Surnud mehe jäljed. Peter James
oled nii tüütu, Grace. Alati pead sa lugema! Me oleme Pariisis! Meil on romantiline nädalalõpp! Kas ma ei meeldi sulle enam?” Naine suudles ta laupa. „Lugema, lugema, lugema! Töötama, töötama, töötama!” Mehe laupa suudeldi veel. „Nii tüütu, tüütu, tüütu!”
Liuglemisi taganes Sandy ta sirutuvate käte vahelt, teda õrritades. Naisel oli seljas napp suvekleit, millest rinnad olid peaaegu välja lupsamas. Grace märkas silmanurgast pikki päevitunud jalgu, millel oli kleidiäär üles kintsudele kerkinud, ja tundis end äkki väga himuralt.
Naine seisis tema kohal, liibus ligi, silitas käega ta kubet. „Kas see on mulle, Grace? Kihvt! Kus alles kõvatab!“
Ere päikesevalgus hägustas järsku naise näo. Edasi kadusid näojooned täiesti ja vastu vahtis tühi mustendav ovaal, mida raamisid kuldsed heljuvad juuksed, nagu oleks kuu päikese varjutanud. Grace tundis paanikasööstu ega suutnud murdsekundiks naise nägu isegi meenutada.
Siis nägi ta naist taas selgelt.
Ta muheles. „Ma armastan sind rohkem kui midagi muud maa…”
Nüüd oleks päike nagu peitunud pilve taha. Temperatuur langes. Sandy jume närtsis, justkui oleks naine haige, suremas.
Palavikulises embuses põimis ta käed ümber naise kaela. „Sandy!” ütles ta ägedalt. „Mu kallis Sandy!”
Naise lõhn oli kentsakas. Ihu oli äkki kangestunud, mitte enam Sandy pehme ihu. Lõhn oli imal. Lagunemise ja mulla ja riknenud apelsinide lõhn.
Valgus kustus, nagu oleks keegi pistiku seinast tõmmanud.
Roy kuulis kõledas tühjuses oma hääle kaja.
„Sandy!” hüüdis ta, aga see hüüatus jäi talle kurku kinni.
Valgus süttis uuesti. Lahkamisruumi halastamatu valgus. Uuesti vahtis ta naisele otsa. Ja karjatas.
Ta vahtis kolba silmaaukudesse. Hoidis käte vahel luukeret. Laitmatute hammastega kolp irvitas.
„SANDY!” kisendas ta. „SANDY!”
Nüüd muutus valgus. Muutus mahedalt kollaseks. Voodivedru nagises. Ta kuulis häält.
„Roy?”
See oli Cleo hääl.
„Roy? Oled sa ärkvel?”
Ta jõllitas lakke ja kissitas hämmeldunult, higi ojadena voolamas.
„Roy?”
Ta värises. „Ma … ma …”
„Sa karjusid nii koledasti.”
„Vabandust. Anna andeks.”
Cleo oli istukil, pikad blondid juuksed sassis, nägu unest ja jahmatusest kaame. Küünarnukile nõjatudes vaatas ta meest kummalisel ilmel, justkui oleks Grace talle haiget teinud. Veel enne kui ta kõneles, teadis mees, mida ta ütleb.
„Sandy.” Cleo hääl oli etteheitev. „Jälle.”
Grace vahtis tema poole. Sama karva juuksed nagu Sandyl, samasugust värvi silmad – võib-olla Sandyga võrreldes raasuke hallikassinisemad. Teraseläikesemad. Grace oli lugenud, et lesed või lahutatud armuvad tihtilugu inimestesse, kelle välimus meenutab nende abikaasat. Varem polnud see mõte komissarile pähe turgatanud. Kuid need kaks naist ei olnud üldsegi sarnased. Sandy ilu oli pehmemat laadi, ta polnud Cleo kombel klassikaline kaunitar.
Mehe pilk rändas Cleo magamistoa valgesse lakke ja valgetele seintele. Mustale lakeeritud puidust tualettlauale, milles olid sügavad mõrad. Cleo vältis Grace’i kodu, kuna tundis seal liialt Sandy kohalolekut, ja eelistas, et nad veedaksid ühist aega siin, tema juures.
„Anna andeks,” ütles Grace. „Kõigest halb uni. Luupainaja.”
Cleo silitas õrnalt mehe põske. „Võib-olla peaksid sa taas seda oma psühhiaatrit külastama.”
Grace noogutas ja vajus raskustega tagasi rahutusse, puhkuseta unne, tundes hirmu uute unenägude ees.
12
Krambid muutusid hullemaks, järjest valulikumaks ja kordusid nüüd üha väiksemate vaheaegadega. Iga paari minuti tagant. Midagi niisugust kaasnes võib-olla sünnitamisega.
Abby käekell näitas 3.08. Ta oli selles liftis olnud ligemale üheksa tundi. Võimalik, et ta jääb siia esmaspäevani, kui lift enne lahti ei murdu ja vastu maad ei prantsata.
No persse, lihtsalt super. Kuidas su nädalalõpp oli? Mina veetsin enda oma liftis. Seal oli täitsa lahe. Oli peegel ja paneel nuppudega ja määr dunud klaaslagi valgustusega ja kriimustus seinal, mis jättis mulje, nagu oleks keegi hakanud haakristi uuristama ja siis ümber mõelnud. Oli ka trükitud silt mingilt nõmedalt juhmakalt, kes ei osanud õieti keelt – ega osanud ilmselt ka lifti hooldada, et susi teda söögu.
Abby värises vihast, tema kähedaks karjutud kurk kuivas ja hääl oli täiesti ära. Pisut puhanud, kobis ta taas jalule. Ta ei jaksanud enam muretseda, kas loksutamine tõukab lifti paigast – tarvis oli välja pääseda, mitte oodata, kuni tross katkeb või lukustus laguneb või miski muu ta sügavikku surema paiskab.
„Ma ju püüan, te lollikari,” krooksatas ta silti põrnitsedes ning tundis seinu jälle koomale tõmbuvat ja paanikahoogu lähenevat.
Lifti telefon oli ikka tumm. Ta tõstis mobiili näo juurde, hingas sügavalt, katsus rahuneda, tahtejõuga levi esile manada, kirus moblaoperaatorit, kirus kõike. Peanahk kirvendas nii jubedalt, et silme eest kiskus mustaks, ja see neetud pissihäda tuli uuesti. Tuli vääramatult nagu rong, piinas sisikonda.
Põlvi kokku surudes ahmis ta õhku. Reied võdisesid vastamisi. Kõhukoopas sähvatas valu, otsekui oleks talle kõhtu löödud kuumutatud puss, mida nüüd haavas keerati. Ta halises, neelas õhku, vappus üle keha, kägardus seina äärde looteasendisse. Ta teadis, et kaua ei suuda ta enam kinni hoida.
Aga ta sai hakkama, ponnistas – vaimu triumf ihu üle –, sõdis oma kehaga, olles otsustanud mitte alistuda selle mõistuseta soovidele. Ta mõtles emale, keda kimbutas juba viiekümnendate eluaastate lõpust hulgiskleroosi tõttu pidamatus.
„Minul ei ole pidamatust, kurat võtaks. Laske mind siit ainult välja, laske mind välja, laske välja.” Ta sisistas seda poolihääli otsekui mantrat, kuni talumatu pakitsus oli – pikkamisi, nii pagana pikkamisi – taanduma sunnitud.
Õnneks vaibuski see viimaks ning ta varises kurnatult tagasi põrandale ja arutles, kui kaua on võimalik pissimist vältida, ilma et põis lõhkeks.
Kõrbes jäädakse mõnikord ellu uriini juues. Äkki urineeriks saapasse, mõtles ta sõgedalt. Kasutaks saabast anumana. Erandlikud joogivarud. Kui kaua on võimalik veeta vastu pidada?Ta mäletas, et oli justkui kusagilt lugenud: inimene suudab söömata elada nädalaid, aga vett joomata vaid mõne päeva.
Õõtsuval põrandal koperdades tiris ta parema saapa jalast ja hüppas jõuliselt üles, virutas kontsaplekiga laepaneeli pihta. Ent sellest polnud abi. Lift mürtsus ja kõmises šahtis, kiikus pööraselt, niitis Abby küljeli maha. Sedapuhku annab miski kindlasti järele, tingimata. Üksainuke viledaks hõõrdunud traadijupp lahutas teda igavikust …
Oli hetki, kui ta tõesti tahtiski, et lift järele annaks. Et ta vuhiseks alla need korrused, mis veel jäänud olid. See lahendaks kõik. Mitte küll elegantselt, kuid ometi. Ja kas poleks see saatuse iroonia?
Nagu vastuseks tema küsimusele kustusid tuled.
13
Brightonis Coldeanis, tänaval, kus möödus Ronnie Wilsoni lapsepõlv, põles ühel ööl maha maja. Ta mäletas tulekahju lõhna, selle mühinat, kisa-kära ja tuletõrjeautosid, kuidas ta seisis pealtvaatajana õues hommikumantli ja susside väel. Ta meenutas, et oli korraga nii põnevil kui ka kartlik. Kuid iseäranis mäletas ta lõhna.
Hävingu ja ahastuse