Surnud mehe jäljed. Peter James
OLEN LIFTIS LÕKSUS!”
Ta ootas. Vaikus.
Nii vali vaikus, et ta lausa kuulis seda. Üks tuli surises lae valguspaneelis. Süda kloppis. Veri kohises soontes. Ta kuulis oma kärmeid pahisevaid hingetõmbeid.
Nägi, kuidas seinad nihkusid koomale.
Ta hingas aeglasemalt sisse ja välja. Vahtis taas telefoni. Käsi värises nii tugevalt, et see segas ekraani lugemist. Numbrid olid hägused. Ta hingas sügavalt, aina uuesti. Valis jälle 999. Ei midagi. Telefoni ära pannud, tagus ta rusikaga seina.
Kõmisev kaja, ja lift õõtsatas õõvastavalt, mürtsatas vastu šahtikülge, nõksatas allapoole.
„APPI!” kisendas ta.
Seegi kõigutas ja kolistas lifti. Ta lamas tardunult. Lift jäi vagusi.
Ta tajus, kuidas läbi kabuhirmu välgatas temas olukorra pärast hüsteeriline viha. Hiivanud end mõne jala jagu edasi, hakkas ta metalluksi tümitama ja samal ajal karjuma – röökis, kuni kõrvad valutasid lärmist, kurk oli jätkamiseks liiga kähe ja ta köhis, nagu ummistaks kopsusid tolm.
„LASKE MINDVÄLJA!”
Siis tundis ta äkki lifti liikumas, otsekui oleks keegi katusele laskunud. Ta tõstis kähku pilgu. Ei julgenud hingata, kuulatas.
Aga kõikjal valitses vaid vaikus.
7
Lorraine Wilson oli aias lamamistoolis palja ülakehaga, imas endasse suvelõppu ja katsus päevitust pikendada. Laiade ovaalsete päikeseprillide tagant heitis ta pilgu käekellale – kullast Rolexile, mille Ronnie oli talle juunikuus sünnipäevaks kinkinud ja mis oli mehe kinnitust mööda ehtne. Kuid seda Lorraine ei uskunud. Ta tundis Ronniet liiga hästi. Mees ei oleks kulutanud kümme tuhat naela, kui viiekümnega oli võimalik osta ese, mis nägi välja samaväärne. Praeguses rahalises kitsikuses küll mitte.
Ehkki Ronnie ei jutustanud talle iial oma muredest, taipas Lorraine selle järgi, kuidas mees oli viimasel ajal koonerdama hakanud, kontrollis Lorraine’i toidupoearveid ja virises summade üle, mida naine kulutas riietele, soengutele ja isegi sõbrannadega lõunatades. Nende maja jättis kohati piinlikult laokil mulje, aga Ronnie ei lubanud tal kutsuda sisearhitekte, vaid rõhutas säästmisvajadust.
Ta armastas Ronniet siiralt, kuid mehe juures oli mingi ligipääsmatu osa, otsekui hinge salajane kamber, kus luurava isikliku deemoniga võitles mees ihuüksi. Lorraine aimas umbkaudu, milles see deemon seisneb: mehe püüdlustes tõestada maailmale ja iseäranis kõigile tuttavatele oma edu.
Sestap oligi mees ostnud Shirley Drive’i naabruses selle maja, mis polnud neile tegelikult jõukohane. Maja ei olnud suur, aga asus Brightoni ja Hove’i ühes kalleimas elurajoonis, tüünel küngasmaastikul täis avarate aedadega eramuid ja puudega palistatud tänavaid. Kuna maja oli moodsate poolkorrustega, eristus see traditsioonilistest Edwardi-aegsetest Tudori stiili jäljendustest, mis olid enamasti piirkonna tunnuseks; inimesed ei mõistnud, et tegelikult on see üpris väike. Tiikpuust veranda ja tilluke välibassein lisasid sellele kübekese Beverly Hillsi glamuuri.
Kell oli 13.50. Kui kena, et Ronnie äsja helistas. Ajavahe ajas Lorraine’i alati segadusse; kummaline, et mees sõi parajasti hommikust, tema aga lõunaks kodujuustu marjadega. Õnneks lendab mees täna õhtul tagasi. Kui Ronnie ära oli, igatses Lorraine teda alati – ja teades mehe naistekütikombeid, arutles alati, kas too on kuskil paha peal. See reis oli siiski lühike – kolm päeva, mitte liiga hull.
Aianurk, kus ta viibis, oli ülimalt privaatne, naabrite eest varjatud kõrge lattvõrega, mida katsid paksud luuderohuväädid, ja ohjeldamatult vohava rododendronipõõsaga, mis paistis puuks pürgivat. Lorraine jälgis, kuidas elektrooniline basseinipuhasti loovis sinisel veepinnal ja tekitas säbarlaineid. Nende kõuts Alfie oli rododendronipõõsas leidnud midagi huvipakkuvat, hiilis mööda, seiras, keeras ringi, hiilis uuesti mööda ja seiras taas.
Kasside mõtteid ei tea kunagi, mõlgutas Lorraine äkki. Ses suhtes sarnanes Alfie veidike Ronniega.
Ta asetas taldriku maha ja võttis pihku Daily Maili. Juuksurisse minekuni oli poolteist tundi. Ta kavatses lasta juukseid triibutada ja külastada hiljem küünehooldussalongi. Talle meeldis end Ronnie jaoks ilusaks teha.
Ta pööras päikese soojades kiirtes mõnulevalt lehti. Varsti läheb ta Ronnie särke triikima. Mees võis ju osta käekellade koopiaid, kuid särgid olid tal alati originaalid, alati ostetud Londoni Jermyn Streetilt. Ronnie nõudis, et need oleksid korralikult triigitud. Kuna säästuprogrammi tõttu olid nad koristajannast loobunud, jäid majapidamistööd Lorraine’i õlule.
Naeratades meenutas ta abielu algusaegu, kui ta oli Ronnie riideid rõõmuga pesnud ja triikinud. Nad olid kohtunud kümne aasta eest, kui Lorraine töötas kaubanäitajana Gatwicki lennujaama tollivabas poes ning Ronnie lappis oma lõhutud elu kilde, sest mehe kaunis, kuid ajudeta kaasa oli putkanud Los Angelesse, et kolida kokku mingi filmirežissööriga, kellega tutvus Londonis linna peal tüdrukuteõhtut veetes ja kes olevat selles naises näinud staaripotentsiaali.
Ta mäletas nende esimest puhkusereisi, pisikest üürikorterit Marbella lähistel, vaatega Puerto Banuse jahtlaevade ankrupaigale. Ronnie oli palkonil õlut libistanud, kadedusega jahte piielnud, tõotanud, et ühel päeval kuulub neile kogu sadama suurim jahtlaev. Ja naisterahvaga oskas Ronnie romantiline olla. Selles oli mees meister.
Lorraine oli Ronnie riiete pesemist lausa armastanud. Oli T-särke, ujumispükse, aluspesu, sokke ja taskurätikuid sõrmede vahel hellitanud. Hinganud sisse Ronnie mehelikke lõhnu. Talle valmistas sügavat rahuldust jälgida, kuidas mees oli riietunud tema triigitud toredatesse särkidesse, nagu kannaks nõnda osakest temast endast.
Nüüd oli see tüütu kohustus, ja mehe tigetsemine haavas teda.
Ta süvenes taas hormooniravi käsitlevasse artiklisse, mida oli lugenud. Kestvasse debatti, kas menopausisümptomite vähendamine ja noorusliku välimuse säilitamine kaalub üles kaasneva rinnavähiriski ja muud ohud. Pea ümber tiirutas mesilane, kelle ta vehkimisi tõrjus, vahtides seejärel mõtlikult omaenese ihu. Kaks aastat puudus neljakümnest ja kõik kippus juba lodevaks, välja arvatud tema palju maksnud rinnad.
Lorraine polnud veatu ja jalustrabav kaunitar, aga ta oli Ronnie keelepruugis ikka olnud kobe tükk. Heledad juuksed võlgnes ta Norra päritolu vanaemale. See polnudki nii igiammu, kui ta sarnaselt mustmiljoni blondiiniga tervel maakeral oli ahvinud Walesi printsessi Diana klassikaks muutunud soengut, ning paaril juhul oli temalt isegi küsitud, kas ta on Walesi printsess.
On aeg, mõtles ta mornilt, võtta midagi ette ka ülejäänud kehaga.
Toolil peesiskledes tuletas tema kõht meelde känguru taskut. Selline kõht on mitu last sünnitanud naistel, kui lihased lõtvuvad ja nahka on jäädavalt venitatud. Reitel kirendasid tselluliidilohud.
Tema keha oli tabamas katastroof, seda hoolimata kolm korda nädalas eratreeneri juures käimisest (mille hind tegi Ronniele tuska).
Mesilane naasis, tiirutas ümber ta pea. „Mine minema,” ütles Lorraine jälle käega vehkides. „Kõtt.”
Siis helises tema telefon. Ta kummardus ja võttis maast juhtmeta majatelefoni. Helistas tema õde Mo, kelle tavaliselt rahulik ja reibas hääl oli täna kentsakalt pabinas. „Kas sul telekas mängib?”
„Ei, ma olen aias,” vastas Lorraine.
„Ronnie sõitis New Yorki, eks?”
„Jah, ma rääkisin temaga äsja. Mis lahti?”
„Hirmus asi on juhtunud. See on kõikjal uudistes. Maailma Kaubanduskeskusesse põrutas sisse lennuk.”
8
Vihm tihenes, rabises teadusliku kriminalistika osakonna bussi katusele valjusti nagu raheterad. Aknad olid tumedad, lubasid sisse valgust, aga hoidsid eemale uudishimulikke pilke. Valgust õues praegu siiski nappis, oli vaid kõle märg videvik, mille linnatänavate kümme tuhat laternat värvisid roostekarvaliseks.
Pika