Õnneteraapia. Matthew Quick

      „Läinud?” pärin. „Mis mõttes läinud?”

      „21. märts 2004. See lasti õhku. Kukkus kell seitse hommikul kokku nagu kaardimajake,” ütleb isa enne, kui asub kanakondi küljes rippuvat oranži lihatükki lutsutama, ega vaata mulle otsagi. „Üle kahe aasta tagasi.”

      „Mida? Ma käisinVet’is alles eelmisel…”Vakatan, sest tunnen kerget peapööritust ja iiveldust. „Mis aasta sa ütlesid?”

      Isa avab rääkimiseks suu, aga ema peatab ta ja sõnab: „Sinu äraolekust saati on palju muutunud.”

      Ma keeldun sellegipoolest uskumast, et Vet’i pole enam, ka siis mitte, kui Jake toob autost sülearvuti ja näitab mulle allalaaditud videot Vet’i õhkulaskmisest.Veterans Stadium, mida kutsusime vanasti betoonsõõrikuks, vajub kokku nagu doominorivi ning ekraan valgub halli tossu täis; see on lausa südantlõhestav, kuidas hoone kokku variseb, kuigi kahtlustan endiselt, et vaatan hoopis arvutiga tehtud trikki.