Kuidas olla naine. Caitlin Moran
fantastiline. See ei maksa midagi. Ma ei pea majast väljuma ja see ei tee mind paksuks. Mind huvitab, kas kõik teavad seda. Võib-olla kui kõik teaksid, tuleks revolutsioon! Ma ei suuda oodata, millal sellest kõigile rääkida saan, aga ma ei räägi sellest kunagi kellelegi, sest see on maailma suurim saladus. Isegi veel salajasem kui päevad või tõsiasi, et mul on tagumiku peal vinnid. Loomulikult räägin koerale ning tema, nagu ikka, lakub oma jalgevahet – mis tundub küll asjakohane, aga siiski mitte piisav. Mul on vaja suuremat paljastust. Ma pean tegema seda, mida alati. “Kui sa tahad tulla ja rääkida, kui väga sulle ennast rahuldada meeldib,” − Cazi pilk on väga sarnane Zodiga, kui tal “Superman” II-s silmadest laserid välja tungivad − “siis pean ma tõesti jumala poole palvetama, et sa järgneva nelja sekundi jooksul sureksid. Ma ei taha sellest mitte kunagi mitte midagi teada.” Ma pööran ümber, lähen tagasi oma tuppa ja avan “Ratsanikud” uuesti leheküljelt 113. Liimiköide on sealt murenenud, nii et raamat avaneb selle koha pealt juba täitsa loomulikult.
Billy viib Jane’i Sinikellukese laande – kus nõgesed on piprased ja niisked ning augustikuu ajab oma asju aeglaselt – ning ma hulbin taas kaugele.
Koer voodi all kiunub.
Järgmise mõne aasta jooksul saab masturbatsioonist aeganõudev, aga rahuldustpakkuv hobi. Kuigi saan – paari nädala pärast – teada, et seda kutsutakse masturbatsiooniks, ei kutsu ma ise seda iialgi nii. “Masturbatsioon” kõlab liialt nagu “perturbatsioon” (segadus, häiritus), aga selle tulemus on hoopis vägagi rahustav. “Käsikiimlus” on samavõrra sobimatu – see kõlab nagu käepideme keeramine või raske ja keerulise masina kasutamine, mille jaoks on vaja ketiõli panna ja karjuda.
See, mida mina teen, on täiesti vastandlik, unenäoline, õrn ja pehme – välja arvatud juhud, mil mu küüned on nii pikad, et ma endale viga teen ja valu tõttu mõned päevad iseenda lähenemiskatseid tõrjuma pean. Ma mõtlen sellest lihtsalt kui “sellest” – ja õige pea vajab “see” rohkemat kui “Ratsanikke”, kui tahes revolutsiooniliseks raamat “selle” juures ka osutunud pole.
Ma hakkan tegema sama, mida teeb terve mu põlvkond – viimane põlvkond enne tasuta online-pornograafiat, mida jagatakse umbes samamoodi, nagu jagas leiboristlik partei sõjajärgsel ajal laiali piima ja prille. Ma hakkan lugema Radio Timesi, et saada räpaste telesaadete jälile.
Nagu ma sarnaselt miljonite teiste kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse noorukitega peagi avastan, on parimad roppuseallikad jagatud võrdselt BBC 2 “stiilsete filmide ja draamade” ning Kanal 4 hilisõhtuste “noorteprogrammide” vahel”. Telekavast tuleb otsida kindlaid märksõnu. “Jenny Agutter” on üks tähtsamaid. Agutteri nimi on kindel roppusekuulutaja. “Logan’s Run”, “An American Werewolf in London”, “Walkabout” – sama hästi võiks nende filmide nimi olla “Näpukas”: kuhu iganes Agutter ilmus, sinna tekkisid hingeldamisega helindatud rinnad, kaelanäksimised ja reiekrabamised. Isegi filmis “The Railway Children” – armsas koguperefilmis “The Railway Children” – lõpetab ta sellega, et lehvitab aurupahvakute ja pidurite krigina saatel tunnelist väljuvale rongitäiele jahmatanud viktoriaanlikele härrasmeestele aluspesuga. Ta just nagu ise nõuaks seda kõike. Ma vaatan hilisõhtul maha keeratud häälega, kuidas Jenny Agutter filmis “An American Werewolf in London” aeglaselt ja näljaselt duši all David Naughtoni õlga hammustab ning mõtlen, kuidas ka mulle meeldiks kedagi süüa – isegi kui hiljem ilmneks, et see keegi on libahunt ja ta minu ees tänaval paha koera kombel maha lastaks. Ma olen valmis aktsepteerima nii armastuse paremaid kui ka halvemaid külgi. Ma tean, et see ei saa lihtne olema. Mitmed lood plaadil “Graceland” räägivad sama. Istun hilja õhtul vaesterajoonis ja vaatan Agutterit. Me ei otsi aga ainult teda. “Hämar lugu seksuaalsest reetmisest” kuulutab kavas kindlasti head – “Sense of Guilt” (Häbitunne) ja “Blackeyes” (Mustsilm) on tulvil hetki, mil ma pean kiirelt üle terve toa jooksma ja näppu off-nupul hoidma juhuks, kui ema peaks sisse tulema ja nägema mind sobimatuid asju vaatamas. See kõik on väga sobimatu. Käed libisevad mustade liibuvate pluuside alla. Mustsilma tahetakse uputada. Seks tundub millegi kohutavalt keerulise ja närvesöövana, aga vähemalt näen ma suudlemist ja natuke rindu. Kui ma vaatan, kuidas Trevor Eve “Sense of Guiltis” punapäist teismelist võrgutab, tahaksin öelda Cazile – kes on samuti punapea –, et olen leidnud talle Woody Woodpeckeri ja muusikali “Annie” punapäise orvust peategelase Annie asemele lõpuks uue eeskuju, aga nädal tagasi oli meil järgmine vestlus:
MINA: “Arva, mis eile juhtus!”
CAZ: “Ma olen otsustanud, mida ma sünnipäevaks tahan. Et sa ei räägiks minuga enam.”
Vaid ühelainsal juhul ei ole seks häbiväärne ega toimu sugulisel teel, vaid on lihtsalt imeline. Sarjas “The Chamomile Lawn” (“Kummelimuru”) mürgeldab Jennifer Ehle’i tegelaskuju mööda sõjaaegset Londonit, kümmeldes erakordselt nauditavas pidude, šampanja, ohjeldamatu liiderlikkuse ja keppimise atmosfääris. Seal on üks stseen, mis näib täiskasvanuks pürgimisel tipp: tsinkvannis lamades korraldab Ehle musta plastikust telefoniga eraelu.
“London on suurepärane!” trillerdab ta šikilt, juuksed kuklani niisked, silmad šampanjast juba kiiskavad. “Siin on NII palju piiiidhusid!”
Tema tissid hulbivad rahulikus täiuslikkuses veepinnal nagu delikatess-saared. Nibud roosad kui hiireninad. Hiljem riietatakse need roosasse siidi ja jalutatakse välja rõdule, et suitsetada mingi kena noormehe seltskonnas, kes igatseb neid puudutada. Jennifer Ehle kummeli-tissid muutsid tisside omamise perspektiivi kõige lahedamaks asjaks maailmas. Ma vaatan neid üksi pimedas elutoas istudes. Minu tissid ei näe vannis sellised välja. Mul ei ole tegelikult aimugi, millised nad vannis välja näevad, sest ma katan nad alati flanellrätikuga juhuks, kui keegi peaks uksest sisse tormama ja neid nägema. Vannitoa uks ei käi ikka veel lukku.
“Mõni lastest võib end ju kogemata sinna sisse lukustada ja uppuda,” väidab ema samal ajal, kui ma aluspükse jalast võtmata vanni ronin.
Ja siis, aastal 1990, näitab Kanal 4 biograafilist filmi “Wish You Were Here” noore Cynthia Payne’i elust, millest saab minu suure ilmutuse hetk. Oh, Emily Lloyd filmis “Wish You Were Here”! Minu porno-Biitel! Minu kepi-Dickens! Esimene tegelane, kes on minu vanuses ja sarnase taustaga – teismeline, töölisklass − ega võta seksi kui midagi tumedat ja hukatavat, vaid tobedat ja naljakat, umbes sama tõsiseltvõetavalt kui sigareti suitsetamine (mida ma ei ole veel teinud, aga plaanin) või jalgrattasõit (mida ma ükskord proovisin; kukkusin, aga pole hullu).
Istun elutoas üksinda tekki mähitult ja hetke lemmiksnäkki süües – juustupulgakomm: tükk juustu kahvli otsas – ning vaatan päranisilmi stseeni, millel saab põhinema peaaegu terve mu seksuaal-persona. Cynthia kõlvatu onu viib ta kuuri, kus hakkab pärast lühikest petting’ut teda seina najal keppima. Tüdrukul on seljas puuvillane kehasseõmmeldud 1950. aastate stiilis kahar kleit ja põlvini ihuvärvi sukad ning silmad laineriga ääristatud. Samal ajal kui mees ennastunustavalt mõmiseb, närib tema nätsu ja sosistab: “Sa vana. Räpane. Reo.” Kümme minutit hiljem on ta juba mere ääres, topib kleidi otsapidi aluspükstesse ja hüüab hüsteeriliselt naerdes möödujatele: “Minge persse!” Eurotrash koos üleseksualiseeritud friik-show’liku labasusega – maailma suurimate rindadega naine Lolo Ferrari trampliinil hüppamas; dildode ja anaaltappidega transvestiidid; rakmetesse pandud värdjad imemas tolmu igavlevate Hollandi koduperenaiste korterites – see on umbkaudne kogusumma seksist, mida ma kaheksateistkümneaastaseks saamiseni näen. Kokku ehk kümme minutit – komplekt kunstipäraseid, kummalisi ja vahel brutaalseid vinjette, mis ma kokku seon ja oma seksuaalse fantaasia vundamendiks laon. Kordumakippuvate unenägude kõrval San Holost ja Aslanist (mille ma ise välja mõtlen – ma ei raiska aega niisama) on see esimene, toores aga tõene täiskasvanukssaamise andur: seks, iha, soov saada orgasmi. Miski, mis juhiks mind õiges suunas. Ja tundub, et see viib – lõpuks – mingil moel – ma ei tea, kuidas – ja ainult siis, kui hoolega õppetundidest osa võtan – mu õige riietumiseni, korrektse eneseväljenduseni, ajendab mind majast väljuma ja leidma selle, mis iganes mind ees ootab.
Tol perioodil soovin ma, et näeksin rohkem seksi. Ma tahan rohkem pornot,