Papagoi piprapuu otsas. Chris Stewart
ning mere on vaigistanud jäine sarkofaag. Ainsaks hääleks oled sina ise.
Need mõtted katkestas äkitselt lumesaani ragin. Üks talunik, seljas oranž tööriietus ja peas villane müts, ilmus puude vahelt välja, ronis maha ja rühkis minu auto poole. „Hej!” tervitas ta mind nukralt. „Tere tulemast Norbosse.” Tal kulus pisut aega, et parema käe kinnast ära tõmmata, tühi pilk samal ajal lumel. Seejärel sirutas ta välja kahvatu roosa-valgekirju käe. „Björn,” pomises ta, tõmmates käe minu haardest võimalikult ruttu tagasi.
„Chris,” ütlesin mina.
„Tere tulemast Norbosse,” kordas mees.
„Tack – aitäh,” vastasin, üritades vestlust üleval hoida, kuigi ses näis olevat teatavat lõplikkust.
Björn oli ligikaudu kolmkümmend, roosakas ja ümar mees, kes näis kuidagi melanhoolne. Ta paistis end tundvat mugavamalt vaikides kui tühjast-tähjast lobisedes, kuid lubas oma ilmetule näole siiski kerge muige, kui me pilgud kohtusid. Saatsin tema suunas avala naeratuse, ent see oli vist liig, sest ta vaatas eemale ja köhis vaikselt kinnastesse.
Sõbralikus vaikuses laadisime minu kola saani taha treilerile, ronisime peale ja kihutasime üle jää kaldale. Pooleldi mändide varjus seisis suur kollane maja, osalt kivist, osalt puidust. Seda oli hiljuti värvitud, kuid puiduosad vajasid pisut elementaarset kõpitsemist, et kõigi Rootsi veatute majadega sammu pidada. Aga nagu rootslased ise nii kenasti ütlevad: „Bättre lite skit i hörnet än ett rent helvete – parem pisut paska nurgas kui puhas põrgu.”
Möödusime talust ja vingerdasime läbi kaasiku lammaste eluruumideni. See oli lausa puukatedraal, hiiglaslik hunnik pleekinud punaseid latte ja mädanevaid talasid. Seest kostis sadade lammaste määgimist, mis kõlas nagu mesitaru sumin.
Björn võttis labida ja paljastas mõne nobeda kühveldusega väikese puu-ukse. Ta lõikas noaga läbi ust kinni hoidva nööri ja lõi siis kõvasti ukse pihta, mis lendas sissepoole, just piisavalt, et saaksime end läbi pressida. Sisenedes muutus määgimine kõrvulukustavaks ja mu ninna tungis tugev niiske villa, hallitanud heina ja lambapasa lehk.
Aegamööda harjusid silmad pimedusega – vähene valgus pääses sisse läbi planguvahede ja tolmuste akende – ning meie ees avanes jahmatav pilt. Kõikjal olid lambad, kasimata mustad elukad, seljad auramas. Aur hõngus suure lehkava pilvena õhus ning selle pilve sees, mis näis ringi triivivat, oli veelgi rohkem lambaid. Nad uitasid laudteedel, mis viisid sügavamale lauda õõnsasse sisemusse. Kõikjal vedelesid lehkavad heina- ja silopallid, lambad nende peal ja sees nagu mardikad küpsises.
„Väike segadus või mis, Björn?” pomisesin, ja see oli veel leebelt öeldud. Mind ootas ees üks hullemaid tööotsi kümne Rootsis töötatud aasta jooksul.
Björn näis masendunud. Tema ripsmed volksusid maha vaatamise ajal vastu põski ning ta laiutas käsi.
„Näed, on olnud kohutav aasta,” sõnas ta vaikselt.
„Seda küll, Björn – need lambad näevad sitad välja! Aga ära sina muretse, hakkame pärastlõunal tööle ja mõne päevaga on nad nagu uued!”
„Nojah, kas lähme siis ja sööme midagi?” pakkus ta, näole vargsi naeratus hiilimas. Otsustasin, et mulle meeldib Björn.
Björni vanemad Tord ja Mia ootasid meid juba köögis. Vastupidi laudale oli elumaja klanitud ja värviline – ilmselgelt Mia valdus – ning laiale puulauale asetatud kandikult hõngus meie poole soojade kaneelisaiakeste ja kohvi lõhn.
„Tulge sööma,” venitas Mia, liikus siis sahiseval sammul tagasi ahju juurde ja kummardus puusast kangelt alla, et tõsta välja järgmine saialaar. Ta krimpsutas pisut nägu, kui end sirgu ajas.
„Loodetavasti jääte siia,” lisas naine ja heitis pilgu abikaasale, justkui ootaks, et ka too kutset kinnitab. Tord, Björni suurem, ümaram ja roosam versioon, naeratas mulle laialt, kuid ei paistnud olevat suurem jutumees. Selle asemel võttis ta järgmise saiakese ning utsitas mind sama tegema.
„Aitäh, need on head saiad,” kiitsin takka. Tõesti, need olid head saiad palju kaneeli ja suhkruga, kuid ei erinenud kuidagi kõikidest nendest teistest saiakestest, mida mul ükskõik mis päeval Rootsimaa põhja- või lõunaosas maitsta oli õnnestunud.
„Aah det är de – seda nad on,” nõustus Tord ja näitas kohvikannu poole.
„Hea kohv,” kommenteerisin, seda küll pisut vähem siiralt, sest ma vihkan soojendatud kohvi. Ent praegu ei tundnud sobiv hetk lobisemisteemadega eksperimenteerida.
Heitsin Björnile paljutähendusliku pilgu. Ta noogutas ja me tõusime laua tagant, et lambalauta naasta. Laudas tõmbasin selga jäiselt jahedad ja määrdunud pügamisrõivad ning riputasin masina nurka, samal ajal kui Björn elavhõbelampi valmis sättis. Kell oli vaid pool kolm, aga päike vajus ruttu. Räsitud mustad lambad ümbritsesid meid ja mugisid häbematult süüa, ning kui lamp jõu üles võttis, langes mulle sinakasvalge valgus nagu näitlejale väga veidras teatris. Björn kadus pimedusse ja naasis lambaga. Esimene klient sel päeval. Tõmbasin masina käima.
Esimene tõmme lamba pügamisel läheb üle rinna kõhuni välja – vähemalt peaks minema. Aga masin jäi silmapilkselt ühe kõhukarva külge kinni. Lükkasin pisut tugevamalt, võtsin kammi ära ja proovisin teise nurga alt. Sama lugu. Lükkasin ja tõmbasin ja sikutasin ja venitasin, ent tolle päeva esimene villatükk ei tahtnud kuidagi lahti tulla. Björn oli valinud mulle kas kõige hullema lamba kogu karja peale või mind ootas ees ülim viletsus.
Lammas oli igatepidi vilets, kuid viimaks õnnestus mul enamik tema villast halastamatu lükkamise, togimise ja mõnede tõrksamate tükkide lahti kakkumise abil ära pügada. Loom nägi päris hirmus välja, kui tagasi pimedusse taarus.
„Vabanda selle pärast, Björn,” hingeldasin. „Ta näeb ehmunud välja, aga ühe paganama lamba peale kulus peaaegu viisteist minutit. Kui lambaid on nii palju, nagu sa ütlesid, oleme siin terve nädala, ja see nädal saab olema ilge!”
Björn nägi hale välja. „Võib-olla on see etem,” pakkus ta lootusrikkalt, vedades järgmist lammast pimedusest välja.
Aga polnud. Järgmine ka mitte. Siis tuli selline, kelle kirjeldamiseks kõlbavad vaid kirumissõnad. Ajasin end sirgu ja oigasin seljavalust. Olin tegutsenud tund aega ja püganud neli lammast. Aga karjas pidavat neid olema ligikaudu kolmsada, mis tähendaks seitsekümmend viit tundi säärast viletsust.
Kujutlesin oiates ette, mis mind sel pikal nädalal ees ootab – külm, haisev laut –, ja eelkõige üksindust, sest meeldigu mulle Björn palju tahes, polnud ei tema ega ta vanemad sedasorti rahvas, kellega tahaks terve nädala veeta. Hakkasin juba mõtlema, et peaksin sealsamas vehkat tegema.
„Kes neid lambaid muidu pügab, Björn?”
„Tavaliselt mina, aga tegin seljale liiga – metsas mootorsaega.” Vana Rootsi vabandus.
Björn näis mu mõtteid lugevat ja meeleheitel olevat. Põhjusega. Kui mina ei püga neid lambaid, ei näe ma küll, et keegi teine selleks nii pika maa maha sõidaks. Mõtlesin kaua kestnud autosõidule, rahale, mida vajan, sellele, et jätan teistele töö, mis muutub iga päevaga üha võimatumaks, ning leebusin. Viipasin Björnile, et ta järgmise lamba tooks.
Ma küll ei taha liiga pikalt lammaste pügamisel peatuda, aga neli lammast tunnis on lausa põrgu. Keskmiste, puhaste ja heade lammastega pügaksin tunnis muidu kakskümmend kuni kakskümmend viis lammast. Sellise tempoga on keha pidevas sujuvas liikumises, kõik lihased kenasti treenitud ja vabad, nii et nende liikumist võiks lausa koreograafilise tantsuga võrrelda. Aga kui koogutad ühe ja sama lamba kohal, muudkui müksad ja togid ja ohid samas kohutavas poosis, muutub valu alaseljas, keskosas ja jalgades lausa väljakannatamatuks – ning lambale pole see ka just lustipidu.
Björn seisis õnnetult mu kõrval, hingeõhk lauda rõskusesse auramas, ning mina mässasin ja rabelesin lambaga. Päeva edenedes olid mul peas vaid mustad mõtted ning ma needsin vargsi kõike ja kõike: Björni ja tema nõmedaid lambaid ja tema vastikut lauta ja vanemaid. Minus polnud muud kui kibestumus