enese väärilisena ega näinud muud õiglust kui eneste oma. Nende silmad ei näinud neid, kes siis, kui härrad sõid jõulude ajal sinki, pidid leppima napi verivorsti või sõrgadest-kärssadest keedetud leemega, ning kelle küüru otsas olid põhilised vaevad ning vitsad.
„Hertsogkonnas on talupojad. Talupoegadel on sulased.”
„Talupojad? Abiväelased? Need kuuluvad ju ennekõike oma isandate alla?”
„Lubades parimatele nende hulgast – nende praeguste isandate asemel – läänimeheseisust, võime peale selle kaupmehe Helbrechti saada veel sõjateenistuseks sobivaid innukaid mehi.”
De Like vangutas jällegi pead. „Ohtlikud plaanid, vicecapitaneus… Aga kui see imbub välja? Et meie ässitame talupoegi?”
„Keegi pole öelnud, et me ei mängi ohtlikku mängu…” lausus rüütel Bertram kumedalt. „Kes tahab edu saavutada, peab riskima.”
Sorseuerite perepea tegi käega raiuva liigutuse. „Hästi, talupoegadega on nii, nagu on – aga sulased-kehvikud?! Mida need teha suudavad?”
„Meile on vaja sõjariistus mehi oma otsuse pealesurumiseks. Keda on võtta? Rootslased? Kui rootslased tulevad suure väega, millega me neilt sõnapidamist nõuame? Miks peaksid svealased kuulama hertsogiriigi vasalle siis, kui nende vägi on suurem meie omast ja Storeborgi linnus, ehk isegi terve Reval nende käes?”31
„Ei peaks teotatama rüütlitevahelist sõna!” ägestus Hinric de Rawen kui silmanähtavalt kõige rumalam kuningamees.
„Just!” hakkas purjus de Revalia naerma. „Egas see pole mingi truudusevanne kuningale!”
Bertram de Parenbecke asetas käe otsustavalt lauale. „Selles mõttes on üdi, sest meie oleme rahva vanemad ja meie esiisad juhtisid maarahva sõjasalku juba siis, kui Püha Vaim polnud meie rahvast veel valgustanud… Seepärast peab iga vasall, kes on seotud meie vaga ja õiglase asjaga, oma sepikodades laskma taguda odaotsi ja nuiateravikke, lubama kehvikutel ehitada kilpe ja tugevdada nahkvammuseid.”
„Matside kaasamine on ohtlik,” ütles de Like oma kolme hundipeaga kuue kaeluse kohalt süngelt. „Kui paljusid olete te, härrad, lasknud piitsutada? Suure nälja32 ajal poodi viljavargaid, see võib mõnelgi vastalisel veel selgelt meeles olla.”
„Ka lapsed on saanud mu käest vastu kõrvu – kas nad armastavad mind seepärast vähem?”
Kuid teine vangutas pead – üks asi oli üleannetutele jõnglastele vitsu jagada, teine puua ja käsi küljest raiuda, piitsutamisest rääkimata. Äratada talveunest näljast kõhn karu polnud lihtsalt lõbus koerustükk.
„Tõsta talupojad relvile nagu sõja puhul on veel kuidagi mõistlik, sest nad annavadki abiväge, aga kehvikuid, sulasrahvast ja muid pooleteramehi on ohtlik sõjatööle ärgitada… Kui pealegi on vaja valada verd, siis pole teada, kuidas asjad idanema hakkavad. Maamehed on küll rahulikud, ent kui veremaigu suhu saavad…”
„Kas meie hulgas siis pole reetureid? Kas pole vasalle, kes on reetnud vabaduse ja oma õiguse nii lääniisanda kui ka Jumala ees, soostudes pigem laskma end koos maaga ära kinkida nagu talupojad kellelegi pulmadeks? Neid, kes ei soovi olla vabad rüütlid ja relvakandjad?”
„Meiega ei taha ühineda saksa soost vasallid… Nemad on suurelt osalt ka Riia peapiiskopi vasallid ja rootslastega ei ole neil lepingut… Nad kipuvad kuidagi tõrkuma, sest eks see Ludwigiraibe ole ka ju nende endi soost – keerulised lood.”
„Siis nende talupojad tulebki üles ässitada! Saata ustavaid mehi nende hulka, lubada parimatele nende seast seisuses ülendamist…”
„Alustada verevalamist omaenese maal ei ole samuti tark tegu,” ütles Hermann de Zaghe, vana Helmoldi poeg, „ja mina ei soovi seda kaasa teha – kas või omaenese isa tahte vastaselt. Hoolimata sellest, mida võõraste, tihti sakslaste ebaõiglus on meie suguvõsale toonud, hoolimata minu ema mälestusest, ma arvan, et millegi niisuguse teokstegemine võrdub sellega, kui väike kivi lükkab omakorda liikuma suured, ja neid on juba raske juhtida või peatada…”
„Kuidas me seda asja ka vaeksime,” vangutas de Revalia pead, „see on reetmine. Isegi kui hertsogil on süüd, ei õigusta tema pahe meie äraandlikku pöördumist svealaste kuninga meeste poole.”
„Hea, et see kiri on põletatud,”33 ütles de Like. „Meie vastu pole erilisi tõendusi ja ükski kohus ei mõista meid süüdi.”
Piiskop naeratas kibedalt. „Asi ei ole ainult ilmalikus kohtus. Kas viimselpäeval, kui Jumal tuleb oma täies aus ja hiilguses, vajatakse tunnismehi? Vaadakem pigem omaenese südametunnistuse sisse ja mõelgem sellele, mis on halb ja mis hea.”
„Kõrgesti austatud piiskop räägib õigust.” Bertram de Parenbecke kortsutas kulmu. „Selliste ettevõtmiste ainus õigustus on võit. Kui me võidame, siis ei ole me mitte reeturid, vaid ausad, raskesti solvatud vasallid. Kui aga kaotame – meist reeturlikumaid mehi annaks otsida.”
„Jumala ees ei ole ka võit õigustus.” Piiskop niheles toolil.
„Kuid mina ei kavatse olla ühegi, olgu või kuninglikust soost plika kaasavara!” pahvatas de Virkes. „Mina olen kuninga mees ja mind ei kingita mingile Brandenburgi markkrahvile koos uue jahisõidumäraga!”
„Kui olla lõpuni aus, sõbrad universitas vasallorum’is, siis siin me pruugime lihtsalt tarbetult suud.” Vana, hõbeniitidega habemega relvakandja Johannes de Revalia vaatas pisut tuikudes üle peekri ülejäänud vasalkonna poole. „Iseennast petate te selle nõupidamisega, otsides õigustust oma salanõule. Mingist õiglusest ei ole mõtet isegi rääkida, pühakute osaduse nimel… Minagi olen vasall ja ma tean väga selgelt, et kõige seaduslikum ja parem maaisand on see, kes jätab meile alles meie ohtrad vabadused ja annab uusi veel juurdegi. Kui aga tahame loobuda maaisandast, siis peame loobuma ka läänist, sest tema selle meile andis.”
Pahameelepomin andis tunnistust, et relvakandja Johannes oli kaaslaste arvates joonud sel korral oluliselt rohkem, kui tarvis olnuks.
„Vein öeldakse olevat tarkadele meestele,” lausus rüütel Bertram karmilt.
„Ja rüütliseisus vapratele, sõnapidajatele meestele,” salvas de Revalia vastu. „Kuninga eksimused ei anna meile õigust vasallivandest taganeda ja arvata, et nii peabki olema.” Relvakandja sülitas põlglikult maha.
Ent ülejäänud olid astunud juba liiga palju samme teises suunas, ning kuigi keegi ei lausunud sõnagi, oli otsustavast ilmest vasalkonna nägudel näha kindel plaan viia ellu oma sünge kavatsus.
„Säärane verevalamine on nii Jumala kui ka inimeste seaduse vastu,” ütles piiskop Olaus karmilt. „Samas aga… Oma õigus on ses asjas ka svealastel. Ja meilgi.” Ta ei hakanud lisama, et soovinuks vabastatud hertsogkonda näha hoopistükkis paavsti otsealluvusse minemas, sest vasallide meelsus ei käinud veel sugugi seda jalga – ehk andis neid samme aja jooksul kohendada…
„Niisiis on kaunis vaieldav, kas toetada selles tülis kuningat, kel on õigus ja kes pole meile antud sõna murdnud, või kuningat, kes on oma õigusest loobunud ja kelle sõna ei ole kindel…”
„Ja meie sõna on kindel kui raud,” pomises relvakandja peekrisse.
Kuid ülejäänud ei hoolinud tema joobnud sonimisest ja arutasid edasi oma tähtsat sõjanõu, mis üha enam sai juurde olulikke üksikasju. Ja mida kindlamaks muutus kuningameeste plaan, seda enam oli selge, et kui midagi niisugust oli kord alustatud, ei olnud enam tagasipöördumist. Hoolimata soojast ilmast ning kuumaks köetud peadest, oli ometigi tajuda mingit kahtlast jahedust, kõledat hauahõngu, mida ei peletanud ka kõige peenema karusnahaga servatud rüütlikuub.
Üheks mässuliste poolt rootslastega sõlmitud leppe üksikasjaks oli Tallinna loovutamine Rootsi kuningale ühegi mõõgalöögita. Samas – ülalinn oli vasallide käes ja seal kehtis kuninga õigus, all-linn aga rae käes ja seal kehtis Lübecki linnaõigus.
1315 oli Liivimaal ränk näljahäda.
1336 põletas Peter Jonesson, Wyborgi foogt, Henricus Like kirja, milles on nähtud vasalkonna üht süütõendit kokkuleppe korraldamises Rootsi kuningaga, kes sel ajal oli Taani kuningaga sõjas.