Suur vend. Lionel Shriver
meelde,” ütlesin ma. „Travis ei ole tavaliselt üks neist.”
„Ära sa ütle. Sina ei kasuta tema perekonnanime. Minu käest päritakse vanamehe kohta rohkem, kui võiks arvata.”
Õigupoolest olin ülikooli ajal natuke aega Pandora Appaloosa nime kandnud. Olin väheke segaduses ja mulle tundus, et kui teised inimesed enda meelest teavad, kes ma olen, siis saan ka mina seda teada. Aga õige pea ei hakanud taotletud küsimus – „Travise sugulane või?” – mitte lihtsalt sohina tunduma, vaid ka eesmärgile vastu töötama. Klassikaaslased Reedis tahtsid kuulda ainult minu teletähest isa kohta; nüüdisaegses keeles võiks öelda, et minust sai üksnes link kellegi teise Wikipedia-lehele. Nii pöördusin Iowasse kolides jälle Halfdanarsoni juurde tagasi. Viimastel aastatel ei mäletanud isegi vanade sarjade austajad enam isa varjunime, mis kasutamata olekus jälle omandas selle jabura kõla, mille peale ema algul naerukrambid oli saanud. Aga ennekõike oli mul isa poolt hüljatud kohmaka rootsi leelutuse tagasivõtmise pärast hea meel, kuna Halfdanarson oli minu päris nimi.
Harilikult nautisin ma koos Edisoniga isa kallal võtmist, seda rituaalset kontakti meie haiglase ja nõmeda minevikuga. Fletcheriga rääkisin oma lapsepõlvest harva. Meie suhte esimeste kuude jooksul ei olnud ma isegi reetnud, et mu isa oli meeletult populaarses telesarjas näitleja, ja kui see mul viimaks suust lipsas, sain kergendusega teada, et Fletcher ei olnud „Ühist hooldusõigust” vaadanud, kui see tippajal eetris oli. Aga kui selgelt ma ka ei rõhutanud, et mu ebatavaline lapsepõlv Tujunga Hillsis oli üksnes juhuslik lisand muidu igapidi tavalises elus, pidas Fletcher igat vihjet seriaalile oma staatuse rõhutamiseks ja ma vältisin seda teemat. Nii saingi ainult koos Edisoniga puudutada minevikku, mille kaudu ma küll kuidagi ei tahtnud end tähtsaks teha, aga millest ma ka päriselt lahti öelda ei tihanud. See oli minu minevik, mida see ka ei tähenda, ainuke, mis mul oli.
Üles kasvades saatis mind terve rida paralleele, mis kõik olid erineval määral moonutatud ja karikatuursed. Minu isaks ei olnud mitte ainult Hugh Halfdanarson, vaid ka tema kentsakas teisik Travis Appaloosa, kes jällegi mängis veel üht isa nimega Emory Fields, võltsissit, kes oli märksa parem perepea kui see enesekeskne monomaan, keda kodus üksnes harva näha oli. Mina ei olnud lihtsalt Pandora Halfdanarson, vaid võisin soovi korral olla ka Pandora Appaloosa, ja kaheksa aastat järjest nägin kolmapäevaõhtuti omaenese ideaalset versiooni Maple Fieldsis, minust endast armsamas ja heasoovlikumas väikeses tüdrukus, kes kogu aeg püüdis oma vanemaid uuesti kokku viia. Maple Fieldsi mängis omakorda üks neist vähestest lapsnäitlejatest, kes oli talutav nii ekraanil kui ka väljaspool ekraani, olgugi et Floy Newport ei olnud ilmselt ka tema päris nimi. Ta oli minu iidol ja vahel paistis mulle, et sari oleks pidanud edasi kestma ja lõpp tulema meie päris perekonnale. Nii võib tunduda peaaegu paratamatu, et ma hakkasin elatise teenimiseks pilateisikuid valmistama. Lõpuks oli ka „Night Gallery” sarjas minu lemmikosa nimi „Nukk”.
Seekord New Hollandisse tagasi sõites tundus meie traditsiooniline muljetamine – ennekõike sel teemal, missuguse napaka strateegia Travis viimati välja on mõelnud, et uuesti publiku lemmikuks saada – ebaausa suitsukattena. Viimaseid Joy Markle᾽i ja Tiffany Kite᾽i teemalisi uudiseid edasi arutades suutsin ma teemas püsida ainult seni, kuni hoidsin vaate I-80 maanteel. Silmanurgast heidetud pilgud arusaamatule lasule kõrvalistmel lõhkusid lummuse ja korraga hakkas tunduma, et Edisonist on väheke suureline sellises seisundis halvustada kedagi teist, kel ei ole õnnestunud nooruspõlve lootusi täita. Peadpööritav kahjutunne, mis tekkis lennujaamas „kogukat härrasmeest” silmates, oli üha süvenenud ja mul ei olnud aimugi, kuidas ma eeloleva õhtu üle elan, ilma et närvid üles ütleksid.
neljas peatükk
Kui ma esikust hõikasin: „Me oleme ko-oo-dus!”, varjundas teadet minoori langev toon, kuid perekond ei pannud seda hoiatusmärki tähele. Mina olin lootnud Tannerile näidata hõimlast, kellele tal oleks võimalik „alt üles” vaadata, aga nüüd, kus venna selgroog oli kaks tolli madalamaks jäänud, oli Tanner juba liiga pikk. Rasvumine ei vähendanud ju kuidagi Edisoni saavutusi, aga ma aimasin, et Tanner näeb asja teisiti.
Kui Edison minu kannul kööki tuli, heiastus Fletcheri näos seesama mis küllap minul, kui ma lennujaamas oma venna hääle peale ümber pöörasin: see matsatus otse vastu peegliklaasi, šokk sellest, et ootusi nii läbinisti petetakse. Mu abikaasa ei ole ebaviisakas inimene, aga kui ta pliidi kohalt üles vaatas, ei öelnud ta sõnagi ja unustas suu kinni panna. Aeg venis. Ta tahtis kangesti minu poole vaadata, aga pilgu ärapööramine oleks paistnud vaenulik. „Tere,” ütles ta hädiselt.
„Tere, vennas, tore sind näha, mees!” Edison laksas Fletcherile õlale ja üritas läbi viia käepigistust, kus haaratakse teineteise küünarnukist, aga mu abikaasa oli liiga jahmunud, et õigesti reageerida, ja nad piirdusid kerge kallistusega. Edison ehk ei rõõmustanud väga niisuguse taaskohtumise üle, aga ju oli ta küllalt sageli kokku sattunud inimestega, kes olid teda viimati näinud nii saja kuuekümne viie naelasena, et õppida teiste läbinähtavast silmakirjalikkusest hoopis kompensatoorset rahulolu tundma. Inimesed ei saanud midagi öelda, ja mis nad ka selle asemel ütlesid, oli see nii teravalt ja ilmselgelt vastuolus sellega, mis nende peas toimus, et selline ebakõla pidi kindlasti sisimas esile kutsuma hapu muige.
„Tanner?” Juhatasin Edisoni sinna, kus mu kasupoeg laua taga lösutas ja sülearvutit näppides toimuvat jälgis. Juba tema suu kõverusest võis välja lugeda, kui halastamatu kirjelduse ta uuest külalisest Facebooki postitada kavatseb. „Mäletad onu Edisoni?”
„Mitte eriti,” ütles Tanner kõhklevalt.
„Põrgut, poiss, oled sina aga pikkust visanud,” ütles Edison kätt välja sirutades. „Ega ma sind tänaval ära ei tunneks, Tan.” Mitte keegi ei kutsunud Tannerit Taniks.
Tanner lösutas edasi, nii et kui ta käe välja sirutas ja lõdvalt Edisoni kätt surus, siis nii kaugelt kui võimalik. „Ega mina sind ka mitte, Ed.” Mitte keegi ei kutsunud Edisoni Ediks.
„Nii et sa oled seitseteist? Eks mu oma poeg Carson on vist umbes sinuvanune,” oletas Edison.
„Sa isegi ei tea seda?” hüüatas Tanner.
Siis imbuski ukseavasse Cody. Ta oli heledate lendlevate juuste ja häbeliku olekuga uje tüdruk, nagu minagi olin olnud. Tema loomupärane tagasihoidlikkus ja usinus olid mulle südame järele ning olin aastaid üritanud mitte eelistada teda ta ülbele vennale. Tüdruk ei olnud klaveri taga just geenius, ent ta oli varaküpselt tundlik, mis pidi kas olema tema edu valemiks või, vastupidi, temast eluksajaks ullikese tegema. Praegusel hetkel oli tema käitumine lausa eeskujulik, kuna tema vaist toimis täiuslikult. Codyl läks ainult hetk, et olukorras selgusele jõuda, seejärel jooksis ta mu venna juurde, hüüdis: „Tere, onu Edison!” ja kallistas teda tormiliselt.
Onu kallistas teda kõvasti vastu. Mõtlesin, kui palju on teda viimasel ajal sedasi süleldud – rõõmsalt, kiindunult, ilma igasuguse vastikuseta. Mul oli kahju, et ma ise ei olnud teda samamoodi kallistanud.
„Mis siis teoksil?” küsis Edison end pliidi ligi sättides.
„Ratatouille ja krevetid polentaga,” vastas Fletcher.
„Ma kardan, et krevetid on lihtsalt supermarketist ja külmutatud,” ütlesin mina. „Siin Kesk-Läänes merd ei ole ja Fletcher on otsustanud, et loomset valku sööb ta ainult mereandide kujul.”
„Pole hullu – lõhnab hästi!” Edison kahmas käeulatuses olevast suurest purgist pähkleid ja palus õlut. Kallasin talle ühe laagriõlle välja ja läksin tema kannul laua juurde, ise erevil. Söögitoamööbel oli Fletcheri tehtud ja kõigil toolidel olid peened kaardus käsitoed – kuhu vahele mu vend küll mahtunud ei oleks.
„Sa oled kindlasti reisist väsinud,” ütlesin ma kähku, „aga sul võib-olla ei ole … nende toolide peal mugav.” Tegin kärme inventuuri: elutuba oli sisustatud Fletcheri jäikade, tavainimese mõõdus käsitööesemetega. Aga üks vana kulunud lamamistool meie magamistoas pärines sellest ajast, kui ma üksi elasin; ma ei olnud nõus sellest kerratõmbumiseks ja lugemiseks väga mõnusast inetust esemest loobuma. Mu abikaasa tamme-, seedri- ja saarepuidust vaimusünnitised hellitasid rohkem silma kui