Sitapead. Teooria. Aaron James

Sitapead. Teooria

enda arvates väärib.

Kuigi meie teooria seisneb termini „sitapea” defineerimises, tuleb siinkohal rõhutada, et see ei kattu tingimata sõnastikudefinitsiooniga. See ei osuta tingimata sellele, kuidas tavaliselt sõna „sitapea” mõnes keelerühmas (näiteks eesti keele kõnelejate seas) kasutatakse. Seda sõna kasutatakse sageli üsna vabas tähenduses ja erinevates olukordades ning me ei väida, et iga pädev keelekasutaja nõustub meie arusaamaga sellest, mida see sõna tähendab. Me ei ürita isegi seda öelda, et suurem osa selle keele kõnelejaid nõustuks meie määratlusega ulatuses, mida kinnitaksid arvamusküsitlused või psühholoogilised eksperimendid. Selle asemel lähtume vaatenurgast, mida soovitas Sokrates Polosele Platoni dialoogis „Gorgias”, kui ta selgitas, miks nendevaheline dialoog ei sõltu teiste arvamusest (mida nemad nimetavad „hulkadeks”). Polos küsib: „Aga kas sa ei leia, Sokrates, et sinu väited on piisavalt kummutatud, kui sa räägid sellest, mida ükski inimene ei tunnistaks? Küsi hulkadelt.” Sokrates vastab:

Ära palu mul hulkade toetushääli lugeda […] Mina vajan vaid üht tunnistajat oma sõnades sisalduvale tõele ja selleks on isik, kellega ma vaidlen; ma tean, kuidas tema toetust pälvida; kuid rahvahulkadega pole mul mingit pistmist ja ma ei hakka nende poole isegi pöörduma. Kas ma võin sult seega omakorda vastust paluda ja sul oma sõnade paikapidavust tõestada?7

Teisisõnu on meie määratlus konstruktiivne ettepanek. Me üritame sõnastada mõistet, mida me tavaliselt silmas peame, kui räägime „sitapeadest”, kuid mis kehtib juhul või sõltub sellest, kas see suudab väljendada seda, kui tähtsat mõju sitapead meile avaldavad – kusjuures „meie” tähistab esmajoones teid, lugejaid, ja mind. Ma pakun antud definitsiooni, lähtudes sellest, kui tähtsat mõju sitapead meile avaldavad. Sellega nõustumine on teie otsustada.8

Mõistatus

Enne meie teooria üksikasjadele keskendumist järgime esmalt filosoofilist tava ja küsime endalt, millist teooriat me otsime. Seejärel võime teooria – kaasa arvatud selle, mille äsja esitasin – proovile panna, vaagides, kas see seletab seda, mida me selgitada üritame. See annab meile siinse laialivalguva ülesande üle mõõduka kontrolli.

Alustame mõistatusega. Kuigi mõned sitapead tekitavad ühiskonnale uskumatult suurt kahju, pole paljud sitapead kuigi halvad: kahju, mida nad teistele inimestele tekitavad, võib olla mõõdukas või väike. Kuid sellele vaatamata on nad ilmselgelt moraalselt laiduväärsed. Kuidas on see võimalik? Miks peaks meid tugevalt häirima meie elule isegi tühist materiaalset mõju avaldav inimene?

Teisiti öeldes võiksime ülesande sõnastada järgnevalt: on vähemalt kolm asja, mida peaksime healt sitapeateoorialt eeldama, kuid esmapilgul pole selge, kuidas kõik need kolm võivad üheaegselt tõesed olla.

Esimene on lihtne: otsime püsivat iseloomujoont või inimtüüpi – pigem pahet kui ühte tegu, kõigest käitumisvääratust või ajutist eluperioodi. Üksainus vapper või õilis tegu ei tähenda veel, et inimene on vapper või õilis. Ka ei tee juhuslik kannatamatu, enesekeskne või rumal tegu inimest kannatamatuks, enesekeskseks või rumalaks isikuks. Täpselt samuti võib keegi käituda nagu sitapea – teatud olukorras või mõne päeva või nädala vältel –, olemata samas tegelikult, olemuslikult sitapea.9 Kui sitapealik käitumine ei peegelda vaadeldava isiku loomust tavaelus, on teda õigem liigitada mölakaks, matsiks, nõmedaks või lihtsalt juhmiks. Kõigepealt üritame aga selgeks teha, kas sitapeale omane tegevus on vastaval isikul tõesti loomuses ja tema harjumuslik käitumisviis, sest need teod näitavad üldjuhul, milline isik ta tavatingimustes on. Eriti huvitab meid harilik täisvereline sitapea. Alguses ei otsi me ei „kuninglikku sitapead”, kes tõuseb isegi sitapeade seas esile, ega ka „peaaegu sitapead”, kelle sitapea staatus pole päris kindel. Me soovime määratleda nende äärmuste vahele jääva keskmise sitapea: argise, hariliku sitapea.

See tähendab ka seda, et meil ei tasu kohe hakata mõtlema sellistele äärmuslikele juhtumitele nagu Hitler, Stalin või Mussolini. Nende isikute piisavalt karmiks hukkamõistuks pole ükski sõna liiast, seega nende üldiste omaduste loetellu „sitapea” lisamine oleks kindlasti samuti asjakohane. Kuid väga vale oleks Hitlerit või Stalinit ainult sitapeaks tituleerida: neile moraalse hinnangu andmiseks on palju rohkem ja kaalukamaid võimalusi. Vähemalt alguses on lihtsam ja vähem segadust tekitav tavalise sitapea uurimusega proovi teha.

Olgu öeldud, et me ei soovi ennatlikult välistada võimalust, et jutt „sitapeadest” ei keskendu tegelikult ühelegi kindlale iseloomujoonele, vaid on kõigest kirumise vorm või sõimusõna.10 Kindlasti sõimame me inimesi ning kasutame sealjuures seda terminit, näiteks lauses: „Sa oled vastik sitapea!” Paljudel kergemini mõistetavatel iseloomustavatel määratlustel („argpüks” või „jõhkard”) puudub sellega võrreldav eriline ekspressiivne jõulisus. Kuid termin „sitapea” võib olla üheaegselt ekspressiivne ja samas osutada isiku kindlale iseloomuomadusele. Pole sugugi vastuoluline öelda kellegi kohta, teda samas hukka mõistmata: „Ta on mu sõber ja ma saan temaga isiklikult hästi läbi, aga ma pean tunnistama, et ta on sitapea.” Võib küll imestada, miks peaks keegi, kes midagi sellist ütles, sitapeaga sõbrustama, kuid antud arvamusavalduses viidatud tõik võib olla täiesti tõsi ning kõigile teada: kõnealune isik on tõepoolest sitapea.11

Teine ja kolmas asi, mida sitapeateooria peaks selgitama, on omavahel seotud ning nendele tuleb läheneda ettevaatlikumalt. Teine omadus, mida tuleb lahata, on tõsiasi, et enamik sitapäid ei paikne teiselpool moraalsuse piiri, erinevalt näiteks mõrtsukatest, vägistajatest või türannidest. Enamik sitapäid pole nii halvad. Üks slängisõnastiku www.urbandictionary.com postitusi leiab, et „[sitapea] on üks hirmsamaid inimesi … Kui sa oled sitapea, oled sa tülgastav, jälestusväärne, nurjatu, kättemaksuhimuline, sõjakas, agorafoobiline ja muudki … [Sitapead] on inimkonna põhjakiht. Nad ületavad kõik teised ebamoraalsuse vormid.”12

See on ülepingutatud ja kasutu. Me võime nõustuda, et mõned halvimad inimesed on lisaks muule ka sitapead, kuid see ei aita, kui mõelda esmalt inimestest kui moraalsest põhjakihist – hitlerid, stalinid või mussolinid –, kuna nende moraalne laostumus ei mahu enam normi piiresse. Nagu juba varem mainitud sai, on tavaline sitapea selgepiirilisem uurimusobjekt ja pealegi pole ta alati põhjakihi hulgas. Meil on täielik õigus eraldada mõrtsukas, vägistaja või türann ühiskonnast vägivaldselt, käeraudade abil ja püssi ähvardusel, sest selliste inimeste poolt teistele tekitatud materiaalne kahju on hiiglaslik ning sageli korvamatu. Kuid sisuline kahju, mida paljud sitapead teistele tekitavad – pikem järjekorras ootamine, õel märkus, rikutud pärastlõuna –, on sageli võrdlemisi mõõdukas või väga väike. Nende isikute ühiskonnast sunniviisiline eraldamine poleks õigustatud. Mis on ka loomulikult põhjuseks, miks oleme sageli sunnitud nendega lävima ja miks neid paistab kõikjal leiduvat.

Kuid siiski – ja see on kolmas asi, mis vajab selgitamist – on sitapead eemaletõukavad inimesed. Vaatamata sellele, et nende tekitatav sisuline kahju on sageli mõõdukas või väike, on sitapead põhjendatult ärritavad, koguni moraalselt ülekohtused. Neis on veel miskit äärmiselt häirivat, midagi enamat kui lihtsalt materiaalne kahju: midagi, mis on küllalt halb, et ajada muidu rahumeelne inimene raevu;13 midagi, mis jääb meie mällu nagu mingi jäle lehk; midagi, mis nõuab sellise kehast väljutatava asja väljendamist, millest me tavaliselt avalikkuses hoidume; sõna, millest paljud inimesed on võõrdunud ja tõenäoliselt soovivad, et seda poleks olemaski.14 See ongi see häiriv „miski”, mille me soovime päevavalgele tuua.

Kokkuvõtteks võib seega öelda, et hea sitapeateooria tingimused on järgnevad: otsime (1) püsikindlat iseloomujoont, (2) mis sunnib vastavat isikut teistele vähest või mõõdukat sisulist kahju tekitama, (3) kuid muudab vaadeldava isiku siiski

Скачать книгу

7

Tõlkija Benjamin Jowett, http://classics.mit.edu/Plato/gorgias.html. Kaudne tõlge antud ingliskeelse tõlke varal.

8

Sama mõte kandub ka teistesse moraaliteooria ettepanekutesse. „Eksperimentaalfilosoofia” pole võimeline neid kinnitama või ümber lükkama, vähemalt mitte teiste, vastuoluliste eelduste tekitamiseta selles osas, mida vastav ettepanek saavutada üritab.

9

See kehtib arvatavasti McChrystali puhul, kes mitte ainult palus vabandust eelmainitud taunimisväärsete märkuste pärast, vaid on ka pikka aega riigiametis kiiduväärset tööd teinud.

10

Harry G. Frankfurt näitab teoses „Räägime jamast” (ingl On Bullshit), (Princeton, New Jersey: Princeton University Press, 2005) veenvalt, kuidas sõna „jama” on värvika kirjeldava tähendusega, kuigi näib esmapilgul tavalise sõimusõnana. Sama võib öelda ka sõnade „valetamine” ja „hämamine” kohta, mis erinevad teineteisest ning „jamast” deskriptiivse tähenduse poolest. Meie uurimus paikneb sarnasel erilisel alal. Loodame, et me teooria tekitab inimeste peas mõtte, „Ohoo, ma olen sellise tüübiga kohtunud!” ning pakub seega näitliku tõendi, et olemas on vähemalt üks sitapea – tõenäoliselt aga rohkemgi. Seega saame tunnistada sitapeade olemasolu isegi juhul, kui teooria detailide osas oleks tahtmine vastu vaielda.

11

Üks inimene ütles juhusliku vestluse käigus mulle tõesti (umbkaudu sellise) siin kirjeldatud lause. See pole määrav tõend, et väide, nagu keegi oleks sitapea, on õige või vale ja mitte lihtsalt kellegi viis väljendada oma laitvat hinnangut (nagu ka vastasmeeskonna väljavilistamine või teravate solvangute kasutamine, nagu „sitavikat” või „pooletoobine”, mis kutsuvad esile alavääristava kirjeldava kujutluspildi, pretendeerimata tegelikult tõele). Lisatõend oleks tingimuslause, nagu näiteks: „Kui sitapea põikab liikluses sulle ette, siis tuleb signaali anda.” Siin ei väljenda mõiste „sitapea” selgelt tunnustust ega laitust. Veel parem tundemärk oleks lause, mis väljendab absoluutset kinnitust, nagu näiteks: „Jah, ma olen sitapea ja ma olen selle üle uhke,” mida võib täiesti siiralt öelda mõni sitapeast ülemus, kes oma alluvaid selle teadaandega pilkab. Vt väljaande The Onion artiklit „Sitapea tunnistab oma sitapealisust sitapealiku käitumisega” (ingl Asshole Admits to Being Asshole in Supreme Asshole Move), 19. mai 2004, www.theonion.com/articles/ asshole-admits-to-being-asshole-in-supreme-asshole,1172/. Võime veel lisada, et tõe sedastamise eesmärgil sitapea diskursuse valimine ei tähenda veel, et me ei võiks seda lisaks kasutada vandumiseks või hukkamõistu väljendamiseks, näiteks:

„Taevas halasta, no on alles sitapea!” või „See tüüp on jube sitapea!” Kui kõneleja nimetab kedagi sitapeaks, võib seda pidada pragmaatiliseks viiteks, millega ta väljendab oma laitust. Sellise moraalse kohtumõistmisega tutvumiseks lugege David Croppi artiklit „Realistlik ekspressivism: moraalirealismi kasutamata jäetud võimalus” (ingl Realist-Expressivism: A Neglected Option for Moral Realism) ajakirjas Social Philosophy and Policy 18, nr 2 (2001), 1–43; ja Stephen Finlay „Väärtus ja implikatuur” (ingl Value and Implicature) ajakirjas Philosophers’ Imprint 5, nr 4 (juuli 2005), 1–20, http://hdl.handle.net/2027/spo.3521354.0005.004.

12

Eric Melech, urbandictionary.com/define.php?term=asshole.

13

Üks postitus urbandictionary.com-is kirjeldab sitapead kui „inimest, kellele ka paavst kallale läheks” (Bwillis, www.urbandictionary.com/define.php?term=asshole&page=4).

Ilmselt kehtib kõigis kultuuriruumides fakt, et levinuim mõrva motiiv on „triviaalse põhjusega riid”, mis on sageli seotud kergete solvangutega. Vt Martin Daly ja Margo Wilsoni teost „Mõrv” (ingl Homicide), (New Brunswick, New Jersey: Transaction Publishers, 1988), lk 125.

14

Siinjuures osutan ma levinud hoiakule, seda samas eitamata, et tulenevalt oma erilistest intiim- või vabaajategevustest suhtuvad paljud inimesed sellesse hoopis teisiti. Tutvumaks üldisemalt ambivalentsete või vaenulike tundmustega sellise teema suhtes lugege Leo Bersani esseed „Kas pärasool on haud?” teoses „Kas pärasool on haud?: ja teised esseed” (ingl Is the Rectum a Grave?: and Other Essays), (Chicago: University of Chicago Press, 2010).