Geniaalsed koerad. Milles avaldub koerte tarkus. Brian Hare
metsikuid veiseid ja punahirvi. Kui inimeste asustustihedus suurenes, siis hakkasid nad ka muu toidu pärast nagu kalad, linnud, küülikud ja oravad võistlema väiksemate kiskjatega nagu ilvesed ja rebased, kelle populatsioonid seetõttu vähenesid. Hiljem läksid sama teed suured taimetoidulised loomad. Selle tulemusena suri 15 000 aastat peale kaasaegse inimese saabumist Euroopasse siin välja enamik suuri kiskjaid, kaasa arvatud neandertallased.
Alles jäid ainult kaks suurt lihatoidulist – pruunkaru ja hunt, Canis lupus. Kõigesööja pruunkaru sõi taimi, kalu ja väikesi imetajaid ning tõenäoliselt vältis otsest konkureerimist inimestega. Ning kuigi pruunkaru ja hunt välja ei surnud, vähenes nende arvukus oluliselt. Kuidas Canis lupus alles jäi, ei osata seletada. Nad esinevad Alaska miljoni aasta vanustes fossiilsetes leidudes71, Euroopasse jõudsid nad ligikaudu pool miljonit aastat tagasi72.
Lisaks sellele, et hundid jäid ellu, levisid üle kogu põhjapoolkera ja muutusid edukaimateks kiskjateks maailmas, elas osa huntide populatsioonist mitmete inimpõlvede vältel koos inimestega, mille tagajärjel muutus metsikute huntide morfoloogia, füsioloogia ja psühholoogia sarnaseks kodukoertele.
Pikka aega käibinud teooria oletab, et inimesed võtsid endale hundikutsikaid teadlikult ja taltsutasid neid sihipäraselt73. Kadunud zooloog Ian McTaggart-Cowan kirjutas, et millalgi varajases ajaloos toodi noor hunt inimeste pereringi74, aastatega sai temast kodukoera eellane ja näide kõige edukamast ja kasulikumast kodustamisest75.
Oma 1974. aastal avaldatud artiklis ütleb hundiekspert David Mech Minnesota ülikoolist, et on tõestatud, et varajased inimesed taltsutasid ja kodustasid hunte, hiljem neid valikuliselt aretades, mille tulemusena kujunes välja kodukoer (Canis familiaris).
Põhjalikumal järelemõtlemisel on sellest väga raske aru saada. Kaasaegsed inimesed olid väga edukad jahimehed ka ilma huntideta. Lisaks sõid hundid ohtralt liha76 – kuni 5 kilo hundi kohta päevas77. Kümnest hundist koosneval karjal oleks iga päev üks terve hirv toiduks kulunud. Nälgimine oli tõeliseks ohuks paljudele jääaja lihasööjatele ja konkurents oli olnud äge. Nii äge, et inimesed, kes ei olnud enam valmis rahulduma ainult 60 % osaga, suretasid kõik suuremad kiskjad, välja arvatud hundid, välja. (Nälg on oluline surma põhjus paljude kiskjate puhul, kaasa arvatud lõvid, tähnikhüäänid, hundid, metsikud koerad ja ilvesed78. Üleüldine reegel ütleb, et on vaja umbes 10 000 kilogrammi saakloomi, et elus pidada 1000 kilo lihasööjate biomassi sõltumata lihasööja kehasuurusest79.)
Hundid on oma toidu suhtes väga kaitsvad80 ja kui inimesed tahtsid nende saaki, siis pidid nad tõenäoliselt selle pärast tõsiselt võitlema. Kui hundid näevad saaki jooksmas, siis see kutsub esile „sööstu”, nii et nad jälitavad oma saaki ja ründavad seda seni, kuni saakloom langeb81. Sellele järgneb raevukas ja kiire söömine, mis võib kõrvaltvaatajale väga hirmuäratav tunduda. Huntide teravad hambad on kohandunud lahti rebima suuri lihatükke. Hundid hindavad kõrgelt samu lihatükke, mis inimesedki: suure valgusisaldusega siseorganeid nagu maks, süda ja kopsud, neile järgnevad lihased. Sageli tuleb ette toidu pärast kraaklemist82 ja hammustus, mis oleks suhteliselt ohutu, kui tüli leiab aset huntide vahel, võib olla tõsiselt haavav, kui see tabab pehme nahaga inimest.
Teistest koduloomadest on kerge aru saada: veised, sead ja hobused, kes kõik said metsikust loodusest alguse, olid ehk veidike agressiivsed, kui nad nurka aeti, kuid mitte kellelgi neist ei olnud kihvu ja nad ei toitunud lihast. Seega – hundi ja inimese suhe on täiesti arusaamatu.
Ühes muistses paigas Iisraelis, Vahemerest ida pool ja Galilea merest83 põhja pool järve ääres küngaste vahel on üks matmispaik. Paekivist plaadi all puhkab inimese skelett, kelle pea puhkab vasakul randmel ja käsi lebab õrnalt ühe teise skeleti peal – kutsika omal84. Tehti kindlaks, et see inimene pärineb 10 000–12 000 aasta tagant kiviaegsest Natufia kultuurist, mis eksisteeris kitsal maa-alal paralleelselt Vahemerega Türgist Siinai poolsaareni ning mille kõrgeimas tipus (Siinai mägi) olevat Moosesele antud tahvlid 10 käsuga. Siis ei olnud see viljatu okkaline kõrb nagu praegu, vaid metsaga kaetud maa täis metsikuid söödavaid taimi ja ulukloomi. Natufia kultuuri inimesed olid kütid-korilased, kes jäid selles regioonis paikseteks. Nad elasid elamutes, mis olid pooleldi maasse kaevatud ja neil olid tööriistu nagu luust tehtud noad ja kivist hõõrutid.
Kuid veelgi olulisemad on nende matmiskohad. Natufia maastiku südamest eemaldudes on igas asustuspaigas haudasid, nii kõrbesse loodud elamutes või siis majadest väljaspool. Surnukehad olid hoolikalt asetatud, tavaliselt välja sirutatud ja näoga ülespoole. Nad võisid olla kaunistatud kiivrite, kaelakeede ja käevõrudega, mis olid tehtud teokarpidest, helmestest ja hammastest. Paljudes haudades oli rohkem kui üks keha. Natufia matmispaigad kuuluvad varaseimate leiukohtade hulka, kus inimesed on maetud koos teiste loomaliikidega – antud juhul koeraga85. Samamoodi on vanu koerte matmispaiku avastatud üle kogu Euroopa Levantis, Siberis ja Ida-Aasias86.
Seega kodustati hundid ajavahemikus umbes tänapäeva inimese kohalejõudmise (43 000 aastat tagasi) ja esimeste koeramatuste (12 000 aastat tagasi) vahel. Kodustamisega tekkinud side inimese ja hundi – nüüd koera – vahel oli nii tugev, et need kaks maeti sageli koos87. Ja läbi sajandite muutusid koerad ja inimesed veelgi lähedasemateks, samal ajal kui huntide tagakiusamine jätkus ja nad peaaegu hävitati.
Kui küttide-korilaste populatsioonid jäid üha paiksemateks, tuli järjest sagedamini ette kontakte huntide ja inimeste vahel kas jahipidamise kaudu või siis, kui hundid otsisid jäätmeid inimeste laagripaikade ümber või sõid inimeste väljaheiteid. Aga esmalt pidi midagi juhtuma, midagi dramaatilist, miks inimesed enam hunte ohuks ei pidanud.
Oli tõeline juhus, et ma vastuse otsa komistasin.
3. peatükk
MINU VANEMATE GARAAŽIS
Parim paik teaduslikeks avastusteks
Nii nagu üks Seattle’i grungebänd, alustasin ka mina oma vanemate garaažis. Meil Atlantas, Georgias oli hilissügis ja krõbekülm. Garaažil oli ainult kolm seina. Tuul lõikas läbi mu soojendusdressi pükste ja meenutas, miks garaažidel tavaliselt uksed on. Nagu enamik garaaže, oli ka meie omal õliplekkidega kaetud tsementpõrand, millel hunnikute viisi rämpsu. Värvipurgid, vanad mänguasjad ja matkatarbed olid rivistatud seinte äärde. Isa oli ühe vana Mad River kanuu nii hooletult lakke kinnitanud, et ma olin veendunud, et see kukub iga minut alla.
Seina ääres istus minu parim sõber – Oreo. Mu vanemad said Oreo naabrite käest. Paadunud Georgia Tech’i88 austajana oli mu isa vaimustunud ideest, et meie uue labradorikutsika vanemate nimed olid GT ja Jacket. Ta lootis, et ma annan meie kutsikale nimeks Buzz, nagu nimetati ka Georgia Tech’i kollases vammuses maskotti. Kuna ma olin siis seitsmeaastane, panin koerale nime hoopis oma lemmikute – Oreo küpsiste järgi.
Meie äärelinna maja ümber oli tara, aga see oli rohkem sümboolne barjäär. Oreo oskas avada väravat, kui me unustasime selle lukku panna, ja üks aianurk oli piisavalt madal, et ta sai sealt vabalt üle hüpata. Oreo hulkus pidevalt ringi ja tekitas pahandusi. Aeg-ajalt helistati mu emale, sest Oreo oli end ise naabrite basseinipeole kutsunud ja pladistas koos lastega vees ringi. Või leidsime näiteks koju jõudes, et naaber oli oma muruniidukiga lõksu jäänud, kuna Oreo tõi muudkui oma tennispalli niiduki ette, et sundida naabrit lõputut viska–too mängu mängima.
Aga
Tedford,
Sotnikova, M., Rook, L. „Dispersal of the Canini (Mammalia, Canidae: Caninae) Across Eurasia During the Late Miocene to Early Pleistocene”, Quaternary International 212, no. 2 (2010): 86–97.
Mech, D. „Canis Lupus”, Mammalian Species 37 (1974) Clutton-Brock, J. „Man-Made Dogs”, Science 197, no. 4311 (1977) Serpell, J. A., Paul, E. „Pets in the Family: An Evolutionary Perspective”. The Oxford Handbook of Evolutionary Family Psychology,
Mech, L. D
Mech, L. D. „The Wolf. The Ecology and Behavior of an Endangered Species”, University of Minnesota Press, 1970
Míklósi, Á. „Dog Behaviour, Evolution, and Cognition”, New York: Oxford University Press, 2007, 274.
Peterson, R. O., Ciucci, P. „The Wolf as a Carnivore”. In Wolves: Behavior, ecology, and conservation, 104–30.
Van Valkenburgh, B. „Iterative Evolution of Hypercarnivory in Canids (Mammalia: Carnivora): Evolutionary Interactions Among Sympatric Predators”, Paleobiology 17, no. 4 (1991): 340–62. Palmqvist, P., Arribas, A., Martínez-Navarro, B. „Ecomorphological Study of Large Canids from the Lower Pleistocene of Southeastern Spain”, Lethaia32, no. 1 (1999): 75–88.
Carbone, C. Gittleman, J. L. „A Common Rule for the Scaling of Carnivore Density”, Science 295, no. 5563 (2002): 2273–76.
Koler-Matznick, J. „The Origin of the Dog Revisited”, Anthrozoös 15, no. 2 (2002): 98–118.
Peterson, R. O., Ciucci, P. „The Wolf as a Carnivore”.
vt eelmist viidet
Galilea meri e Kinnereti järv on Iisraeli suurim mageveejärv.
Davis, S. J. M., Valla, F. R. „Evidence for Domestication of the Dog 12,000 Years Ago in the Natufian of Israel”, Nature 276, no. 608 (1978): 608–10.
samas ja Bar-Yosef, O., „The Natufian Culture in the Levant, Threshold to the Origins of Agriculture”, Evolutionary Anthropology: Issues, News and Reviews 6, no. 5 (1998): 159–77.
Davis, S. J. M., Valla, F. R. „Evidence for Domestication of the Dog 12,000 Years Ago in the Natufian of Israel”. Mitmed uurimisgrupid on kasutanud geneetilisi meetodeid, et kindlaks teha, kus kodustati koerad kõige varem (Larson, G.,
Morey, Darcy „Dogs: Domestication and the Development of a Social Bond”, Cambridge University Press, 2010
Georgia Tehnoloogiainstituut.