Sitapead. Teooria. Aaron James
akadeemilisele valdkonnale. Ajaloolane Dominic on kirjutanud mõned õigustatult tunnustust pälvinud raamatud. Olles kiitusega harjunud, tunneb ta nüüd, et väärib ülistamist, ning haavub eriti kergesti, kui talle rohket tähelepanu ei pöörata. Tema arvates on see kisendav ülekohus, kui tema töödele ei viidata või kui teda kutsutakse konverentsile, kuid ei pakuta avakõne pidamise võimalust. Mitte kummalgi juhul ei tule talle mõttessegi, et tema töö ei pruugi kestva tähtsusega olla, ta järeldab hoopis, et teised ei oska ilmselgelt ta tööd hinnata. Kuulsuse kahanedes ei muutu ta järjest ebakindlamaks oma tähelepanu nõudmise osas, vaid aina murelikumaks oma valdkonna allakäigu pärast. Oma kõrge taseme toetamiseks, mille eriti heaks näiteks on tema tööd, kirjutab ta regulaarselt sapiseid arvustusi uuematest raamatutest, leides neis harva midagi head, hoidmata end mõnitamisel tagasi ja pakkudes samas vähe tõendeid oma lahmiva kriitika tõestuseks. Kui raamatud, mida ta on maha teinud, saavad kuulsaks ja mõjukaks, peab Dominic seda järjekordseks märgiks valdkonna üldisest allakäigust.
Seega esineb üsna mitmesuguseid sitapäid. Selle selgitamiseks seame tingimuseks, et on palju viise, kuidas jõuda sobiva „privilegeeritusetundeni” ning seeläbi sitapeaks saada. Siinjuures on tähtis, et privilegeeritusetunne ütleb sitapeale, et tal on õigus, ta väärib või ta on ära teeninud erilise eesõiguse. Põhjuseid, miks ta tunneb, et ta väärib erikohtlemist, võib olla loendamatul hulgal. Ta võib olla veendunud, et ta on viimase aja säravaim ajaloolane, arhitekt, näitleja, kunstnik, ärijuht või poliitik. Ta võib leida, et tal on õigus omada seda võimupositsiooni ja sellega kaasnevat kontrolli inimeste üle. Kui inimesed tema tõttu kannatavad, on see lihtsalt üks kahetsusväärne paratamatus – nende jaoks. Ta võib arvata, et tema isiksuse või tema soositud ühiskondliku valdkonna õilsus annab talle vaieldamatu õiguse tegevust omatahtsi suunata – seda enam, et teda takistavaid inimesi võib vaadelda nõrkade, vääritute või moraalselt laostunutena. Ta võib pidada enamikku inimestest väsitavalt ebaintelligentseteks või nürimeelseteks võrreldes tema hiilgava mõistuse ja olemusega. Ta võib viidata nendele kui tüütule kohustusele ja end isegi õnnitleda kangelaslike pingutuste pärast sääraste alaväärsete inimeste viisakal kohtlemisel. Need kõik on tõelise „privilegeeritusetunde” erinevad esinemisvormid. Kui meil oleks olemas privilegeerituse taksonoomia, saaksime erinevaid sitapealiike paremini kirjeldada. (Proovime seda teises ja kolmandas peatükis teha.)
Tuleb rõhutada, et inimene ei ole veel sellepärast sitapea, kui ta leiab, et tal on teatud asjadele õigus. Sobivates tingimustes on meil kõigil õigus kuulda tõtt, mitte saada ninapidi veetud või alt veetud, või isegi nautida ühiselu teatud eeliseid. Ja inimene pole ka vaid seepärast sitapea, et ta oma õiguste osas eksib. Me kõik teeme aeg-ajalt vigu. Sitapeaks muudab inimese teatud valearusaam oma eesõigusest: sitapea „vankumatu privilegeeritusetunne” paneb ta järjepidevalt arvama või eeldama, et tal on erilised õigused, mida tal moraalsest vaatenurgast võttes tegelikult pole. Rõhutame, et see teatud ekslikkus võib esineda väga erineval kujul. Sitapea võib tugineda privilegeerituse erikohtlemise printsiibile, kuid rakendab seda teatud olukorras vääralt. Või ta võib leida põhjendusi eesõigustele käigu pealt ja kõigele, mida ta juhtub hetkel tahtma. Igal juhul on oluliseks iseärasuseks, et sitapea vankumatu privilegeeritusetunne põhjustab järjekindlalt selliseid moraalseid eksitusi. Just selliselt peab sitapea end moraalselt eriliseks.
Muidugi pole me sageli ühel nõul, millised õigused inimestel on või ei ole, seda eriti poliitikas. Mis tähendab ka seda, et me oleme tihtipeale eriarvamusel selles, kes on või kes pole sitapea. Näiteks on vasakpoolsete arvates sitapea paremerakonna liige O’Reilly. Ta kasutab oportunistlikult ära töölisklassi rahulolematust. Ja parempoolsete arvates pole O’Reilly sitapea. Ta väljendab kangelaslikult töölisklassi rahulolematust. Meie teooria kohaselt sõltub O’Reilly sitapeaks kvalifitseerumine sellest, kas tal on tegelikult õigus nii käituda, nagu ta käitub. Inimesed võivad oma vaatenurgast tulenevalt suhtuda erinevalt tema ühiskondlikku rolli ja selle kasulikkusse või kahjulikkusse, olles samal ajal üldiselt üsna ühel nõul selles, mida tähendab sitapea mõiste. Seega võivad nii vasak- kui parempoolsed meie teooriaga nõustuda. Vasakerakond võib öelda, et O’Reilly on sitapea, kuid tunnistada samas pikemata, et see pole nii, juhul kui parempoolsetel oleks õigus, et O’Reillyl on õigus nii teha, nagu ta teeb (ja vastupidi). Sama väide kehtib paljude näidete puhul, millest on juttu teises ja kolmandas peatükis. Paljud ei nõustu moraali diagnoosidega, mida ma nendel juhtudel pakun. Sellele vaatamata võime leppida sitapea põhiolemuse ühtse definitsiooniga.
Vaatlus
Tuleme tagasi nende kolme asja juurde, mida meie arvates iga hea sitapeateooria peaks seletama, ja vaatleme, kuidas meie teooria neid selgitab.
Esimene on üsna lihtne: otsime püsikindlat loomuomadust. Meie teooria keskendub kindlale iseloomujoonele, sest sitapea privilegeeritusetunne tugineb vankumatult tema ajendite kogumile: see privilegeeritusetunne ei löö mitte lihtsalt mõnikord välja, nagu näiteks spontaanne vajadus B-kategooria filmi vaadata. Samuti ei ole see korduvalt esinev tunne, mis alati alla surutakse. Hea südametunnistusega inimene võib oma sisemisest sitapeast teadlik olla, kuid sellele vaatamata edukalt meeles pidada, et tema elu pole sugugi tähtsam kui kellegi teise oma, et tema anded ja saavutused on suuremalt jaolt vedamise küsimus ning tal on vedanud, et ta saab hästi elada ja normaalses ühiselus teiste inimeste headust nautida. Sitapeal mitte ainult puudub selline motiveeritud korrektsus, tema õigustatusetunne on „juurdunud” vankumatusse arusaama (ka pärast endasse süüvimist), et ta on kõigist teistest erinev. Kui ülejäänud maailm tema erilise positsiooni kahtluse alla seab, ei pea alla vanduma mitte sitapea, vaid väljakutse esitaja. Sitapea kas ei näe mingit vajadust oma erilist positsiooni sotsiaalses maailmas kaitsta või esitab vaevata veenvad põhjendused ja jätkab harjumuspärasel viisil. Ta võib end oma vastupidavuse ja väitlusoskuse eest isegi õnnitleda. Kui enamiku inimeste jaoks on endassesüüvimine vajalik moraalse õppetunni allikas, siis sitapea kasutab seda vaid enesekindluse toetuseks. See teeb ta muutuste suhtes vastuvõtmatuks. Isegi siis, kui ta satub suurtesse raskustesse ja talle pakutakse põhjalikku teraapilist abi, ei näe ta suure tõenäosusega mingit põhjust muutumiseks.16
Vaatame nüüd teist selgitamist vajavat omadust – et teistele tekitatava sisulise kahju mõttes pole sitapea alati halb. Selgitame seda, defineerides „erilist eesõigust”, mida sitapea teatud juhtudel kasutab. Iseenesest pole selles midagi halba, et nauditakse võimalust järjekorras ette trügida, vahelerääkimist või vabanemist teatud kohustustest. Iseenesest võetuna pole need teod nii halvad kui võrrelda neid näiteks kellegi tapmisega hõlptulu teenimise eesmärgil. Üldjuhul tulenevad need hüved, mida sitapea endale lubab, ühiskondlikest käitumismallidest, mis peaksid üldsuse huve teenima. Me tunnistame isegi, et ka sitapea peaks nendest hüvedest osa saama, kui selle jaoks on õige aeg ja koht. Peamine probleem on vaid see, et sitapea ahnitseb endale suurema koguse, kui talle ette nähtud, trügib vahele või hoidub omapoolse panuse andmisest seal, kus see kõnealuse valdkonna toimimiseks vajalik oleks. Ta võib seda teha, tekitamata samas korvamatut kahju või sooritamata ühemõtteliselt kuritegu. Täisvereline sitapea võib ka tähtsusetu olla.
Sellest järeldub, et sitapea pole tingimata lindprii. Ta võib täiesti seaduse raames püsida. Samuti pole ta lihtsalt üks järjekordne petis, kes otsib võimalust teiste ühispingutuste arvelt „tasuta kasutaja” eeliseid nautida. Probleem ei tulene mitte teiste sihipärasest ärakasutamisest, vaid omamoodi isepäisest hoolimatusest: ta ei näe mingit põhjust tegeleda inimeste vastastikuse toimimise käigus tekkiva ebaselguse ja ebakindlusega. Isegi „üheselt mõistetavatel” koostoimimise reeglitel on erandid ja koostoimivad inimesed peavad sageli mingil määral pingutama, et eristada vastavate reeglite mõtet ja seda, mis on antud olukorras vastuvõetav käitumine. Seega otsivad nad selgust, kontrollivad eeldused üle, paluvad luba või on vähemalt oma heausksusega ettevaatlikud. Kuid sitapea, vastupidi, ei näe mingit põhjust vastastikuseks vaoshoituseks, millest võidaksid kõik asjaosalised. Vastavalt tema kõikehõlmavale privilegeeritusetundele on õige ja loomulik, et ühiskondliku elu erinevad eelised teeniksid tema eesmärke.
Ja viimaks vaatame oma selgituse kolmandat tingimust, millest nähtub, et sitapea on ärritav, koguni solvav. Kuidas saab isik, kes tekitab
Paljudel sitapeadel võib esineda isiksusehäire, mida psühholoogid nartsissismiks nimetavad ja mis on reeglina teraapilise ravi suhtes väga resistentne. Psühholoog Sander Koole selgitas (vestluse käigus), et kui terapeut küsib „Kuidas te end tunnete?”, vastab nartsissist: „Ma tunnen, et ma ei pälvi piisaval määral tunnustust.” Kuigi see on nartsissistlikule isiksusehäirele iseloomulik, ei eelda me, et kõik sellised inimesed on kohe sitapead. Sitapeaks olemine on arvatavasti vaid üks selle häire esinemisvorme. Sellele vaatamata võib meie kultuuris peaaegu pandeemia mõõtmed omandanud nartsissismi levik anda selgituse, miks on nüüdisajal rohkem sitapäid kui kunagi varem. Me tuleme selle juurde hiljem veel mõnel korral tagasi.