Suur vend. Lionel Shriver
mõistlikud ja annus anarhiat oli väga teretulnud.
Ometi tabas mind lühiajalisse parklasse sisse keerates halb eelaimus. Edison ise ei olnud küll enam selline piitsavars nagu keskkooli ajal kõva jooksjana, aga kuigi ta enam ei jooksnud, oli ta alati olnud seda sorti mees (ja selliseid naisi lihtsalt ei olegi), kelle loomupäraselt atleetlik kehaehitus kannatab välja kõiksugu joomise ja lodevuse. Kindlasti hakkab vend mind halastamatult mõnitama selle eest, et ma näen välja nagu mõni keskealine kaubamaja klient.
Cedar Rapidsi lennujaam oli väike ja sõbralik, beež sisekujundus kenaks raamiks igat masti värvikirevatele reisijatele, kes seal lennukist maha astusid. Oli septembri lõpp, pagasiala oli tühi ja mul oli hea meel, et olin kohale jõudnud enne Edisoni lennu maandumist. Kui inimesed jagunevad nendeks, kes muretsevad sellepärast, et neil tuleb oodata, ja nendeks, kes muretsevad sellepärast, et teised peavad nende järele ootama, kuulun mina kindlasti viimaste leeri.
Varsti ilmus kolmanda pagasilindi juurde teade Detroitist saabuva jätkulennu kohta ja ma saatsin Fletcherile sõnumi, et lennuk ei hiline. Saabuvate lendude saalist hakkas ilmuma reisijaid, kes lindi ümber kogunesid, ja mina viivitlesin sammuke maad eemal. Minu ees vestles saleda brüneti naisega keegi kõhetu, korralike khakipükstega mees, tennisereket üle õla ja nahal suvise päevituse jäljed. Noor naine oli küllap lennukis pakutud õuna söömata jätnud; ta hõõrus seda oma kašmiirkampsuniga, nagu võiks puuvili täita tema kolm soovi.
„Uskumatu, et talle keskmine iste anti,” ütles tennisemängija.
„Ma olin väga tänulik, kui te pakkusite, et võiks kohti vahetada,” ütles naine. „Ma olin täiesti vastu akent litsutud. Aga ega teil endal sellest palju kergemaks ei läinud, et ta vahekäigu äärde istus.”
„Selle eest tuleks tõesti lisatasu võtta ja kõrvalkoht tühjaks jätta.”
„Aga kujutage ette, milline jama sellest tuleks, kui peaks veel ka kaalu peale astuma, lisaks sellele, et hemorroidikreem tuleb läbipaistvasse kilekotti panna. Siis tuleks küll mäss.”
„Jah, ega see ühiskondlikus mõttes mõistlik ei oleks. Aga oma käetoest jäin ma ilma ja see sell oli mul pooleldi süles. Ja nägite ju, kui raske stjuardessil oli käruga temast mööda saada.”
„Mind häirib see,” nurises naine, kui pagas lindile ilmus, „et kõigil on ühesugune pagasipiirang. Meie sõber reast seitseteist tiris salongi veerand tonni kaasa. Ausõna, kui mult järgmine kord tahetakse lisatasu võtta, sellepärast et paar kingi on koti üle kahekümne kuue naela ajanud, siis teen ettepaneku, et söön need ära.”
Mees pugistas naerda. Edisonist ei olnud ikka veel mingit märki. Lootsin, et ta ei ole lennukist maha jäänud.
„Ilmselt tuleb ümber arvutada, kui palju „keskmisi” reisijaid vanemasse lennukisse mahub,” ütles mees. „Aga teil on õigus – normaalsed inimesed maksavad kinni …”
„Millised „normaalsed” inimesed?” pomises naine. „Vaadake enda ümber ringi.”
Uuesti Edisoni otsides lasksin pilgu üle teiste reisijate, kelle geomeetrilise kujuga olin nii ära harjunud, et alguses ei saanud arugi, mida too ninakas naisterahvas silmas peab. Kui varasemad põlvkonnad koosnesid teravnurkadest, siis tänapäeva ameeriklased olid kokku pandud täisnurkadest ja järeltulev põlv, kes pagasilinti ümbritses, oli ühtlaselt kandiline. Kuna mingil arusaamatul põhjusel olid moes „madalad” teksad, lõikusid liibuvad värvlid puusadesse kõige laiemas kohas, veidi maad allpool kõhupekist, mille imelikult napilõikeline särk paljastas kogu tema kummuvas hiilguses. Mina vältisin selliseid õnnetuid moeröögatusi, aga oma kümne lisakiloga ei erinenud ma rahvamassist kuigivõrd. Nii võtsin seda isikliku solvanguna, kui sportlane oma kaaslasele pomises: „Tere tulemast Iowasse.”
„Oi, see on minu oma.” Naine pistis nüüd väga läikiva Granny Smithi õuna käekotti ja naaldus uuele tuttavale lähemale. „Muide, teate, mis mulle lennukis selle tüübi juures kõige rohkem vastu hakkas? Lõhn.”
Mul oli hea meel, et naise kohver saabus, kuna too paaria, keda tema ja istmenaaber nii õelalt taga rääkisid, oli küllap seesama väga kogukas meesterahvas, keda kaks stjuardessi parasjagu ülemõõdulises ratastoolis pagasialale sõidutasid. Heitnud uudishimuliku pilgu raskekaalulise reisija suunas, tabas mind nii kõrvetav kaastunne, nagu oleks mind tulistatud. Toda meest silmitseda oli nagu kuristikku kukkuda ja ma pidin eemale vaatama, kuna vahtida olnuks ebaviisakas, aga nutma hakata veel ebaviisakam.
kolmas peatükk
„Õu, ei tunne oma venda ära vä?”
Õla juurest kostva tuttava hääle poole pöördumine oli, nagu sammuks läbi pöördukse ja matsataks otseteed vastu klaasi. Tervituseks moodustatud naeratus väändus. Suuümbruse lihased tõmbusid kangeks ja hakkasid tukslema.
„… Edison?” Ma piilusin ümara näo poole, mille jooned olid välja venitatud, nagu oleksid need maalitud õhupalli peale. Kui otsisin pruune silmi, mille kottis laud nüüd peaaegu mustaks muutsid, siis ega ma vist ei tahtnudki teda ära tunda. Pikapoolsed juuksed olid tuhmilt rippu. Aga klahvistikuirvitus oli eksimatult sama – ehk küll tubakast kollane ja vanale pahelisusele lisandus ka kerge kurbuse kõrvalmaik. „Vabandust, aga ma ei näinud sind.”
„Seda on küll raske uskuda.” Kusagil kogu selle peki all oli alles mu venna huumorimeel. „Kas ma kalli ei saagi?”
„Ikka saad!” Tema ümara selja taga, mis oli vormilt pehme ja soe, aga võõras, ei ulatunud mu käed kaugeltki kokku. Seekord ei kergitanud ta mind emmates põrandalt üles. Kui me teineteisest lahti lasksime ja ma talle otsa vaatasin, kerkis mu lõug ainult veidike. Varem oli Edison minust kolm tolli pikem olnud, aga enam mitte. Füüsilises mõttes ei olnud enam loomulik vennale alt üles vaadata.
„Kas sa – kas sul siis seda ratastooli vaja ei lähe?”
„Eh, lennufirma omad olid lihtsalt kärsitud. Ma ei kõnni enam nii kiiresti kui varem.” Edison – või see olevus, kes Edisoni alla oli neelanud – hiivas ennast pagasilindi poole. „Aga ma mõtlesin, et sa ei näinud mind.”
„Neli aastat on mööda läinud. Ju mul läks hetk aega. Las ma võtan selle ise.” Ta lubas mul oma päevinäinud pruuni koti õlale visata. Kui ma vennal New Yorgis külas käisin, olin tema vahemaid neelaval kalpsakul sabas sörkides kartnud võõras linnas maha jääda, sellal kui tema aeglasemate jalakäijate vahelt vilkalt läbi nõelus, ilma et oleks nende põlevaid sigarette riivanud. Ometi pidin nüüd tema kõrval lennujaama väljapääsu poole kõndides astuma nagu pruut altari ette: samm-paus, samm-paus.
„Kuidas siis lend läks?” Nõme küsimus, aga mu mõtted tormlesid. Aastate jooksul oli Edison minus väga erinevaid tundeid tekitanud: imetlust, alandlikkust, nördimust (ta ei jäänud kunagi vait). Aga mul ei olnud kunagi oma vennast hale olnud, ja kahjutunne oli kohutav.
„Lennuk tõusis lendu küll,” urises ta. „Isegi nii, et mina pardal olin. Seda mõtlesid?”
„Ma ei mõelnud midagi.”
„Siis ära ütle ka midagi.”
Ma ei tohi midagi öelda. Juba ronisin ma üles mööda uue, tundmatu etiketi järsku õppimiskõverat. Edison ise võis enese kulul nalja visata, ja kui ta oleks kohale ilmunud vormis, mis kuidagigi meenutanuks venda, keda mina mäletasin, oleks ta täiesti kindlasti mind mu puusaümbermõõdu pärast kiusama hakanud. Aga kui su vend lennujaama kohale ilmudes kaalub mitusada naela rohkem kui viimati, siis sa lihtsalt ei ütle midagi.
Lõpuks jõudsime väljapääsu juurde. Küsisin möödaminnes, kas tooksin ehk auto lähemale, kuigi olin parkinud ainult sadakond jardi eemale. Üks elegantse punakaspruuni soenguga keskealine naine, kes enne infoleti juures ootas, oli meile välja järele tulnud – kinnitades nii minu kahtlust, et Edisoni ja mind vahiti.
„Vabandust, et ma tülitan,” ütles võõras. „Aga ega te ei ole juhtumisi Pandora Halfdanarson?”
Paljudele noorematele õdedele oleks see tähendanud unistuse täitumist, et neilt vanema venna nähes autogrammi küsitakse,