Päästja. Jo Nesbø
ümbrikul. Kallutas pea kuklasse. Fassaad oli värskelt halliks ja mustaks võõbatud. Grafitikunstniku märg unenägu. Mõnel aknal rippusid juba jõuludekoratsioonid, moodustades pehme kollase valguse taustal siluetid, millest jäi hubase, turvalise kodu mulje. Ja võib-olla need olidki, sundis Harry end mõtlema. Sundis, kuna kaksteist aastat tööd politseis ei olnud suutnud jätta teda nakatamata selle tööga kaasnevast inimvihkamisest. Kuid ta sõdis sellele vastu, ta pidi.
Harry leidis uksekella juurest nime, sulges silmad ning üritas välja mõelda kõige õigemat väljendit. See ei aidanud. Naise hääl segas teda ikka veel.
„Ei taha, et ta mind sellisena näeks…”
Harry andis alla. Kas võimatu väljendamiseks on üldse õiget viisi?
Ta surus sõrme külmale metallnupule ja kusagil majas hakkas helisema kell.
Kapten Jon Karlsen võttis sõrme kellanupult, pani rasked kilekotid kõnniteele ning vaatas piki fassaadi üles. Maja nägi välja, nagu oleks selle pihta tulistanud kergkahurvägi. Suured krohvilahmakad olid alla langenud ja kolmanda korruse tulekahjus kannatada saanud korteri aknad olid lauatükkidega kinni löödud. Ta oli alguses sinisest majast mööda kõndinud kuni Fredrikseni välja; tundus, nagu oleks pakane kõik värvid välja imenud, muutes Hausmannsgate majade fassaadid sarnasteks. Alles siis, kui ta nägi noorte okupeeritud maja, mille seinale oli maalitud „Läänerannik”, mõistis ta, et oli liiga kaugele läinud. Mõra välisukse klaasil kujutas V-tähte. Võidumärk.
Jon väristas tuulejaki all õlgu ning tundis heameelt, et jaki all olev Päästearmee vormiriietus oli paksust puhtast villast.
Kui Jon pärast ohvitseride kooli uued vormiriided pidi saama, polnud ükski armee varustusosakonnas olevatest vormiriietest talle selga sobinud, nii et talle oli antud riie ning saadetud rätsepa juurde, kes oli talle suitsu näkku puhunud ja keeldunud ettepanekust lasta Jeesusel oma hing päästa. Kuid rätsep oli teinud tublit tööd ning Jon oli teda palavalt tänanud: ta polnud harjunud, et riided tal seljas istusid. Nad väitsid, et see tulenes tema kühmus seljast. Need, kes teda täna pärastlõunal Hausmannsgatet pidi tulemas olid näinud, olid ilmselt arvanud, et ta kõndis kummargil, et pääseda jääkülma detsembrituule eest, mis pühkis müriseva liikluse kõrval piki kõnniteid jääkristalle ja kõvakskülmunud prügi. Kuid need, kes teda tundsid, ütlesid, et Jon Karlsen tõmbas selja küüru, et oma pikkust vähendada. Ning et olla lähemal neile, kes olid temast alamad. Nagu ta näiteks kummardus, et kahekümnekroonine münt tabaks papist kruusi, mis oli ukse kõrval räpases värisevas käes.
„Kuidas läheb?” küsis ta kubujussilt kõnniteel, kes istus rätsepaistmes lumehunnikul oleval papitükil.
„Ma olen metadooniravi järjekorras,” ütles õnnetu kõlatul ja ebakindlal häälel nagu halvasti päheõpitud salmi, põrnitsedes Joni musta vormi püksipõlvi.
„Mine meie kohvikusse Urtegatal,” ütles Jon. „Saad veidi sooja ja süüa ja…”
Liiklusmüra summutas ülejäänu, kui valgusfooris nende selja taga süttis roheline tuli.
„Pole aega,” vastas kubujuss. „Ega sul ei juhtu viiekümnekat olema?”
Joni hämmastas alati narkomaanide vääramatu keskendumisvõime. Ta ohkas ja torkas topsi sajase paberraha.
„Mine Fretexisse ja vaata, äkki leiad soojemaid riideid. Kui seal pole, siis Majakasse tuli just uusi talvemantleid. Sa külmetad end selles õhukeses teksatagis surnuks.”
Ta ütles seda alistunult nagu keegi, kes juba teadis, et kink kulub narkotsi peale, kuid mis siis? See oli nagu refrään, vaid üks neist võimatutest moraalsetest dilemmadest, mis ta päevi täitsid.
Jon vajutas veel kord kellanupule. Ta nägi ukse kõrval oleval määrdunud kaupluseaknal oma peegelpilti. Thea ütles, et ta oli suur. Polnud ta midagi suur. Ta oli väike. Väike sõdur. Kuid pärastpoole jookseb väike sõdur Møllerveieni august Akerselvat pidi Grünerløkka ja Ida-Osloni, ja edasi läbi Sofienbergparkeni Gøteborggata majja nr 4, mis kuulus armeele ja mida oma töötajatele välja üüriti. Ta avab B-trepikoja ukse, tervitab võib-olla kerge peanoogutusega mõnda teist üürilist, kes loodetavasti arvab, et Jon on teel oma üürikorterisse viiendal korrusel. Kuid selle asemel sõidab ta liftiga kuuendale korrusele, läheb pööningu kaudu A-trepikotta, kuulatab, kas õhk on puhas, enne kui kiirustab Thea ukseni ning koputab nende kindlat signaali. Ja tüdruk avab talle ukse ja oma süle, kuhu ta võib pugeda ja üles soojeneda.
Midagi värises.
Alguses arvas ta, et see oli nõlvak, linn, pind ta jalge all. Ta pani ühe koti käest ning pistis käe püksitaskusse. Mobiiltelefon vibreeris ta käes. Ekraan näitas Ragnhildi numbrit. See oli täna juba kolmas kord. Ta teadis, et ei saa seda enam edasi lükata, ta pidi seda Ragnhildile ütlema. Et nad Theaga kihluvad peagi. Kui ta vaid leiaks õiged sõnad. Ta pani telefoni taskusse tagasi ning vältis peegelpilti. Kuid langetas otsuse. Ta pidi lõpetama arg olemise. Saama julgeks. Suureks sõduriks. Thea pärast Gøteborggatal. Isa pärast Taimaal. Jumala pärast taevas.
„Mis on?” kajas kellanuppude kohalt kõlarist.
„Ee, tere. Jon siin.”
„Mis asja?”
„Jon Päästearmeest.”
Jon ootas.
„Mis sa tahad?” prääksatas hääl.
„Ma toon toitu. Äkki teil on vaja…”
„Kas sul sigarette on?”
Jon neelatas ja trampis saabastega lumes. „Ei, mul oli seekord vaid toiduks raha.”
„Raisk.”
Taas sigines vaikus.
„Halloo?” hüüdis Jon.
„Jajah. Ma mõtlen.”
„Ma võin hiljem tagasi tulla, kui soovid.”
Avamismehhanism surises ning Jon lükkas kiirustades ukse lahti.
Trepikojas vedelesid ajalehepaberid, taara ja kollased jäätunud uriinilaigud. Kuid pakase tõttu pääses Jon vähemalt selle terava, hapukasmagusa haisu sissehingamisest, mis soojema ilmaga trepikoda täitis.
Ta üritas astuda kergelt, kuid ei suutnud vältida trepil trampimist. Uksel seisva ja teda ootava naise pilk püsis kilekottidel. Et vältida talle otsa vaatamist, mõtles Jon. Naisel oli loppis, pundunud nägu, mitmeaastase narkomaania tulemus, ta oli ülekaaluline ning hommikumantli alt paistis määrdunud valge T-särk. Ukseavast paiskus välja imalat haisu.
Jon jäi trepimademele seisma ja pani kotid käest. „On su mees ka kodus?”
„Jah, ta on kodus,” vastas naine pehmes prantsuse keeles.
Ta oli kena – kõrged põsesarnad ja suured mandlikujulised silmad. Kitsad veretud huuled. Ja hästi riides. Vähemalt see osa naisest, mida ta uksepraost nägi, oli hästi riides.
Ta kohendas automaatselt punast kaelarätti.
Neid lahutav turvakett oli soliidsest messingust ning kinnitatud raskele, nimesildita tammepuidust uksele. Kui ta oli Avenue Carnot’l maja ees seisnud ning oodanud, et uksehoidja ukse avaks, oli ta tähele pannud, et kõik jättis uue ja kalli mulje. Uksehinged, uksekellad, lukusüdamikud. Ja asjaolu, et kahvatukollane fassaad ning valged aknakatted olid kaetud inetu, määrdunud, musta õhureostuse kihiga, rõhutas vaid selle Pariisi linnaosa soliidsust ja hinnatust. Trepikojas olid rippunud ehtsad õlimaalid.
„Mida te soovite?”
Naise pilk ja hääletoon ei olnud ei sõbralikud ega vaenulikud, kuid neis peitus ehk kerge kõhklus, mida põhjustas mehe halb prantsuse keele hääldus.
„Mul on teade, madame.”
Naine kõhkles, kuid tegi lõpuks nagu oodatud:
„Hea küll. Olge nii kena ja oodake siin, ma lähen ja kutsun ta.”
Ta sulges ukse ning lukk langes õlitatud, pehme klõpsatusega kinni. Ta trampis jalgu. Peaks