Õnneteraapia. Matthew Quick
te Nikki kohta teada tahate?” küsin liigagi kaitsvalt, saan sellest ise ka aru.
„Kui kavatsen sind aidata, Pat, pean sind tundma, eks? Su ema räägib, et tahad Nikkiga ära leppida, et see on su elu suurim eesmärk, nii et minu arvates on kõige parem siit alustada.”
Mu enesetunne paraneb pisut, sest ta ei ütle, et leppimine on ilmvõimatu, ning see näib viitavad võimalusele, et dr Patel usub, et mul on veel lootust oma naisega ära leppida.
„Nikki? Ta on suurepärane,” ütlen ja naeratan ning tunnen soojust, mis täidab mu rinna iga kord, kui lausun tema nime või kujutan ette ta nägu. „Ta on parim, mis minuga juhtuda võis. Ma armastan teda rohkem kui elu. Ja ma ei jõua ära oodata, kuni lahusoleku aeg läbi saab.”
„Lahusoleku aeg?”
„Jep. Lahusoleku aeg.”
„Mis on lahusoleku aeg?”
„Nõustusin mõne kuu eest, et annan Nikkile pisut hingamisruumi, ja ta lubas, et tuleb minu juurde tagasi, kui on enda probleemid ära lahendanud, et saaksime jälle koos olla. Nii et oleme praegu lahus, aga ainult ajutiselt.”
„Miks te lahku läksite?”
„Enamjaolt selle pärast, et ma ei osanud teda hinnata ja olin töönarkomaan – Jeffersoni keskkooli ajaloo osakonna juhataja ning kolme spordiringi treener. Ma polnud peaaegu kunagi kodus ja ta tundis üksindust. No ja ma lasksin ka oma välimuse vist veidi käest, nii et olin ühel hetkel umbes kolmkümmend kilo ülekaalus, aga ma tegelen sellega ja olen nüüd palju rohkem nõus paarinõustamisse minema, nagu ta tahtis, sest olen muutunud mees.”
„Kas kuupäeva panite paika?”
„Kuupäeva?”
„Lahusoleku aja lõpu kuupäeva?”
„Ei.”
„Nii et lahusolek on midagi, mis kestab teadmata arvu päevi?”
„Teoreetiliselt vist jah. Eriti kuna ma ei tohi ei Nikki ega tema perekonnaga ühendust võtta.”
„Miks?”
„Ee… Ma ei tea tegelikult.Tähendab, ma armastan oma ämma-äia sama palju nagu Nikkitki.Aga vahet pole, sest ma usun, et Nikki tuleb peagi tagasi ja siis ta selgitab vanematele kõik ära.”
„Miks sa nii arvad?” pärib ta, ent on jätkuvalt viisakas, nägu sõbralikku naeratust täis.
„Ma usun õnnelikke lõppe,” ütlen talle. „Ja mulle tundub, et see film on juba piisavalt kaua kestnud.”
„Film?” kordab dr Patel ja minu arvates näeks ta täpselt Gandhi moodi välja, kui tal oleksid traatraamiga prillid ja pea raseeritud, aga see on imelik, sest lebame praegu lamamistoolidel selles heledas, rõõmsas ruumis, ja pealegi, Gandhi on ju surnud, eks?
„Jep,” ütlen. „Kas te pole kunagi märganud, et elu on nagu üks film teise järel?”
„Ei. Räägi mulle.”
„Noh, inimesed seiklevad. Kõigil on alguses probleeme, aga siis tunnistavad nad neid endale ja seejärel saavad neist suure pingutusega paremad inimesed, mis rajab omakorda teed õnnelikule lõpule ja laseb sel õitseda – täpselt nagu kõigi „Rocky” filmide lõpus, „Rudys”, „Karate Kidis”, „Tähede sõjas” ja Indiana Jonesi triloogiates ja „The Goonies’is”, mis on minu lemmikfilmid, mis sellest, et lubasin, et ei vaata enne Nikki tagasitulekut enam ühtki filmi, sest praegu on minu enda elu see film, mida vaatan, ja noh, see muudkui kestab. Pealegi ma tean, et peagi on käes õnnelik lõpp ja Nikki tuleb tagasi, sest ma olen ennast trenni ja rohtude ja teraapiaga nii palju parandanud.”
„Ah soo.” Dr Patel naeratab. „Mulle meeldivad ka õnnelikud lõpud, Pat.”
„Nii et olete minuga nõus. Kas usute, et mu naine tuleb peagi tagasi?”
„Seda ütleb aeg,” vastab dr Patel ning ma tean juba tol hetkel, et mina ja Cliff hakkame hästi läbi saama, sest ta ei kuuluta pessimismi nagu dr Timbers ja teised halva koha töötajad; Cliff ei ütle, et ma pean seisma silmitsi sellega, mis on tema arvates minu reaalsus.
„Naljakas, sest kõik teised terapeudid, kelle juures käinud olen, ütlesid, et Nikki ei tule tagasi. Isegi kui rääkisin neile edusammudest, sellest, kuidas end parandan, „panevad nad ikka näkku”4; ma õppisin selle väljendi oma mustanahaliselt sõbralt Dannylt.”
„Inimesed võivad õelad olla,” lausub Cliff kaastundliku ilmega, mis paneb mind teda veelgi rohkem usaldama. Ja just tol hetkel taipangi, et ta ei kirjuta kogu mu juttu üles, ning ma hindan seda väga, uskuge mind.
Ütlen, et mulle meeldib tema kabinet, ja me räägime minu armastusest pilvede vastu ja sellest, kuidas paljud inimesed ei oska õnne näha, kuigi see ripub neil peaaegu iga päev pea kohal.
Küsin tema perekonna kohta, et viisakas olla, ja tuleb välja, et tal on tütar, kelle keskkooli hokimeeskond on Lõuna-Jerseys teisel kohal.Tal on ka poeg, kes käib algkoolis, tahab saada kõhurääkijaks ning harjutab öösiti puust nukuga nimega Grover Cleveland, kes on juhtumisi ka ainus USA president, kes teenis riiki kaks ametiaega, kuid mitte järjest. Ma ei saa päris hästi aru, miks Cliffi poeg nimetas puust nuku meie 22. ja 24. presidendi järgi, kuid ma ei ütle seda välja. Järgmisena räägib Cliff, et tal on naine nimega Sonja, ja et tema värviski kabineti nii ilusasti, ning seepeale veereb jutt taas sellele, et naised on imelised ja et neid tuleb osata hinnata, sest kui seda mitte teha, võib naisest küllaltki ruttu ilma jääda, ja Jumal tahab väga, et enda naisi hindaksime. Ütlen Cliffile, et loodan, et ta ei pea mitte kunagi lahusoleku aega kogema, ning tema ütleb, et loodab, et minu lahusoleku aeg lõpeb peagi, mis on temast väga kena.
Enne, kui lahkun, ütleb Cliff, et muudab mu rohtusid ning et sellega võivad kaasneda mõned soovimatud kõrvalnähud ja et ma pean ebamugavustundest või unetusest või ärevusest või mõnest muust tundest emale kohe teada andma, sest Cliffil võib kuluda aega, et leida kõige õigemad rohud, ja ma luban talle, et teen seda.
Räägin emale koduteel, et mulle meeldib doktor Cliff Patel väga ja et teraapia annab mulle nüüd palju enam lootust.
Tänan teda, et ta mu halvast kohast ära tõi, ja ütlen, et Nikki tuleks niikuinii suurema tõenäosusega Collingswoodi kui vaimuhaiglasse, ja kui seda ütlen, hakkab ema nutma, mis on väga kummaline.Ta peab auto teepervel kinni, toetab pea roolile, ei jäta mootoritki seisma ja nutab kaua aega – luristab ja väriseb ja toob kuuldavale nuuksumise hääli. Nõnda hõõrun ta selga, täpselt nagu tema minulgi dr Pateli kontoris, kui üks teatud laul mängima hakkas, ja pärast umbes kümmet minutit jätab ta lihtsalt nutmise ja sõidutab mind koju.
Et heastada Cliffiga niisama istutud tund, teen hilisõhtuni trenni ja kui lähen voodisse, on isa endiselt kabinetis, uks suletud, nii et möödub järjekordne päev, mil ma ei vaheta isaga sõnagi. Minu meelest on imelik elada samas majas kellegagi, kellega ei saa rääkida, eriti kui see keegi on minu enda isa, ja see mõte teeb mind pisut kurvaks.
Kuna ema pole raamatukogus käinud, pole midagi lugeda. Sestap sulen silmad ja mõtlen Nikkile, kuni ta ilmub mu unenägudesse – nagu alati.
Oranž valgus tungib pähe
Jah, ma usun tõepoolest õnnelikke lõppe, sest kohtan neid iga päev, kui väljun keldrist, lükkan pea ja käed prügikotist läbi, et mu torso oleks kilesse mässitud ja ma higistaksin rohkem, ning lähen jooksma. Püüan viieteistkümne kilomeetri pikkuse jooksuringi alati päikeseloojangu aega sobitada, et kümnetunnine treeningpäev lõpeks lääne suunal Knight’s Parki mänguväljakutest möödumisega, kus mängisin väiksena pesapalli ja jalgpalli.
Kui läbi pargi jooksen, vaatan üles, et näha, mida on päeval mulle ette kuulutada.
Kui päike on pilve taga, leian alati midagi positiivset, mis innustab edasi üritama, sest ma tean, et kuigi kõik võib tunduda praegu sünge, tuleb naine peagi mu juurde tagasi.Valgeid ja halle pilvetupse ümbritseva valgusjoone vaatamine annab
Originaaltekstis ”hating on me”; võimalik, et tsitaat on pärit Jill Scotti laulust ”Hate on me”.