Kaelkirjaku kael. Judith Schalansky
kampsuniga hundilaps. Titelikud näojooned. Metsistunud pilk. Vasakukäelisusest kõver selg. Ka muidu mitte just paljulubav.
ERIKA Kanarbik. Heatahtlikus hoiakus hoolitsetud kurbus. Piimjal nahal tedretähed. Näritud küüned. Pruunid salkus juuksed. Vildakas silm. Kindel, kõõrdis pilk. Väsinud ja samas ergas.
ELLEN Nüri kestvusloom. Kumer otsaesine ja küülikupilk. Vahetunnis narrimisest nutetud silmad. Juba praegu üleliigne nagu vanatüdruk. Eluaegne ohver.
FERDINAND Sõbralik, kuid püsimatu olevus. Sügavad silmakoopad. Palju juuksepööriseid nagu rosettmeriseal. Liiga vara kooli pandud. Äärmiselt hilisküps.
KEVIN Räpane kiidukukk. Lünklik ude ülahuulel, rasvast leemendav nägu. Rumal, aga nõudlik – kõige hullem kombinatsioon. Rahustatav ainult pideva toitmisega. Januneb suhte järele. Mõõdukas vaimne tasakaalutus. Närvipundar.
PAUL Kevini kangekaelne vastane. Tugeva keha ja ilusate lihastega. Väljendusrikas olevus. Lakataolised punased juuksed. Pidev irve hea verevarustusega huultel.
Klassikaline juhtum: intelligentne, aga laisk. Vastupanuvõimeline ja riskijulge.
TOM Ebameeldivalt laiutav kehalisus. Pisikesed silmad lihavas näos. Vaimuvaene ilme: veel täiesti uimane öisest seemnepurskest. Koopaolm1 näeb ka ilusam välja. Vähe lootust, et ebaõnnestunud proportsioonid veel kasvamise käigus paranevad.
ANNIKA Pruun pats, igav nägu. Liigambitsioonikas. Rõõmutu ja usin nagu mesilane. Ihaldab kõnepidamist. Sünnist saadik klassivanem. Väsitav.
JAKOB Pastorilaps. Tüüpiline esimese pingi õpilane. Kitsarinnaline. Kissitab silmi, hoolimata prillidest. Närvilised sõrmed. Juuksed tihedad nagu mutikarv. Peaaegu sündsusetult läbipaistev nahk. Vähemalt kolm õde-venda. Puhtsüdamlik.
Nii paljukest neid oligi. Nagu alati: ei mingeid suuri üllatusi. Hobusesabake oli juba lõpetanud. Käed korralikult laual. Pilk naelutatud tahvlile.
Inge Lohmark astus akna juurde. Maheda ennelõunase päikese kätte. Kui hästi see mõjus. Puud olid juba kolletama hakanud. Lagunev klorofüll vabastas tee helendavatele lehepigmentidele. Karotenoidid ja ksantofüllid. Kastanite pikavarrelistel kaevandikoidest näritud lehtedel olid kollased servad. Et puud ka sellist vaeva nägid lehtedega, millest nad niikuinii varsti ilma jäid. Täpselt nagu tema õpetajana. Igal aastal sama mäng. Juba üle kolmekümne aasta. Ikka ja jälle otsast peale.
Nad olid liiga noored, et väärtustada ühiselt omandatud teadmisi. Tänulikkust oodata ei olnud. Siin oli tähtis vaid kahjude piiramine. Parimal juhul. Õpilased olid ilma mäluta olevused. Ühel päeval lähevad nad kõik, ainult tema üksi jääb maha, käed kriiditolmust kuivad. Siia, sellesse tuppa keset kokkurullitud plakateid ja näitematerjaliga vitriine: siin oli murtud luudega skelett, pontsakad ja lõhenenud plastpinnaga organimaketid ning auklikuks kõrvetatud karvaga taksitopis, mis põrnitses surnud silmadega läbi klaasi. Ka temast võiks varsti topis saada. Nagu sellest inglise õpetlasest, kes tahtis oma ülikooliga seotuks jääda ka pärast surma. Muumiana iganädalastest koosolekutest osa võtta. Ta viimne soov sai täidetud. Tema skeletile tõmmati selga tema riided. Need topiti õlgi täis. Kolju balsameeriti. Aga sellega läks midagi viltu, nii et viimaks monteeriti säilmete külge vahapea. Ta oli seda näinud, kui Londonis käis. Claudia õppis kunagi seal. Kuidas ta seal kükitas, hiiglaslikus puukastis klaasi taga. Jalutuskepi, õlgkübara ja seemisnahast kinnastega, mis nägid välja täpselt sellised nagu too kindapaar, mille ta kaheksakümne seitsmenda aasta kevadel oli tolleaegsest lukspoest ostnud. Kaheksakümne seitsme marga eest. Vladimir Iljitš vähemalt magas ja võis kommunismist und näha. Ent see inglane oli kuni tänaseni ametis. Ta silmitses iga päev auditooriumeisse suunduvaid tudengeid. Vitriin oli tema haud. Ta ise oli oma ausammas. Igavene elu. Parem kui organite loovutamine.
„Vanad inimesed,” alustas ta äkki, „vanad inimesed mäletavad kooliaega isegi veel siis, kui nad on kõik muu juba unustanud.” Ta nägi alatasa unes oma kooliaega. Eriti lõpueksamit. Kuidas ta seal seisis ja oli kõik unustanud. Ja pärast ärkamist läks alati pisut aega, enne kui ta aru sai, et pole vaja hirmu tunda. Ta oli teises, kindlas leeris.
Ta pööras ümber. Tuimad pilgud. Tuli olla kohutavalt tähelepanelik. Enne kui arugi said, hakati tunnis igasuguseid lollusi rääkima. Hommikusöögieelistustest. Töötuse põhjustest. Koduloomade matustest. Äkki tuli kõigile elu sisse, ja tund oligi läbi. Tuli luua kaelamurdvaid üleminekuid, et ronida tagasi ökosüsteemide juurde, millest kuuldes vaatas hetke eest veel erutatud laste nägudelt kohe jälle tühjus vastu. Kõige ohtlikum asi oli ilm. Ilmast oli vaid pisike samm edasi isikliku hingeseisundini. Aga temast ei pidanud nad midagi teada saama. Siin aitas ainult jutulõnga ülesvõtmine täpselt samal kohal, kus ta selle kaotanud oli. Ta läks rõhutatud aeglusega õpetajapuldi juurde. Kirjude lehtede juurest. Hukatusliku ilma juurest. Põgenemine otse edasi.
„On juhtumeid, kus Alzheimerit ja dementsust põdevad inimesed ei mäleta oma laste ega abikaasa nime, küll aga on neil meeles oma bioloogiaõpetaja nimi.” Halvad asjad jäävad kord juba paremini meelde kui head.
„Lapse sünd või abiellumine võivad olla tähtsad sündmused, kuid see ei kindlusta neile kohta mälus.” Aju oli sõel.
„Jätke meelde: miski pole kindel. Kindel on eimiski.” Nüüd oli ta hakanud endale lausa nimetissõrmega vastu pead koputama.
Klass vaatas teda jahmunult. Õpikutekstiga edasi. „Maailmas on umbes kaks miljonit liiki. Ja kui keskkonnatingimused muutuvad, siis on nad ohus.”
Täielik huvipuudus.
„Nimetage liike, mis on juba välja surnud!” Tõusis trobikond käekesi. „Ma mõtlen peale dinosauruste.” Kohe olid käed jälle all. See lastetubade nuhtlus. Nad ei teinud vahet musträstal ja kuldnokal, küll aga teadsid peast väljasurnud suurreptiilide süstemaatikat. Nad võisid mälu järgi joonistada brahhiosauruse. Varane surmavaimustus. Varsti mängivad nad enesetapumõtetega ja kummitavad öösiti surnuaedadel. Flirt teispoolsusega. See oli pigem surmatrend kui surmaihalus.
„Näiteks ürgveis. Metshobune, kaeluskotkas, tasmaania kukkurhunt, hiidalk, dodo – ja stelleri meriõhv!”
Neil polnud ju aimugi. „Hiiglaslik loom, kes elas Beringi meres. Tonniraskuse keha, pisikese pea ja kängunud liikmetega. Ta nahk oli sentimeetripaksune ja krobeline nagu tammepuu koor. Meriveis oli vaikne loom. Ta ei teinud kunagi häält. Ainult haavatuna ohkas ta kergelt. Ta oli loomu poolest taltsas ja tuli alati kaldale, nii et teda oli kerge silitada. Aga ka tappa.”
„Kust te seda nii täpselt teate?” Erika, ilma kätt tõstmata. Küsimus oli õigustatud. „Saksa loodusuurijalt Georg Stellerilt. Ta oli üks viimaseid, kes neid elavana nägi.”
Erika noogutas tõsiselt. Ta oli aru saanud. Millega ta vanemad küll tegelesid? Varem oleks piisanud pilgust klassipäevikusse. Intelligents, teenistujad, töölised, talunikud. Ohvitserid tööliste hulka. Pastorid intelligentsi hulka.
Ellen tõstis käe. „Palun?” „Mis nad nendega tegid?” Selge, tema haistis saatusekaaslast. „Neid söödi. Olevat maitsenud nagu loomaliha.” Veis jääb veiseks.
Nüüd aga tagasi elavate juurde.
„Ja milliseid liike ohustab väljasuremine?” Tõusis viis kätt. „Unustage panda, koaala või vaal.” Taas vajus üks käsi teise järel alla. Kaisuloomakaitse. Bambiefekt. Maskotikesed pehmete loomade tööstusele. „Mõni kodumaine liik näiteks?”
Täielik ebakindlus. „Väike-konnakotkaid näiteks on Saksamaal veel ainult umbes sada paari. Mõned talunikud saavad selle eest isegi raha, et nad jätaksid oma põllud sööti. Sest siis saavad kotkad oma saagi paremini kätte. Nad toituvad eeskätt sisalikest ja laululindudest. Nad munevad kaks muna, aga ainult üks poegadest jääb ellu.” Rõhuasetus oli õige. Nüüd jäid nad kuulama. „Poeg, kes esimesena koorub, tapab teise. Paar päeva taob ta teisele nokaga pähe. Kuni too sureb, ja siis söödavad
Ihuvärvi sisalikulaadne loom –