Kaelkirjaku kael. Judith Schalansky
häälemurde ohvritega, kelle ees ta punnsilmselt ja värvitud huuli kõige odavamat vihjete šõud etendas. Pole vist ammu peeglisse vaadanud.
Inge Lohmarkil polnud lemmikuid ega hakanud kunagi olema. Vaimustus oli ebaküps, eksitav tundetulv, hormonaalse taustaga eksalteeritus, mis tabas murdeealisi. Ema seelikusabast olid nad juba lahti lasknud, aga vastassoo võlumiseks veel võimetud. Ebaküpsetele tunnetele sai siis asendusobjektiks abitu sookaaslane või kättesaamatu täiskasvanu. Plekilised põsed. Kleepuvad silmad. Särisevad närvid. Piinlik eksimus, mis tavaliselt vaibus iseenesest sugunäärmete küpsemise lõppedes. Aga see, kellel puudus erialane kompetentsus, suutis oma ainet edastada loomulikult vaid seksuaalsete signaalide abil. Lipitsevad praktikandid. Nõndanimetatud lemmikõpetajad. Schwanneke.
Kuidas ta oli õppenõukogul selle kaheksanda klassi idioodi eest väljas olnud. Oli kulmud kõrgele tõstnud ja punaseks värvitud suuga kolleegiumi poole hüüdnud: „Meil on ju iga õpilast vaja!” See veel puudus – just tema, lastetu Schwanneke, kelle ka mees oli hiljuti maha jätnud, hakkas rääkima sellest, et lapsed olevat ju ometi meie tulevik.
Mis tulevik. Need lapsed siin ei olnud tulevik. Täpsemalt öeldes olid nad minevik: tema ees istus üheksas klass. See oli viimane üheksas, kes pidi Charles Darwini gümnaasiumis käima ja nelja aasta pärast kooli lõpetama. Ja Inge Lohmark pidi mängima klassijuhatajat. Lihtsalt klass üheksa. Numbri järel polnud neil enam tähti vaja, varem olid need olnud A-st kuni G-ni. Koos aastakäikudega, mis olid tugevad nagu sõjaväekompaniid – vähemalt suuruse poolest. Niimoodi olid nad veel kord ühe klassi kokku kraapinud. See oli peaaegu ime, sest tegu oli terve liidumaa kõige sündidevaesema aastakäiguga. Järgmisteks klassideks enam lapsi ei jagunud.
Ka siis mitte, kui hakati rääkima, et see tähendab Darwini lõppu, ja kolme piirkonnakooli kolleegid leppisid kokku, et gümnaasiumisoovitustega tuleb suuremeelselt ümber käia. Tulemus oli see, et gümnasistiseisusse tõsteti iga poolenisti kirjaoskajaks putitatud laps.
Vanemaid, kes olid veendunud, et nende laps kuulub igasuguste soovituste vastaselt gümnaasiumisse, oli alati leidunud. Aga tänaseks ei olnud selles linnas isegi piisavalt vanemaid.
Ei, need lapsed siin ei tundunud talle teemantidena evolutsiooni kroonil. Areng oli midagi muud kui kasvamine. Siin oli ehmatava selgusega näha, et kvalitatiivne ja kvantitatiivne muutumine toimusid teineteisest absoluutselt sõltumatult. Sel kõhkleval lävel lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel ei pakkunud loodus just ilusat vaatepilti. Üks arengufaas. Selgroogsed maismaaloomad kasvujärgus. Kool nagu loomaaedik. Nüüd tulid halvad ajad, klassitoa tuulutamine selle vanuseastme leha eemaldamiseks, muskuselõhn ja vabanenud feromoonid, kitsus, aegamööda vormuvad kehad, higised põlveõndlad, rasvane nahk, tuhmid silmad, lakkamatu kasvamine ja vohamine. Väga palju lihtsam oli neile midagi õpetada enne, kui nad suguküpseks said. Ja tõeline väljakutse oli teada saada, mis nende nürimeelsete fassaadide taga toimus: kas nad olid lootusetult ees või luukasid koormavate ümberkorralduste tõttu kaugel taga.
Neil puudus igasugune arusaamine oma olukorrast ja eriti veel distsipliinist selle võitmiseks. Nad jõllitasid enda ette. Apaatsed, ülekoormatud, täielikult iseendaga hõivatud. Nad andusid vastuvaidlematult oma inertsusele. Maa külgetõmbejõud paistis neile mõjuvat kolmekordse tugevusega. Kõik nõudis ülimat pingutust. Iga energiasäde, mis neis kehades leidus, kulus piinarikka metamorfoosi peale, mis ei jäänud millegi poolest alla rööviku koormavale koorumisele nukust. Liblikas sündis sellest muutusest muidugi vaid üksikutel juhtudel.
Täiskasvanuks saamine nõudis juba kord noid kujutuid vahevorme, mil sekundaarsed sootunnused vohasid nagu mädapaised. Siin oli otsekui kiirluubis näha, et inimeseks saamine pidi olema olnud vaevarikas. Mitte vaid isendi areng ei korranud kokkuvõtlikult evolutsioonilist arengut, seda tegi ka puberteet. Nad kasvasid. Päev-päevalt. Spurtidena ja ühe suvega, nii et tuli kurja vaeva näha, et neid üldse ära tunda. Kuulekad tüdrukud muutusid hüsteerilisteks nähvitsateks ja terased poisid flegmaatilisteks matsideks. Lisandusid kohmakad partnerivaliku katsed. Ei, loodus ei olnud originaalne. Küll aga õiglane. See oli haigusesarnane seisund. Teha ei saanud muud kui oodata, kuni see möödus. Mida suurem loom ja mida kauem ta elas, seda kauem kasvasid tema pojad. Inimene vajas küpsuse saavutamiseks umbes kolmandikku kogu oma elueast. Keskmiselt kulus kaheksateist aastat, kuni inimlaps suutis enda eest ise hoolitseda. Wolfgang pidi oma esimesest abielust pärit laste eest maksma koguni kuni kahekümne seitsmenda eluaastani.
Seal nad siis istusid, verinoored elualustajad. Teritasid pliiatsid ja joonistasid tahvlil oleva püramiidi maha, pead kerkisid ja langesid viie sekundi taktis. Veel välja kujunemata, kuid jultunult enesekindlad, häbitu ja üleoleva absoluudinõudmisega. Need ei olnud enam lapsed, kes pidid alatasa kusagile nõjatuma ja eirasid viletsate ettekäänete abil privaattsooni, pressisid puudutusi välja ja jõllitasid varjamatult otsa nagu mõned gängiliikmed maaliinibussis. Need olid noored täiskasvanud, juba sigimisvõimelised, kuid veel toored nagu liiga vara nopitud puuvili. Nende jaoks oli Inge Lohmark kindlasti eatu. Tõenäolisem oli isegi see, et ta tundus neile lihtsalt vana. Olukord, mis tema õpilaste jaoks enam ei muutu. Kes oli noor, see muutus vanemaks. Vana jäigi vanaks. Oma poolestusaja oli ta ammu ületanud. Õnneks. Nii oli ta vähemalt säästetud märkimisväärsest muutusest laste silme all. See oli rahustav mõte. Tema seevastu näeb neid inimesi üles kasvamas, nii nagu ta oli näinud üles kasvamas teisi. Ja see teadmine andis talle jõudu. Veel olid nad üksteisega äravahetamiseni sarnased, kari teel järgmisse klassi. Kuid üsna pea saavad nad alatult iseseisvaks, võtavad jäljed üles ja leiavad käsilased. Ja tema ise hakkab lombakaid kronusid ignoreerima ning salaja panustama ühe täisverelise peale. Paar korda oli tal olnud hea nina. Karja hulgas oli olnud juhthobune, merebioloog. Pole paha saak ühe provintsilinna kohta.
Kõige ees kükitas äraehmatatud pastorilaps, kes oli üles kasvanud koos puuinglite, küünlavahaplekkide ja plokkflööditundidega. Kõige viimases reas istusid kaks üleslöödud plikat. Üks mälus nätsu, teine oli ülepea hõivatud oma mustade sälujuustega, mida ta lakkamatult silus ja salkude kaupa läbi näperdas. Nende kõrval oli algklassilapse kasvu heleblond põngerjas. Sugupoolte ebavõrdne areng oli looduse kurbmäng.
Paremal akende all kõõlus isasloomake, suu lahti, oodates ainult seda, et saaks labase märkusega oma piirkonda tähistada. Puudus veel ainult, et ta endale vastu rinda trummeldaks. Talle tuli tegevust anda. Inge Lohmarki ees lebas paberileht, millele õpilased olid oma nimed kirjutanud, seadusjõulise allkirja suunas arenevad varesejalad. Kevin. Selge. Nagu alati.
„Kevin!” Kevin ehmatas üles. „Nimetage paar meie piirkonna ökosüsteemi!” Tema ees istuv poiss irvitas. No oodaku.
„Paul, mis puu see väljas on?” Paul vaatas aknast välja. „Ee.” Hädine sosin. Peaaegu kaastunnet äratav. „Aitäh.” Temaga oli asi ühel pool. „Seda me pole õppinud,” väitis Kevin. Et tal ka midagi paremat pähe ei tulnud. Aju on tal nagu õõnesorgan.
„Tõesti?” Nüüd terve klassi poole. Täisrünnak. „Mõelge nüüd kõik veel kord järele.” Vaikus. Viimaks tõstis käe hobusesaba esimesest reast ja Inge Lohmark tegi talle seda heameelt. Muidugi ta teadis. Selline leidus klassis alati. Selline hobusesabahobuke, kes tunnivankri mülkast välja tõmbas. Selliste tüdrukute jaoks kooliõpikuid kirjutatigi. Janunemas kokkupakitud teadmiste järele. Märklaused, mida nad neoonmarkeriga oma vihikuisse kirjutasid. Neid sai õpetaja veel punase pliiatsiga ohjeldada. Lapsik instrument, mis oli ilmselt piiramatu võimuga.
Ta teadis neid kõiki. Ta tundis nad kohe ära. Selliseid õpilasi oli tal karjade viisi olnud, klasside kaupa, aasta aasta järel. Neil polnud mõtet kujutleda, et nad olid erilised. Üllatusi ei olnud. Ainult koosseis vaheldus. Kes seekord kaasa mängis? Piisas pilgust istumisplaanile. Nimi oli kõige tähtsam. Igal organismil oli nimi ja perekonnanimi. Liik. Perekond. Selts. Klass. Aga kõigepealt tahtis ta ainult nende eesnimed meelde jätta.
JENNIFER Blondeeritud juuksed. Värvitud suu. Varaküps. Sünnist saadik omakasupüüdlik. Paranemislootust pole. Jõhker rinnaümbermõõt, missivõistluse rinnad.
SASKIA Ilma meigita võib-olla et isegi kena. Sümmeetriline nägu, kõrge laup, kitkutud kulmud