Päästja. Jo Nesbø
väike ja kenake nagu mõni tüdruk. Ta oli olnud Giorgisse armunud, eelarvamusteta ja tingimusteta, nagu vaid lapsed võivad teineteisesse armuda.
Ta kuulis ukse tagant samme. Mehe samme. Luku kolinat. Sinine joon töö ja vabaduse vahel, siit algab seep ja uriin. Varsti tuleb lumi. Ta seadis end valmis.
Ukseavasse ilmus mehe nägu.
„Mida kuradit sa tahad?”
Jon kergitas kilekotte ja üritas naeratada: „Värske sai. Lõhnab hästi, eks?”
Fredriksen pani suure pruuni käe naise õlale ja lükkas ta eemale. „Mina tunnen vaid kristlase vere lõhna…” Seda hääldati selgelt, kaine diktsiooniga, kuid vesised silmad habemesse kasvanud näos rääkisid millestki muust. Silmad üritasid hoida fookust ostukottidel. Ta nägi välja nagu suur ja turske mees, kes on seestpoolt kokku kuivanud. Kelle skelett, isegi pealuu olid kokku tõmbunud naha all, mis rippus lõdvalt ja kolm numbrit suuremana tema pahatahtlikul näol. Fredriksen sügas määrdunud sõrmega värskeid haavu ninajuurel.
„Kas sa hakkad nüüd Jumalat kuulutama?” küsis Fredriksen.
„Ei, ma tahtsin tegelikult vaid…”
„Ole nüüd, sõdur. Te tahate ju selle eest midagi saada ka. Minu hinge, näiteks.”
Jon võdistas vormiriiete all õlgu. „Hingede üle mina ei otsusta, Fredriksen. Kuid toiduga saan ma hakkama, nii et…”
„Pean’d ikka väike jutlus ka.”
„Nagu ma ütlesin…”
„Lase tulla!”
Jon seisis ja vaatas Fredriksenile otsa.
„Lase aga oma märjast vitusuukesest tulla!” röögatas Fredriksen. „Pea meile jutlus, va ülbe kristlaskurat, et me saaks rahuliku südamega süüa! Lase tulla, et me saaks juba õhtale, mis teade sul täna Jumalalt on?”
Jon avas suu ja sulges taas. Neelatas. Üritas uuesti ja seekord õnnestus tal keelepaeltesse hääl sisse saada. „Teade on see, et ta ohverdas oma poja, et see sureks… meie pattude eest.”
„Valetad, raisk!”
„Ei, kahjuks mitte,” ütles Harry ja vaatas mehe õudust täis nägu enda ees ukseavas. Lõhnas lõunasöögi järele ja taamalt kostis riistade kolinat. Perekonnainimene. Isa. Praeguseni. Mees sügas käsivart ja ta pilk oli kinnitatud kusagile Harry pea kohale, nagu oleks tema ees seisev mees temast lühem. Sügamine tekitas rabeda, ebameeldiva heli.
Riistad ei kolisenud enam. Lohisevad sammud peatusid mehe selja taga ja tema õlale ilmus väike käsi. Nähtavale ilmus suurte hirmunud silmadega naisenägu:
„Mis lahti, Birger?”
„See politseinik tõi teate,” ütles Birger Holmen kõlatult.
„Mis lahti?” küsis naine ja vaatas Harryle otsa. „Kas see on meie poisi kohta? Kas see on Per?”
„Jah, proua Holmen,” ütles Harry ning nägi, kuidas naise silmadesse sigines hirm. Ta otsis jälle välja need võimatud sõnad. „Me leidsime ta kaks tundi tagasi. Teie poeg on surnud.”
Ta pidi oma pilgu naiselt ära pöörama.
„Aga ta… ta… kus…” Naise pilk eksles Harrylt mehele, kes aina sügas ja sügas oma käsivart. Varsti on veri väljas, mõtles Harry ja köhatas hääle puhtaks. „Ühest konteinerist Bjørvikas. Nagu me kartsimegi. Ta on olnud juba mõnda aega surnud.”
Tundus, nagu oleks Birger Holmen korraga tasakaalu kaotanud: ta tagurdas vaakudes valgustatud esikusse, haarates riidenagist. Naine astus ukseavasse ja Harry nägi, kuidas mees tema selja taga põlvili vajus.
Harry tõmbas hinge, torkas käe mantli alla. Plasku metall tundus sõrmeotste all jääkülm. Ta otsis ja tõmbas välja ümbriku. Ta ei olnud kirja lugenud, kuid tundis selle sisu liigagi hästi. Ametlik, lühike surmateade, kust olid eemaldatud kõik mittevajalikud sõnad. Surmateade kui bürokraatlik toiming.
„Mul on kahju, kuid see on minu töö kiri teile üle anda.”
„Mis tööd te teete?” küsis väike keskealine mees ülepingutatult suurilmaliku prantsuse keele hääldusega, mis ei olnud iseloomulik mitte ülemklassile, vaid neile, kes pingutasid, et sinna küündida. Külaline vaatas teda. Kõik sobis pildiga ümbrikus, isegi kitsas lipsusõlm ning väljaveninud, punast värvi suitsetamiskuub.
Ta ei teadnud, mida mees teinud oli. Vaevalt et kedagi füüsiliselt kahjustanud, sest hoolimata ärritusest hääles, näitas kehakeel kaitsehoiakut, hirmu isegi siin, oma koduuksel. Oli ta raha varastanud, võib-olla kõrvale kantinud? Temast võis jääda mulje, nagu töötaks ta numbritega. Kuid tegu polnud suurte summadega. Hoolimata sellest, et ta naine oli peen daam, jättis ta pigem mulje kellestki, kes pani oma taskusse natuke siit ja sealt. Võib-olla oli ta truudust murdnud, maganud vale mehe naisega? Ei. Selliseid mehi, kes on lüheldast kasvu, omavad vaid veidi üle keskmise suurusega varandust ning naist, kes näeb neist tunduvalt atraktiivsem välja, huvitab üldiselt rohkem, kas naine murrab neile truudust. Mees ärritas teda. Võib-olla selles oligi asi. Võib-olla oli mees lihtsalt kedagi ärritanud. Ta torkas käe taskusse.
„Seda tööd,” ütles ta ning asetas vaid kolmesaja dollari eest ostetud Llama MiniMaxi toru vastu pingul messingust ukseketti.
Ta sihtis summutiga. Lihtsa metalltoruga, mis oli püstoli otsa keeratud keermete abil, mille ta oli lasknud puurida ühel Zagrebi plekksepal. Ülemineku ümber oli mähitud must toruteip vaid selleks, et muuta see õhukindlaks. Ta oleks muidugi võinud üle saja euro eest ühe nii-öelda kvaliteetse summuti osta, kuid milleks? Ükski neist poleks nagunii suutnud summutada helikiirust ületava kuuli heli, kuuma gaasi heli, kui see põrkus külma õhuga, püstoli hõõrduvate mehaaniliste osade heli. Vaid Hollywoodi tõeluses kostsid summutiga püstoli lasud nagu popkorn kaane all.
Pauk kõlas nagu piitsalöök ja ta surus näo vastu kitsast avaust.
Mees pildilt oli ukseavast kadunud, ta oli hääletult selili kukkunud. Esik oli hämaralt valgustatud, kuid ta nägi seinal olevas peeglis ukseavast tulevat valgust ning omaenda pärani silma, kullast raamis. Surnu lebas paksul bordoopunasel vaibal. Pärsia? Võib-olla oli mehel siiski raha olnud.
Praegu oli tal vaid väike auk otsmikus.
Ta tõstis silmad ning tabas abikaasa pilgu. Kui see oli mehe abikaasa. Naine seisis ühe toa ukseavas. Tema selja taga rippus suur kollane riisipaberist lamp. Naine hoidis kätt suul ja vaatas teda, silmad pärani. Mees noogutas talle kergelt. Siis tõmbas ta ukse ettevaatlikult kinni, torkas püstoli tagasi õlakabuuri ning hakkas trepist alla minema. Ta ei kasutanud taganedes kunagi lifti. Või üüriautot või mootorratast või muud, mis võis peatuda. Ja ta ei jooksnud. Ei rääkinud ega karjunud, sest hääl võis osutuda tundemärgiks.
Taganemine oli töö kõige kriitilisem osa, kuid meeldis talle ka kõige rohkem. See oli nagu lend, unetu mittemiski.
Kojanaine oli tulnud välja ja seisis esimesel korrusel oma korteri ukse ees ning vaatas teda segaduses. Ta sosistas midagi hüvastijätuks, kuid naine vaikis vaid vastuseks. Kui politsei teda tunni aja pärast üle kuulab, küsivad nad temalt tundemärke. Ja ta nimetab need. Keskmist kasvu, tavalise välimusega mees. Kahekümneaastane. Võib-olla kolmekümnene. Igal juhul mitte neljakümnene. Tema arvates.
Ta astus tänavale. Pariisi vaikne müra, nagu äike, mis kunagi lähemale ei jõudnud, kuid ka kunagi otsa ei lõppenud. Ta kukutas oma Llama MiniMaxi prügikonteinerisse, mille ta eelnevalt välja oli valinud. Kaks uut, kasutamata sama marki püstolit ootasid teda Zagrebis. Ta oli saanud koguse pealt allahindlust.
Kui lennujaama buss pool tundi hiljem Pariisi ja Charles de Gaulle’i lennujaama vahelisel kiirteel Porte de la Chapelle’ist möödus, oli õhk täis lumeräitsakaid, mis langesid hõredate kahvatukollaste kõrte vahele, mis sirutusid kõvakskülmunuina halli taeva poole.
Kui ta oli reisile registreerunud ja turvakontrolli läbinud, läks ta otse meestetualetti. Ta jäi seisma valgete pissuaaride rea